Õppida, õppida õppida, ütles kunagi Lenin. Naljaviluks on öeldud, et Lenin olla peale seda maha lastud. On kuidas on, aga hariduse omandamises pole midagi tapvat. Vaid on vaja pealehakkamist ja rõõmsat meelt. Õppimine ei alga minu jaoks mitte mõnest raamatust või faktide paika panemisest. Ega ka kindlate piiride kompimisest. Laiemahaardeline vaade ja kaugemale tulevikku suunatud pilk aitab mul olemasolevast teadmistepagasist välja valida just hetkel kõige sobivamad lahendused, olles samas avatud ka teistsugusteks võimalusteks. Sest seal, kus uks sulgub, avaneb aken või tekib seina pragu...
Kasutades õigeid termineid, siis pean ennast määratlema sünteetilise õppijana. Selle all käsitlevad teadlased üht indiviidi, kes ei ole kätketud kindlatest piiridest. Hindab teiste kogemusi ning loeb ridade vahelt, loob süsteeme ja murrab neid. Parandab maailma, olles valmis ka iseennast parandama. Kuid pean ka mainima, sünteetilise õppijana on mul paha komme olla impulsiivne, teen läbimõtlemata tegusid ning kannan ka tagajärgi.
Õppimine, kui kogemuste kadalipp. Elukorraldus moodsas maailmas nõuab inimestelt rohkem effektiivsust ja kvaliteeti. Inimene käitub vastavalt sellele, kuidas on tema kogemus. Kogemused tulenevad tehtud asjadest ning inimene harjub tegema neid asju, mida on kogenud. Ning korduva tegemisega kasvab kvaliteet. Kvaliteedi kasvuga võib hakata effektiivsust arendama. See ongi minu jaoks õppmise nägemus...
Kui ausalt öelda, siis ma ei pea õppimise juures midagi oluliseks. Võibolla sellepärast oligi koolis nii igav olla. Õppimine, kui protsess annab mulle juurde püsivust. Seda ütlen ma Eesti põhiharidusliku süsteemi vaatepunktist. Õppimine, kui teadmiste omandamine, annab mulle juurde asju, mida hiljem kuskilt ajusopist meelde tuletada ja seostada käesoleva teema või probleemiga. Seega ei pea ma õppimise juures midagi oluliseks, sest õppimine on terve elu kestev protsess.
"Ma" ei õpi eriti hästi, pigem "ma" ei õpigi. "Ma" on vaid üks osa tervikust, mis kokku moodustab isiksuse. "Ma" on lisaks "ego", "laps", "mees", "inimene" ja teiste osakeste kõrval ühtviisi oluline lisand. "Ma" paneb tähele vaid talle omaseid asju, talletab need vaid talle omaste märksõnade või seoste kaudu. Kui hakata uurima, kes siis õigupoolest õpib, siis vastus on lihtne: tervik õpib, mitte üksikosad.
Suur Kanjon on loodud Colorado jõe uuristamise tagajärjel. Amazonase valgala on moodustunud tuhandete lisajõgede ühendumisel peajõkke. Kui kujutada kaht olemuselt sama asja õppeainetena, siis jõgede ja lisajõgede laia haaret saab käsitleda aines omandatavate teadmistega. Suure Kanjoni ületamiseks on kaks moodust: kas ronida mööda kaljuseinu jõe äärde ja ületada see koolmekohast või minna üle rippsilla. Amazonase ületamiseks on vaja kiiruse ja mugavuse huvides paati ja teejuhti. Seega, ma küsiks endalt, kumba kohta ma läheksin puhkama? Suure tõenäosusega Suurde Kanjoni...
Selle küsimuse juures pidin pikemalt peatuma ja mõtlema, mis on õpingud. Kas ainetepakett või teadmiste omandamise süsteem. Mõlemad sisuliselt samad. Ainult teise nimega. Kui aus olla, hindan ma süsteeme ja korda päris kõrgelt. See hoiab mind õigel teel, ega lase mitme erineva aine teamistel niipalju seguneda, et need üksteist segama hakkaksid. Seda ütlen ma näite varal, mida kasutan mõnikord Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli erinevuste välja toomiseks. Nimelt peab Tartu Ülikoolis terve oma õppekava ise koostama, pole paika pandud kohustulikke aineid ega süsteemi. Kui selline süsteem valitseks Tallinna ülikoolis, suureneks väljalangemiste arv hoobilt. Tartu ülikoolis on teistsugune suhtumine ainete sisu tutvustamisel ja õppejõudude kohta eelneva info kogumisel.Kokkuvõttes pean ütlema, et õpingutes hindan ma põhi-ja keskharidusliku korralduse põhimõtteid: kord ja selgus.
See küsimus tõstatas esimese asjana rohkem mõtet: mida õpilane arvab õppejõust. Sellisel arvamusele jäädes aga poleks mõttearendus pikaks kujunenud, seega lahendan küsimuse oodatud moel. Milline peaks ja/või võiks olla õppejõud...Õppejõud peaks olema kindlasti tugev ja rahuliku meelega inimene, kohates endas vahel ka kergemaid toone ja rõõmsamat meelt. Õpetades peaks ta omama head häälehoiakut, ka kehahoiakul võik teatavad eesmärgid olla. Näidetest, eriti elulistest ja veelgi parem, omal käel ära proovitud kogemustest on kõige suurem kasu, sest kuulaja tunnetab rääkias vabama ja usaldusväärsema hoiaku ning tooni kergelt ära. Ning see tekitab omakorda paremaid ja kergemini meelde jäävaid teadmisi.
Üliõpilane= õllejoojast laiskloom, kes jääb loengusse pidevalt hiljaks ja omab tohutut leidlikust enda välja vabandamiseks.
Õppija= Kuulekas ja korralik indiviid, ladvaõun, vaatab alumistele okstele...pigem ei vaatagi, sihiks on vaid kõrgemale ja haljale oksale pääsemine.
Enda iseloomustamiseks ütleks, et olen õppiv üliõpilane...PS: selle võrdluse juures võtta sõnade järjekorda tähtsa osana, sest annab täpse vastuse...
