Tegemise mõte ehk how to sh*t brix o' gold

Võtke kätte nuga ja mõelge mida sellega teha. Loomulikult midagi lõigata. enamasti on selleks kas tomat või kartulikoor. Hakkimiseks kõlbab kah. Lihastki saab jagu. Mis me teeme siis, kui nuga läheb nüriks? Kas ostame uue noa või teritame ära?

Siin peitub tegemise mõte: kas kasutada nuga, et see hiljem ära visata või hoida seda, kui kallist eset?

See oleneb täielikult inimesetüübist. Kes on harjunud võtma asju iseenesest mõistetavana, pole nuga muud, kui vahend. Tööriist. Ning neid tööriistu on terve maailm täis. Süüa kah, mida selle noaga teha saan. (Väikese märkusena võib öelda, et sellised inimesed ei võta tavaliselt söögitegemistki nii tõsiselt vaid kas käivad restos või otsivad endale kellegi, kes süüa teeb neile)
Teised inimesed aga hindavad eluga kaasas käivaid aspekte. Toit on elu allikas, selles pole mingit kahtlust. Toitu valmistada on vaja, muidu on tänapäeva maailmas(parasiitide ja viirustega) pea võimatu hea tervisega läbi ajada. Seega hinnatakse asju, millega toitu valmistatakse. Iga nuga, iga pann on kallis ja südamelähedane. Asendamine on viimne võimalus.

Kuid miks ma võtsin näiteks noa? Sest noal on 1001+mustmiljon kasutus valdkonda. Iseasi, kas neid ka suudetakse ette kujutada...

Miks mul on vajadus välja lasta see tegemise tung ja mõte ehk kuldsete telliste tegemine? sest...lihtsalt on vaja :D

selle noa analoogiaga põrkuvad kaks põhimõttelist moodsat inimtüüpi: teoreetik ja praktik.
Kes nad on? eks kohe saame teada:

Teoreetik- loogiline, vasaku ajupoolega opereeriv inidviid, kelle jaoks eksisteerivad numbrid ja effektiivsus.
Praktik- loominguline, parema ajupoolega opereeriv indiviid, kelle jaoks eksisteerivad tundmatud piirid.

Kuid kumb on kumb tegemise mõtte jaoks? See on fundamentaalne küsimus ning ei ole kerge mõne lausega kokku võtta. Kuid pika mõttetöö(20 minutit) järel võib selle lahata nii:
Teoreetik on loogiline-kui miski ei tööta, tuleb võtta midagi sellist, mis töötab. Ideaalne tänapäeva konsumistliku ühiskonna rakuke. Seega võib arvata, et teoreetik viskab noa prügikasti ning läheb ostab uue...
Praktik on loominguline- kui miski ei tööta, tuleb avastada, miks ta ei tööta ning kas seda annab parandada. Konsumistliku ühiskonna antikristus. seega võib arvata, et praktik hoiab nuga alles ning teeb ta uuesti teravaks...

Kuid tänapäeva mugavas ühiskonnas on tegu hoopis kolmanda inimtüübiga: teoreetiline praktik. Kuid selle juures ei kombineerita mõlema parimaid omadusi, vaid nimelt halvimaid. Teoreetiline praktik kulutab aega nii parandamisele kui uue asja ostmisele. Sest ta tahab teada, miks see katki läks ja alles siis ostab uue. Selle tegemise käigus kulutab ta oma ressursse: aega, raha ja tervist. Seega on tegu väga ebaeffektiivse ja kahjuliku inimtüübiga...paratamatult aga enam juurde tekkivamaga.

Selle postitusega tahan ma määratleda: kes sa oled: teoreetik või praktik?

Et seda ära tunda tuleb teada teoreetiku ja praktiku teguviise. Selleks alustame(andke andeks, tulevased praktikud) teoreetikust.
Teoreetik on, nagu öeldud, loogiline inimene. Ta suudab opereerida hästi arvudega ning luua kergelt seoseid. see oskus annab neile võime seoseid luua teoreetilise ja nn mittematerjaalse info vahel. See tähendab, et teoreetikud on head organiseerijad, planeerija, analüütikud. Neil tuleb suurte andmehulkadega opereerimine hästi välja ning tihtipeale on teoreetikuks mõni reaalteadlane, kas matemaatik või füüsik(ka koolis on ta tihtipeale matemaatika ja/või füüsika geenius).
Kuid mis juhtub, kui teoreetikul tuleb asuda praktiku rolli? See on paratamatus, kasvõi naela seina löömine või võileiva tegemine. Sellisel juhul kasutab teoreetik oma loomulike andeid seostamisel: ta kasutab oma põhjalike teadmisi asjade tegemiseks. Ta teab naela pikkust, oskab arvestada kulu. Teab haamri löögil tekkivat jõudu ning kuidas seda kõige effektiivsemalt saavutada...teoreetik valib kõige efektiivsema viisi millegi valmistamiseks: minimaalse aja, raha ja tervise kuluga. Ning see tähendab pea 99% juhtudest asjade tegemist just nii nagu on vaja. Piiritletult ülesande parameetritest.

Praktik, nagu öeldud, on loominguline inimene. Ta suudab opereerida hästi kujundite ja oma fantaasiaga. Vaimusilmas suudab praktik näha valmistava eseme naela asetust, selle mõju tervele esemele, iga üksikosa rolli. Seetõttu on praktik väga hea käsitööline või loominguline inimene, ta suudab luua seoseid erinevate tasemete vahel. Vana teabe lõhkuda ja sellest ehitada midagi uut ja seninägematut. Praktikutel tuleb materjalidega opereermine hästi välja, seega on praktikud tihti peale disainerid, kunstnikud, nikerdajad.
kuid mis juhtub, kui praktikul tuleb asuda teoreetiku rolli? Sellisel juhul kasutab praktik oma loomulike andeid uute ja tähelepanuta jäänud seoste loomisel. Ta teab, mis on ühist vanal ja uuel. Praktik suudab kasutatud naelast teha just antud katusele vaja minevaid detaile, kasutada katusematerjali uuel ja uuenduslikul viisil. Praktik mõtleb materjalide kasutusele, mida ennem pole kasutatud. Ning see on praktiku organiseerimine, juhtimine. Efektiivsuse (kvaliteedi) asemel on hoopis kvantiteet ehk töötavate ideede hulk.

Kuid kuidas seostub see tegemise mõttega? kuidas suudavad kaks täiesti erinevat inimtüüpi luua kullast telliseid? Täpsemalt ei suuda kumbki neid luua. Praktik suudab valmis ehitada kullast telliste tegemise masina ja ka kehva kvaliteediga neid valmistada, kuid teoreetik suudab kvaliteeti tõsta. Ning see on alati olnud nende kahe inimtüübi vaidluspunkt: kumb on tähtsam: kas see, kes loob võimaluse asjade tegemiseks või see, kes loob kasutuskõlbulikuse?

Minu vastus on: ilma üheta pole teist. Seega on vaja teha koostööd, et kullast telliseid teha.

Oma Tegemise Mõtte miniseerias tuleb lähemalt juttu ka neljast Apokalüpsise ratsanikust: Häda, Surm, Nälg ja Sõda. Ehk minu kontekstis Vana korra langus, Vundamendi lagunemine, Uue maja vajadus ja Kes vastustab ehituse eest...

Stay tuned boys and girls, cuz' this is a journey into mind...along the way you will discover new meaning, new value...