Sinine Kuu: Pt 1 Ettekuulutus lk 2

Nerma mäe jalamil, Alwasti orus voolas Erni jõeke. Kristallselges vees helkis Nerma mägi ja mööda kihutavad pilved. Päikese sillerdus võis olla sama, kui igas teises kristallselge veega mäestiku jões aga paiga maalilisus ja maagia muutsid valguse mängud veelainetega ülimalt köitvaks. Hingelt kunstilised rändurid sukeldusid unistustes jõe voogudesse, kümmeldes igavikuna näivas ja tormiliselt ruttavas meeltesegaduses. Selle jõe imelisusele pühendati palju laule ja luulet, kõikvõimalikke kirja ning sõnakunsti. Kõik jäid maha meenutamaks heade kavatsuste, kuid varjutatud südamega inimesi, vapraid rändureid ja õnneotsijaid.

    Küla kõrval asusid põllud ja madalad põõsastikud. Kuigi suvi oli lühike, kestes vaid 2 kuud, valmis vili hämmastavalt kiiresti. Põhjuseks oli suvekuudel orgu tabav kuumalaine. Suvekuudel tõusis temperatuur tihti üle 40 kraadi. Kuid põlvkondade vältel kogutud kogemused leidsid igale probleemile lahenduse. Põllud tehti jõe lähedale, allikatelt juhiti vett kanalite kaudu põldude vahele. Ka kõige suurem kuumus ei suutnud sellisele süsteemile vastu panna ja igal aastal koguti hea saak. Kohalikku taimestikku täiendasid mõned marjapõõsad. Punakad marjad olid hapukad aga värskendavad. Marjade ja põõsaste ravitoimet kasutati rasketel talvekuudel. Tänapäeval tuntakse seda taime astelpaju nime all, aga siis hüüti teda okasmarjaks. Kuna saagi pärast polnud vaja muretseda, siis anti ränduritele alati teemoona ja okasmarja. Rändurid hindasid selle küla leiba ja moona väga kõrgelt, kuulutades seda parimaks terves maailmas. Kõige meelsamini võeti rännuteele kaasa aga okasmarja moosi ja eliksiire. Kõik rändurid ja seiklejad teadsid muinasjuttudest, et okasmarja eliksiiril on halba õnne peletav võim.

    Terve külake ja selle ümber asuv loodus oli kui verstapost seiklejate viimasel jõupingutusel. Tükike paradiisi enne kujuteldamatuid katsumusi ja ohtlikke elajaid. Kõik selles paigas sisestas lootust ja jõudu. Olgu selleks siis vanakeste rahulik olemine, laste muretu rõõmsameelsus või looduse kordumatu hubane kodutunne. Sadades mahajäetud ülistuslugudes ja lauludes kirjeldati Ölkstari külakest kui kõige lähemat kohta taevale. Kuid vaatamata küla vapustavale kuulsusele, peidab see paik ka põhjust sinna sattuda.

    Kuna küla asub ohtliku mäestiku alguses, Nerma mäe jalamil, on sealsetel elanikel pajatada rohkesti erinevaid legende ja müüte. Lood trollidest, valküüridest, Turmarna koobaste kirjeldamatutest rikkustest või mäestikku eksinud võimsate kangelaste saatusest toitsidki rändurite meeli ja südant unistuste ja ahnuse viljadega. Aga kõige enam teistest lugudest ja müütidest meelitas üks legend rändureid sisenema Mörtana mäestikku.

Sinine Kuu: Peatükk 1: Ettekuulutus

Vaikne külake. Aeg kulges juba öö esimesi minuteid. Vaikus, kõikehõlmav ja hirmutav, valgus mööda küla tänavaid ja elamuid. Kuid mõnes kohas võis täheldada elu märke. Öö pimeduses nortsatav hobune, ööliblika tiivamäng tänavalaterna valgusvihus. Vaikust lõhestavaks võib nimetada ka tunnimehe kerget nohinat. Mõnikord sattus külast läbi rändama seiklejaid, rännumehi või üksikuid sõjamehi. Kõik külaelanikud teadsid, miks võib ka öösel selles kauges külakeses rändajaid kohata.

    Küla asus Nerna mäe jalamil. Suur ja võimas, lõhkus see näiliselt taevast. Pilved tõmbusid aupaklikult tema tipu lähedal kõrvale, kinkides jalamil asetsevale külale igavese kuupaiste. Kivist koljat sümboliseeris vankumatut valvurit, kes kaitses sissepääsu legendidest ja müütidest pakatavasse mäestikku. Kivise labürindiga on seotud sadu lugusid ja laule, enamiku neist jutustatakse ja lauldakse lastele. Muinasjutulikud kangelased ja kujuteldamatud rikkused, sünnitas see paik ahnust ja igavest kuulsusejanu paljude noorte meeltes ja südames. Oma elu unistusi taga ajades, sisenes mäestikku sadu õnneotsijaid, rüütleid ja seiklejaid. Tagasi ei naasenud kedagi...

    Ölkstari külakest valitsesid vanakesed ja liignoored. Külakest tuntigi sellepärast külalislahke ja meeldiva kohana, sest seal valitses alati rõõmus ning vaba meeleolu. Vanade inimeste elukogemus ja eneseteostus andis neile rafineeritud oleku võtta kõike aupakliku rahu ja reserveeritusega. Neile polnud tähtis kiire rikastumine ega igavene kuulsus. Seda oli näha ka nende nägudes. Neis päikesest põlenud ja tugeva mäestiku tuule poolt räsitud nägudes. Elu raskused, olgu selleks siis mure ränga talve või napi viljasaagi pärast, olid jätnud nende silmadesse ja olekusse nii mõndagi. Näiteks silmadest helkis vastu elurõõmu ja tänulikkuse leegike. Terve olekuga süstiti iga rändaja meeletesse ja südamesse unustamatu kogus turvatunnet. Kõik rändajad jätsid enda kõige südamelähedasemad esemed ja lood neile vanadele inimestele, kes võiks neid oma igavese rahu ja õndsa meelega hoida.

    Lapsed aga hoidsid seda küla elus. Mitte just sellel viisil, et nende õlgadele pandi koormaks terve küla toitmine, vaid pigem oma energia ja elujõuga. Laste tormamine ja mänglev eluviis laadis tervet küla seletamatu jõuga. See polnud maagia ega tundmatu taevane mõju. Ükski tähetark terves ilmas ega võlur ühelgi maal pole suutnud kirjeldada lapse rõõmu ja elujõudu, ega suutnud seda ka pudelisse püüda. Ükskõik, kes heitis pilgu mõne lapse silmadesse, leidis ka oma südames selle väikese lapsekese. Sisemusest kerkis esile kummaline jõud ja süda hakaks laulma. Siiras naeratus ilmus suule ja tekkis tahtmine samamoodi tormata ja lõbutseda. Kõik rändajad leidsid sellest energiast ja rõõmust jõudu ja tahet rännata kaugemale kõigist ränduritest.