This is for the record vol 2...

Mis kroonika jääb meest mäletama? Mis teod ta endast maha jätab? Kellena teda mäletatakse?

To be honest, olen ma kõigile valetanud. See, millest ma olen valetanud... on see isik, kellest püüan ära pääseda. Ei, see ei ole Tartu Pets. See jääda kunagi teiseks korraks...

Loomu poolest olen selline, kes otsib turvalisust, hellust... ja olen välja töötanud väga spetsiifilised meetodid nende asjade nägemiseks teistes inimestes.

For a fact: Ema on mind kasvatanud raudse käe ja mürgise mentaliteediga. Mehi maha teinud (mu vanaisa oli joodik ja seetõttu on emal palju komplekse) ja minu helluse ja hea loomu tõttu ennast minu peal välja elanud.

See tõstatab usalduse ja hoolivuse küsimuse topelt teravaks. Jällegi, lihtsalt faktiks, mitte mingi haletsuse saamiseks.

Positiivse märgina, sain hakkama ühe kõige suurema julgustükiga elus: tegin oma praegusele suhtele emaga lõpu. Viisil, mis mind ennastki väga muserdab siiani, kuid aastakümneid kestnud psühhoterror vallandus sellisel hetkel just nii. Vaidluse hoos lõin ema poole tabureti, kuid ta ei saanud sellega pihta.

Lähen oma esialgsest mõttest kaugele.

Kuidas ma siis seda teen: ma mängin lollikest, ullikest. Osalt olengi seda (teostamata jäänud lapsepõlv), kuid leidsin viisi seda enda jaoks kasulikult tööle panna, samal ajal ära kaotades. Läbi nõrgukese mängimise (kuid vahepeal ennast ikka normaalsena näidates), avanevad inimesed oma võimekusega. Näen, mis on peidus pinna all ja kas inimest saab usaldada...

Mõnikord kasutan oma loomupäraseid andeid inimese suunamiseks. Puhtalt oskuste lihvimiseks nii sotsiaalsel, kui isiklikul tasemel. ehk näen, mis on aksepteeritav ja mis mitte. Vastupidise psühholoogia seisukohast on selline tegevus vastast vabastav, kuna võin öelda valesid asju (tuua vastuolu partneri tegelike soovide ja suundade suhtes), avan ja kinnitan nende enda soove tugevamalt. Tsükkel toob rohkem välja ka inimese sügavamat isiksust.

Selline on mu viis maailmas hakkama saada, samal ajal ennast ümber programeerida nende lapsepõlve traumade suhtes ja luua vabamat, mõnusamat Priitu... Aitäh Liisi Graf, Tartu Tamme Gümnaasiumi kunagine psühholoog :)

Ma ei ole loll, püüan leida inimesi, kellele ennast avada...lihtsalt ja ausalt...

Kellele saaksin olla nii aus, anda kõige siirama kingi endast.Olla aus!

"Honesty is the greatest gift a person can give, followed by hugs and love"
                                                                                                          -tartu pets-

RDJ aftermath ehk miks ma magada ei saa...

Kell on 5.40. SILMAD LAHTI! Vahin lakke või siis... nari teise korruse põhja vastu.

Tsiteerime kunagi elanud ja kuulsate inimeste mõtteid. Paistame targemad, repsekteeritumad, haritumad...
Kuid mis mõtet on rääkida kellegi teise mõtetega?

Pigem räägin sellest, et mind painab viimased 4 kuud juba sama unenägu. Tee, mida olen nüüdseks juba pea 3. aastat ette võtnud. Kõnnin üle Tondi trammi-elektrirongi ülesõidu. On öö. Vahel on seal olnud suur autodevool, vahel muutub ilm hetkega külmaks...ükskord nägin isegi tulnukaid. Kuid üks asi jääb samaks: ma kõnnin üle selle pagana koha.

To dream that you are crossing railroad tracks indicates that you are going against the path that others have laid out for you. You are doing your own thing and not what others want or expect of you. Alternatively, the dream symbolizes a transitional phase. Consider the phrase of coming/being from "the wrong side of the tracks." Perhaps it signifies the progress you have made. Do not forget about your humble beginnings.

 Niimoodi on selle asja kohta öelnud kunagi elanud inimesed. Täpsemalt on selle analüüsi taga Freudi psühhoanalüüsi meetodid, mille teerajajaks ta ise oli. Ja mille üle pidi võitlema...ja nagu üks suur kunstnik ikka, sai tema töö väärtuslikuks peale tema surma...

Huvitav, kas Freud nägi unes äkki oma kodu lähedal tee ületamist?

 Kui ära võtta kõik vidinad, mida olen välja mõelnud ja ehitanud. Kui jätta kõrvale kõik luhtunud sõprused ja suhted. Siis ma tean kes ma olen...ma olen Tartu Pets

"Without a heart, there are no men or women" 
                                                                         -tartu pets- 

Erand kinnitab reeglit...

Nagu tavaks saanud, alustaks mõnda juttu täiesti teistmoodi. Nagu ka nüüd. Office USA üks naljadest on kontori vanakese/hullukese blogi. Kuna "blogi" üles seadja ei tahtnud maailma onukese mõistusega külvata, tegi ta lihtsalt ühe wördi-dokumendi, pani pealkirjaks www.creedthoughts.gov/creedthoughts

Erand kinnitab reeglit, et reegel võib olla vale. Nagu ka nüüd. Igast pinnapealsest lainetusest võib välja lugeda vettevaataja nihestunud maailma, või isegi hetkelist süvenemist isiklike moraalide juurde. Ükskõik, mida vaatleja mõtleks, jääb see alati lainetuse meelevalada.

Vee all on peidus tohutu sügavus ja selle nägemiseks tuleb kasutada allveelaeva. Nagu ka nüüd. Prepare for immediate immersion and dive to a crusing depth. Aye-aye, captain!

Nagu enne öeldud, on midagi uut. Nagu ka nüüd. Selleks uueks võib kergelt öelduna olla kevad, uuesti-sünd. Termomeetrid hakkavad näitama kahekohalisi arve ja ka keset ööd pole tibudel nahaga midagi peale hakata. Talvekarv sai vahetatud suvekarva vastu. See mõnus tunne, kui saab lallusid hellitada ketside, mitte kingadega. Raske ja võrdlemisi ebapraktiline tehispekikiht asendus mõnusa nahktagiga. Imma baaaaaaaaaad man...

Kell saab 2 öösel, kevad-suvine äratuskell käivitab laulihased mõne tunni pärast ja ees ootab pikk tööpäev. Ei ole midagi uut taeva all. Nagu ka nüüd. Tiksutan vaikselt mõtteid edasi tulevase väljakutse ees. Kompunnin lahkumisavaldust ja kokkvõtvad niidiotsad saavad ilusad lehvikusarnased sõlmed. Nagu TV3 mängib kõiki 80-date teleseriaale, mis olid niivõrd odavad aga sellevõrra paremad...

Tavaliselt pole mul selleks hetkeks enam midagi öelda. Nagu ka nüüd. Mula jätkub oma inertsist ja egoistlik vastikus nõuab karjuvalt ellujäämist. Pagana debiilsus...stambin seda nagu templiga igale poole. Kui vaid oleks olemas bürokraatia mungad. Silent stamp style...

Siia tuleb üks mõtetu tsitaat, mis seob kõik kokku ja ei ütle mitte midagi. Nagu ka nüüd

"Might aswell read the second time, what good will ignorance do to you anymore?"
                                                                                  -tartu pets-

This is blasphemy...this is madness! Madness...? THIS IS THERAPY!!!

"For what its worth, having a heart makes only half a man"
                                                                             -tartu pets-

Marlboro reklaaminägu, kauboi, on ameerika meheliku käitumise musternäidis. Trimmis keha (millele lisandus paari särginööbi lahti tegemine), teksariidest ajatu riietus (kuhu lisandusid narmad, vöökaunistused...), kauboikaabu päikese eest kaitsemas (millele lisandusid hiljem päikeseprillid), nahast kauboi saapad (millele pandi külge alati kannused). Mehelikust, praktilisest kujundist kujunes aja jooksul välja kloun, kes plakatil igavese naeratusega müüb elustiili.

Töökohas jagavad kaks tibi, eeldavasti koolineiud, mobiilipakette lastele. Reklaaminduse seisukohalt vägagi tasuv strateegia. Moraali  seisukohast...eks see jääb igaühe otsustada. Paratamatult on siingi vastuolulisus pakutava kauba edus. Hea toode müüb ennast ise, kehva toodet tuleb administreerida via fekaaltorude kaudu, kui vaja.

Enamasti külastab töökohta hommikuti üpriski noor kontingent, seega on selline reklaamiparasiteerimine sama hea, kui alaealistele valimisõiguse andmine. Kui mitte hullem.

Samas, see vingumine siin on nagu teraapia. Paljud käivad psühholoogi juures. Mina ei käi, kuna ma näen, et olen psühholoogile järjekordne number lehel (khömm, palgalehel...)

Jah, mul on kõrgendatud vajadus läheduse ja kiindumuse vastu. Mommy issues. Emme ei kallistanud mind kunagi. Sõimas sitapeaks ja andis vitsa tihti. Kõik naised on vastikud nüüd ja nendega tuleb kakelda...thänks, mom...

Filmist 300 pärineb hea idee: "the more you sweat here, the less you will bleed in battle"
Kuna olen palju tööd teinud sallivuse ja haiglasliku kiindumuse vähendamiseks, muudan selle ümber järgmiselt: "the more you let your negative emotions out here, the less I will let out in IRL"

Kui keegi imestab, kuskohas siin see hullumeelsus siis on? Täiesti normaalne käitumine, kui miskt hingel. Tuleb välja lasta...ära põgeneda. MA ei põgene. Töötan oma halbade asjadega, kuni need saavad lahendatud. Läheb nii kaua, kui vaja! Kirjutangi seda teraapiat, see on midagi kindlat. Vastuvaidlematut. Lihtsat! See jääb siia, mitte ei lähe mehega hauda.

Teenin oma head tuju ja ei tee erandeid. Ütlen vaid: minu tujud ja ma ei unustanud mitte midagi. MITTE KEDAGI!

"Here. Where I am anonymous and alone in a white room with no history and no parading. So I can make something unknown in the shape of this room. Where I am King of Corners." 
                                                                                                        -Michael Ondaatje-

Sügavamale ehk 50 VEELGI hallimat tooni

Keset ürgmetsa siblib siil. Kännust paremale, natukene edasi...ja ongi wifi käes. Siil läheb edasi, et tugevamat signaali saada...

Vastuolulise seerias jõudsin inimpsühholoogia juurde. Teooria "rohi on alati teisel pool rohelisem" ei kehti siin. Inimmõte muutub samal kiirusel närvides liikuva impulsiga. Võib öelda, et aju suudab mõelda 50 varjundit rohelist, mis on ilusam teisel pool...

Inimkäitumine väljendub kõige paremini siis, kui vaadata tema loomingut. Kuidas ta reageerib ja kujundab maailma. Milleni viib antud loogiline käik ja mis on tulemus. Kuhu viib see lõputa tee...

Andsin just väikese näite, kuhu inimloomuse vastuolulisus moodsas ühiskonnas viib. Oleme loonud teadmiste ja intelligentsi-põhise süsteemi. Ole tark, haritud, laia silmaringiga jaa nii eedasi. Kuhu siis 50 mahlakamat rohuliblet jäi?

Neid tasub otsida raamatutest, filmidest, näidenditest. Moraalsetest ja eetilistest õpetustest. Sotsiaalsest korraldusest. Näiteid võib tuua palju, kuid neid kõiki ühendab üks ühine nimetaja.

Seda, mida inimene ei ole, tuletatakse koguaeg meelde...et ikka meelest ära ei läheks. Selline mõte, kui aus olla, tekkis mul, kui hakkasin vastuolulisuse teooriat kohandama pornograafiale. Kas tõesti on ÕIGE seks siis selline? (küsimus, mida teooria jaoks küsisin)

Jõudsin järeldusele, et kui ühesugust kiiret, vägivaldset ja usutavasti valusat nikkumist filmitakse nii palju, kaheldakse selle teguviisi efektiivsuses. Ikka uus ja uus ja koguaeg kordame sama asja... 50 rohelist murumätast sai praegu teise tähenduse.

Imelik, nagu see tundus praegu, oli pornograafial lihtne põhjus olla esimene. See on mõeldud mõjutama meie ühte baas-vajadust. Seksi, loodusliku mõnutegevust, mis hüüab Nokia tunnuslauset.

Kasutades seda teooriat ja vaadates, millele panustatakse KÕIGE rohkem moodas ühiskonnas. Mida taotakse kõige rohkem inimestele peale. Milline stiil, disain või loogika lubab eemaldada inimest inimesest KÕIGE paremini.

Jõudsin sinna, kuhu alustatud siili näitega tahtsin saabuda. Inimene käitub täpselt samamoodi. Siblib ürglinnas ringi. Poest paremale, natukene edasi...ja üks VIIEKÜMNEST rohelisemast murulapist vaatab meile otsa...

Being no-one, half or whole is the same, difference comes from not being

                                                                                                                   -tartu pets-

Sügavusest ehk Tabasalu pangalt võtame laenu

Mis mind ajendas üldse sellise asja peale mõtlema? Kui aus olla, siis täpselt see sama asi, millest rääkima hakkan. Nagu enamike asju, millele mõtlen. Aega peab ju viitma...

Tabamatu ime on mõista kedagi teist. Mõõtmatu sügavus on laskuda hinge sisemusse. Leidmata tee on tuleviku ees seismine... näiteid võib tuua mitmeid. Keedame mikstuuri natukene paksemaks ja magusamaks.

Küsimus, mis tekib: mõttetu retooriline, filosohvoosiline mula? Võib seda nii võtta küll, kui tunda ennast valgustatud, intelligentse...kuskil kõrgemates sfäärides lendlemas. Hea on unistada. See ei võta ju mitte mingit tükki küljest. Mis asja ma siis ajan? Mikstruuri konsistents sarnaneb varsti vahtrasiirupile...

Teada kõigest kõike on nagu kasutada kõikjale mõeldud masinat. See ei tööta kuskilt just nii, nagu peaks. Milles siis asi? Lihtsuses peitub võlu, ütles demokraatia looja. Olles keerukamad, kui kunagi varem, hakkab lihtsusest saama midagi teisel pool rohelisem muru... mikstuuri konsistents paksenes järsult nutellaks!

Jõudsingi sinna, kuhu erudeeritud, intelligentse, valgutatud inimese vaade mind viis. Mille peale enamik inimesi ühmaks üheselt: "miks siis kohe ei öelnud...?" Eks ma arvasin, et räägin intelligentse inimesega...

Teisel pool on alati rohi rohelisem, taevas sinisem ja meri puhtam. Jääb üle vaid huumoriga võtta olukorda, kus arenenud ühiskonnas, sotsiaalses keskkonnas kasvanud ja statistiliselt kõrgema taibukusega inimene nõuab lihtsat seletust. Iroonia, sarkasm ja muud ilusad sõimusõnad ei suuda lihtsalt, ühesõnaliselt antud olukorda väljendada.

Sellepärast võtamegi Tabasalu pangalt laenu. Lootes laenu toel ehitada keerukamat isiksust. Paratamatult viib selline laenutehing tagasimaksete puudumisele ja võib lõppeda laenuvõtja ühe, ülima sissemaksega.

Mis mind ajendas sellele mõtlema? Kuidas olla lihtne maailmas, mis nõuab pidevalt intelligentsi?

a mirror is simple, reflection is complex
                                                              -tartu pets-

Juurutame banaanid ehk kaine talupoeg mõtleb

Mulle meeldib reaalsus. Mulle meeldib sealt ka põgeneda. Mulle meeldib samas kindel ja ratsionaalne hoiak. Mulle meeldib lollusi rääkida ja vastuoluline olla...

Mis mulle selle juures pinda käib, on vigade kordamine.

Lugesin uudist Eesti Konservatiivse Erakonna looja Mart Helme arvamusest Eesti eluolu ja majanduse turgutamisest. Kindlad põhimõtted ja ratsionaalne vaade asjadele. Sekka natukene populismi. Maamees, kes raiub raudselt, et on olemas rahad. Taob meid samade asjadega, mida kõik teavad (isegi sülelapsed).

Samas, keerame kella 60. aastat tagasi. Tollal olla Venemaal sündinud revolutsioon. Üks kohatlane vennike, nimega Nikita sai presiidiumi sekretäriks. Lihtne mees, tagus rauda kuumast peast ehk oli just see kaine mõistuse ja ratsionaalse vaatega karismaatiline mees.

Sellest saime ajalukku Eesti "hruštovkad", Lasnamäe, Mustamäe, Annelinna ja loomulikult tööstusrajoonid. Lisaks humoorikad kelgutamised, maisi juurutamised ja kuldsed kuuekümnendad. Olid ajad, oli ilus...

Mis peale seda toimus, võib igaüks meenutada veel paremini. Võimule sai Brežnev. Mania Grandiosa sai võidukäigule (mõnus on mulina ja läbipaistmatute otsuste pimeduses oma makse maksta...). Venemaa relvastumine...kartused, et kuldsete aegade õitsengust tahavad demokraadid osa saada... irooniaga öeldes poleks sellest päästnud isegi õigeusu ekstremistid.

Mitte väita, et tulemas on uus kommunism või represseerimine, pööran siinkohal tähelepanu peidetud tähendusele selle tegutsemisviisi puhul. Mida kõik arvavad, aga välja ei julge öelda.

Saab võimule Helme Konservatiivne erakond. Tehakse karismaatiliselt Eesti majanduses kannapööre. Raha jääb Eestile, väljavaated on head. Tulevad väikeettevõtluse arendamise kavad (moodne 5-aastaku plaan), projektirahad... samal ajal on opositsioonis praegu võimul olevad erakonnad. Reform, Kesk, SDE jne...

Praeguse võimu poolt paika pandud seadused lubavad edukalt laveerida opositsiooni valduses olevate firmade riilulifirmadele juurde "väikeettevõtteid". Tehakse projektid, taodeldakse raha... aga tootlikust njetu.

Kujutan ette, kuidas üks "kohalik" leidur, kellel on head kavatsused ja ilus, karismaatiline visioon Eestis banaane kasvatada. Projekt, rahad...ja väikene aed 10-15 banaanipuuga. Ahiküte (superloodussäätlik). Meediasse lendavad kiitused ministritelt koos "isiklike" vaadetega. Kogumaksumus: 200 000 eurot.

Karismaatiline uinutamine võib meile tagada parema elu, kuid tulevikus terendab meile karmi käega/ütlemisega liidri vajadus. Rohi on teiselpool alati rohelisem...

Mulle meeldib karismaatiline, kaine talupoja mõistus lihtinimesele suunatuna. Mulle ei meeldi, kui korratakse ajalugu...eriti, suure tõenäosusega vigu...

-action of a man has more value than a thousand words-
                                                                                     -tartu pets-

Millest räägivad inimesed ehk kuidas ma kapist välja tulin

Olen ateist. Püüdsin seda aastaid maha suruda aga enam ei saa. Olin kapi-ateist aga tulin kapist välja. Leidsin, et seda külge endas peita on mõtetu. Ehk tahan puhta südametunnistusega mineviku minema saata...

Igatahes, moe(emo)jutt kõrvale ja edasi asja juurde.

Religioon, millest rääkida tahan, eksisteerib juba ammu. Äkki kristlus...või hinduism? Pohlad, tee neist uskudest kisselli ja müü amerikasse.

Kõndisin noorukina ringi Tartus ja mõistsin selle religiooni olemust. Oli selleks siis pikk autode laviin, mis aeglaselt mööda teed edasi liikus. Või tülpinud olekuga inimesed. Enamasti riietatud religioosetes toonides: must ja hall. Pühades templites saadi armuleiba ja püha vett. Sortiment on siiani kõva ja rahuldab ka kõige enam pühendunud usujüngri vajadused.

Kolisin siis Tallinna, nägin antud religiooni veelgi puhtamat vormi. Linnas hiilgasid kõrguvad kirikutornid. Täites usulisi inimesi hingesoojuse ja unistustega. Autodevool oli suurem ja FIBIT dikteeris religioosete rüüde sobivust. Tartust külge jäänud ateismipisik hakkas kasvama...

Läksid aastad mööda. Näitemäng, et mitte ära surra selles religiooses keskkonnas viis enda hinge järjest sügavama degradeerumiseni. Appi tõttasid kõrvaklapid, päikeseprillid ja vanaema sall.

Sisemuses, kapi sees muigasin seda religiooni ja nägin, kuidas inimesed vabatahtlikult selles on. Kutsuvad seda veel normaalseks eluks. Siblivad kirikute vahel, püüdes leida seda maagilist Jumalat ja tema puudutust. Või kulgevad unistuse killukeses mööda halli jõge.

Ma olen ateist. Religioon, mille vastu ma olen...on igavus

Haaran...

-->

Haaran...

Haaran oma meeltega ymbrust, hoolimata teistes. Ei pööra tähelepanu heale sõnale, ei pööra tähelepanu kellegi kogemusele. Tydruk mu kõrval nagu tahaks igavesti vaadata mulle silma, teha hetke ideaalseks, öelda mulle, hoida mind. Kus ma olen. Enda mullis.

Haaran kehaga seda rammestavat elu. Kargan, jooksen, tõmblen väsimuse ehmatavates krampides. Elan oma imelyhikest elu, sest see on esmapilgul ikkagi ju ainult korraks meile antud. Hooran oma keha, nägemata tuleviku kibedaid pisaraid.

Haaran oma olemusega teisi. Kes mu kõrval, neid kuulan huviga, kes sydames, neid vaatlen armastusega. Isegi neid, kellele nime enam ei mäleta, otsin yles ning lahendame uuesti maailma probleeme. Ning ikka see sama tydruk mu kõrval pyyab mind haarata.

Haaran võimatust võimalusest. Tydruk mu kõrval tunnetab seda muutust. Tema syda põksub kiiremini, ta hingab sygavalt, salajane ohe ta nyyd mulle nähtavaks muudab. Hilja pole kunagi, lihtsalt on vaja leida see õige sõna.

Haaran tema rõõmust. Korraks mu huulilt veereb see sõna, tahaks tagasi seda saada. Pagan, ettearvamatus mu loogilist mõtlemist pärsib. Läheneme, kuid samas tahaksin kaugeneda. See tunne mulle uue alguse lubab.

Haaran õlekõrre järele. Ettepanek kasta keelt pole vastumeelne, taltsutab meelt. Kasutan juhust, lipsan tema unest välja. Aga miks kirevase päralt ta nyyd minu unes ringi kondab? On see siis tõesti uus algus või lihtsalt, pelgalt armumine?

Haaran näilise väljapääsuga toauksest. Marsin kysimata sisse. Ta mu ees nyyd alasti, katmata, puhas ja syytu. Miks see nii paeluvaks on muudetud, kui kaks hinge koos teineteise unes kummitavad. Ning ka ta ise näeb mu alasti sisemust. Mõlema maski langemisega ma hirmunud kitse kombel tahaksin kiiresti minema lipsata.

Haaran veel viimast korda syytust. Vabandused, analyysid, vastastikku yksmeel. Tunnen ennast nyyd uuena. Kuid veel harjumata olemus mu sees karjub vanade radade järele. Vist yks lõputa tee on asendunud teisega. Mõte koidab mitme päeva pärast. Lamad voodis, mis enam ei ole poisi voodi. Lamad voodis mis on nyyd VOODI.

Haaran lõputa teeotsast. Kohtume uuesti, kallistame. Talle õrnalt kõrva sositan: „Kas igatsesid mind?“. Ta ei vasta midagi, kuid ta silmades om midagi uut. Midagi, mis meid nii kindlalt tahab siduda. Kas lasen sellel kõiel end tema sydamega siduda? Kas hiljem haavu rebides ka ravimit pakub?

Haaran...

This is for the record...

Kuna keegi minu blogi ei loe, siis on mõnus ja turvaline oma vaateid elule kirja panna.

Ju on mind neetud igasugu mõttetugevustega, märkan igalpool vigu, mis lähevad inimlikuse ja loogikaga vastuollu.

Vastuolu. Võtmesõna, mis paneb rattad käima, tõstab päikese merest ja nägema Jumalusi kuskil kõrge mäe otsas. Sest korrale peab vastu olema korratus. Mõttele mõttetus...ja tõsidusele nali.

Kus selles võrrandis paikneb inimene? Olemuselt vigane ja korrapäratu loom. Eks ikka seal, kus on kord, mõttestatud tegevus ja tõsidus. Sest see on kättesaamatu, silmapiiril...seal, kuhu püüelda.

See sisemine tung olla parem, kiirem, kõrgemal, õnnelikum, korralikum...kõik seda, mida inimesed ei ole.

Küsin uuesti, kus jääb selles võrrandis inimene? Lapselik, mänglev. Naerupall põskedes. Ei ole elul miskit viga. Kukun, siis tõusen ja mängin edasi.

"ÄRA JOOKSE KÄÄRIDEGA, KUKUD JA LÖÖD SILMA PEAST..."

Vastuolu: laps vs täiskasvanu. Öö vs päev. Vesi vs Tuli...

Mind paneb imestama, et kõik me oleme inimesed. Sarnased 90% ajast. Kuid selle 10% hulka oleme mahutanud: individuaalsuse, intelligentsi, personaalse treeningkava, isikliku ruumi, oma mõte ja 6 jalga niisket maad. Mis meiega juhtunud on?

Kas vastuolu erineda sinust kõrval olevast Jaagust on niivõrd suur, et laskume küsimata orjusesse? Olla sarnane enamike inimestega, kuid orjuses?

Tehniliselt võttes oleme saavutanud isiklikuse, privaatsuse. Keegi ei puuduta meid ega meie neid. Aga siis oleme ikka tagasi ruudul ÜKS. Oleme sarnased...mis on see vastuolu homme, mis meid ärkama paneks ja midagi tegema?

Isiklik vaade, millega alustasin: Inimene, olles korrapärane süsteem (vajades toitu, õhku, vett ja muid asju) kaotab inimlikuse hetkel, mil võtab omaks sarnansuse. Inimene olla tähendab kohaneda. Olen vastuoluline, et elu käimas hoida. Aga mis elu see siis on? Nii ei saa elada ju... Olla koguaeg teistsugune, erineda, väljaspool ringi, asotsiaal... Mnjah. Olen vist kõike seda, mida teie ei ole aga tahate saavutada...

Vastuolu. See on võtmesõna. Making the world sleep and dream the American Dream...while we wake up all the time...

This is for the record...

Im Jack amdyla amblongada ehk t-minus 1.5 kuud to liftoff

Oli sügis. Soojad sügisesed värvid. Vihmasadu... romatiline sügavus, mis paneb mind tihti vaatama lollakalt linde keset tänavat, köitis mind sel õhtul kokates aknast välja vaatama. See päike polnud enam see, mis kevadel. Sügisene tugev tuul, mis lendles läbi pruuni. Hubane. Hingele palsam.

Siis hakkasin mõtlema, et sügis on kätte jõudnud mu praegusele eluetapile. Aeg hakata koguma talveks rasva, et kevadel uue etapi alguses olla. Õlitada kombinaadist "Põhjala" trussikud ja viksida valgeks soome tennised.

Esimesed 3 kuud läks väga edukalt, jaanuari lõpuks oli rasvaprotsent juba mõnusalt +10%. Enesetunne hea, full steam ahead, gentelmen.

Kes selle plaaniga päri polnud, oli mu süda. Lõhestatud mitme rinde vahel, hakkasid kostuma euroala pannkookide sarnased protestiaktsiooni. Veebruaris tekitati paar pistelist kontrolli, et kas on veel lootust koostööle...jäime põnevusega ootama märtsis toimuvaid valimisi...

Plirts-plärts, käes on märts. Parempoolsete osariikide devalveerimine ja inflatsioon on kestnud nüüdseks 25 aastat. Aeg saata abipakett, et turgutada kohaliku pseudomajandust. Ekspertgrupi analüüsi järel oli 2 aastat tagune 12% inflatsioon suurenenud 17% peale. Elurütm sai sel hetkel tõsise löögi.

Mõeldud ammu, nüüd saab tehtuks. Ootamas on ees kuu aega ootust ja pingelisi hetki. Kas kallis Plaza jääb püsima...tahaks kunagi kuulda oma jalasamme kajamas selle tuhmunud vaiba peal...KUID kui aus olla, siis sügav pohhuism selle asutuse vastu tekkis juba enne eelmist suve. Ainuke asi, mis kinni hoidis, palgatõus ja tasuta piletid.


Siit ma tulen, vaba Euroopa. Oksümoroon, Ehk on vaba mõni erastamata rannariba hispaanias...

PS: tartu pets pole surnud, tartu pets läks enne mind maad kuulama...