I dreamed a dream

Inimesed näevad ikka unenägusid.

Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.

Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...

Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...

Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.

Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."

Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...

Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga

Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.

Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...

This is for the record vol 6

"If all else fails, what will we use to beat our senses?"
                                                                        -tartu pets-


Saabunud on see hetk, kus on vabadus. Tehtud see samm...

Jättes kõrvale need hüperboolsed lubadused. Teate küll, need uus-aasta lubaduste stiilis väited, nagu elu hakkaks paremini minema ja nüüdsest kaotan kindlasti 10 kilo rasva ja laiskust...

See on viimane sissekanne "this is for the record" seeriasse. Kolmandas peatükis mainitud "suurem" plaan on vaja kirja panna.

Olles vaadelnud maailma, saavutanud arusaama sellest kõntsast ja saastast. Selles võltsist välispinnast, et kõik on korras, kõik toimib. Aeg hakkab jõudma loojangule selle maailma suhtes.

On suur ülesanne olla midagi enamat, kui oodatakse. Ületada piire seal, kus need ammu paigas olnud. Jõuda sihtpunkti, mida polnud kaardil.

Minu põlvkond, vanuses 24-29, on väga raske väljakutse ees. Meie oleme järgmine innovaatorite, hädapäraste lahenduste ja hakkama saamise põlvkond. Meie peame kujundma tuleviku.

Praegune süsteem kukub varsti oma raskuse ja tiheduse all kokku. Tekib kaos, halvemal juhul sõda. Sellest kaosest loodetakse ehitada vana süsteemi üles. Jätkata tsüklit!

Kutsun kõiki üles eitama seda mõtetut idiootsust. Nimeta kuulide rahe eest põgeneda!

KUTSUN TEID KÕIKI OLEMA INIMESED!

Neile, kes vajavad kaarti ja juhiseid inimeseks olemisel: vaadake ainult enda sisse! Seal on kõik olemas, tunnetage, kuidas see töötab ja toimib!

Mu suur unistus on olla maailmas, kus vaba idee pole ideaal, mille poole püüelda. See on reaalsus. Püüdlen selle poole, et inimesi inimestena hoida! Et tunneksid, teaksid, oskaksid ennast hoida! Olla vabad mõtetutest piirangutest, mis sunnivad meid orjusesse!

Kahju on seda vastuolu kirja panna, kuid unistus on rüvetatud. Unistust kasutatakse inimeste tagasi hoidmiseks. Tunnete nüristamiseks, kontrollimiseks.

Unistused peavad olema vahendid tuleviku ette kujutamiseks, planeerimiseks, uute asjade välja mõtlemiseks. Mitte lihtsate tahete ja lihtsa elu hoidmiseks...

See on mu suur plaan. Olla vaba mees, vaba inimene vabal planeelil Maa.

"Follow, what you can see. Build, what you can dream. Feel, what you can be"
                                                                                  -tartu pets-

This is for the record vol 5

"Needs and Wants are like soap and water: they cancel each other out"
                                                                                 -tartu pets-

Kuna ma arvan, et varsti on lõpp sellel eneseavamisel aka psühholoogilisel abinõul, tuleks otsi kokku tõmbama hakata. Mõelda selle üle, miks ma seda üldse alustasin...

This is for the record seeria on mõeldud kõige lihtsamas vormis psühholoogilise võttena. Kirjuta oma tunded üles ja siis saad neist lahti. Kui elu läheks nii lihtsalt, oleks ma sündinud Ameerikas.

Keerukamas vormis on tegu hüvastijätuga antud elu suhtes. Seekord on aga asjalood natukene teismoodi. Nimelt nüüd ma tean, mida ma vajan. Eelnevatel "etappide" allajoonimisel olen lähtunud tahtmistest, nagu väike laps.

Vajadused? Tahtmised? whaaa...?!??!!

Lihtne, kui sulaselge Eesti keel.

Tahtmised on enamasti algatatud välise maailma analüüsimise järel tulevatest vastusepüüdlustest. Lihtsamalt öeldes, teadliku mõttekonstrukstiooni poolt loodud. Selles osas segunevad kõik isiksuse tasemed, alates alateadvuslikust impulsiivsusest lõpetades kõrgeima loogilis-ratsionaalse paigutamisega. Talletatakse vahemällu, et läbi viia lõplik otsus püsimällu lisamiseks.

Vajadused on algatatud alateadvusliku impulsi ilmnemisel või selle puudumisel. Lihtsamalt öeldes, isiksuse omadused kõige puhtamal kujul. Selles osas puuduvad segunemised. Peamiseks keeleks on emotsioon ja väljendusoskus. Talletatakse püsimällu kiiremini, kuna algatus tuleb ringiga tagasi.

Eelnevates volüümides olen ära seletanud, mis elus juhtunud on. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene imestaks, mida see inimene tahab. See näitab, kui palju oleme liikunud ära iseenda tundmisest ja vajaduste tunnistamisest. Nagu väärtushinnangute kaotamine...

Kõik eelnevad eluetappide seljataha jätmised on teinud lähtuvalt tahtmistest. Tahan saada oma elu, tahan saada iseseisvaks, tahan saada nii ja naa... mingis osas ju õige, aga ma leian, et liiga palju on sellist mõtlemist.

Fortress of Solitude (niimoodi kutsun ma oma ühikatuba, kus viimased 4 aastat üksi olen olnud) tulemusel olen uurinud ja püüdnud leida vastuseid, et paika panna tee. Teoreetiliselt selline, mis peaks mind välja tooma sellest masendus-depresiivsest nõiaringist.

Tahan ilusat elu aga vajan selleks enesekindlust. Tahan kuulsust, vajan otsustusvõimet. Tahan ilusat naist...vajan head nina ;)

Nali naljaks, kuid praegusel hetkel jõudsin arusaamisele, et kõik algab kõige lihtsamast põhimõttest: "Do or do not...no try, there is...".

Seega, lähtuvalt eelneva elu ekstreemsetest oludest on vaja tegutsemistahte saamiseks ekstreemseid lahendusi. Sobib selleks üksinda rännaks kuskil võõral maal, kus vastutus on sinu enda ELU hinnaga.

Kõigile neile, kes hakkavad mõtlema: aga miks ta siis ei mõtle ennast paremaks...Mõelge edasi, et mõttejõud on kõige suurem jõud maailmas. Klubis saate ikka samamoodi peksa...

"Want to walk on a path unknown? Then you need to know how to run"
                                                                                    -tartu pets-

Pump-n-dump sõprus ehk minu igavene needus

"Terrible deeds are often paved with roads of good intent"

                                                                     -tartu pets-

Sünnipäev. Peaks nagu olema kõige õnnelikum päev ühe inimese elus. Vähemalt kord aastas tuleb palju õnne ja rõõmu...

13.05.2013 jääb meelde, kui üks kõige õnnetuimaid päevi mu elus.

Ma ei tea, kas tegu oli mingi kuufaasi, eridieedist tulnud ajutise meeltesõgeduse või mõne isikliku sooviga. Igatahes suutsin minema peletada kaks oma lähimat sõpra. Üks neist pikaajaline, teine üpriski hiline.

Mõlemad naised. Üks neist, kes südamele lähedale jõudis ja teine, kellega maailmaasju arutada.

Kas olen määratud igavesti needusesse? Kas pidev sõprade minema peletamine on minu eesmärgiks? Üksildusse määratud, kuna ei suuda keelt hammaste taga hoida?

Sellised hirmud mind painavad ja kuna pole püsivaid sõpru, siis ei ole ka kellelegi toetuda.

Kui aus olla, siis alustades juttu kohutavate tegude üllitamisest heade kavatsustega, tulen selle juurde tagasi. Ma ei püüa inimesi meelega endast välja ajada. Ma näen/tunnen, mis on inimeste salajased kavatsused ja pettun nende soovis olla sõber/kaaslane/kallim, tagamõtteta. See käivitab sündmusteahela: kontrollin, mis neid vaevab ja püüan abiks olla nende otsingutel. See toob kaasa enamasti partneris halbade emotsioonide/mälestuste raja ja niimoodi konflikt tekib. Lõpuks olen liiga arglik, et midagi konkreetset välja öelda(peamiselt mitte olla kontrollifriik, nagu mu ema) ja jätan inimesed segadusse. Asja parandaks, kui ma oleks otsekohene lõpuni, kuid kas niimoodi saab üldse sõprust? Või veel enam, kallimat?

Igavene needus on ja ma hakka vaikselt sellega leppima.Kuigi teen kõvasti tööd enda isiksuse kallal, rikuvad väikesed episoodid selle kõik ära. Seega hakkan vaikselt alla andma ja tõmbun järjest rohkem endasse. Tõelisest endast kaugenen üha enam ja varsti olengi üleni Tartu Pets...

"In every great heart, more than needed evil hides"
                                                                            -tartu pets-

This is for the record vol 4

"Dive too deep and you will find new creatures. Stay in the deep and become a creature"

                                                                             -tartu pets-

Tere tulemast! Sõber, sulle hoolimist ja armastust annan. Vaenlane, sind küpsetan grilli peal. Tartu Petsil on igasugu vigureid varrukas nagu mustkunstinikul.

Kaua tehtud, kaunikene. Kähku tehtud, laguneja. Selline võib olla siis põhimõte, mille järgi Tartu Pets opereerib. Olgu selleks ajukirurgia või tavalise kasti ehitamine, Eelnev uurimustöö ja mitmetasandiline läbimõtlemine on osa sekundist, mis sünnitab vajaliku tulemi.

Miks isa sellise ilusa poisinime andis? Kord ilusal kuul, aastaid oli siis vast 8 tagasi, toimus ühes ilusas lokaalis kokkusattumus: keegi hüüdis Tartu, teine hüüdis Pets ja kolmas reageeris sellele kombinatsioonile. Nagu kolmas ratas vankri all, sai selle loksu käima lükatud ja niimoodi sai lapsuke endale nime. Egas nimi riku meest!

Lapsukene olla selleks hetkeks kasvanud juba mõned aastad. Korda saatnud tegusid, mida peremees ise ei julgeks teha. Õnneks on peremehel kehva mälu (või siis pisike hippokampus, mine võta kinni), et neid asju kõike mäletada.

Peremees, pfft. Üks ebalev kiiksukott, kes vingub pidevalt arstide vahet ja põeb pseudohirme asjadest, mida muuta ei saa. Noh, süda on elus olemiseks vist oluline küll, aga mingid liigesed ja sita söömisest tulenev mehelihase kasv. No andke andeks, mida järgmiseks...

Tartu Petsile meeldivad elus head asjad. Sõbrad, ilusad hommikud ja veel ilusamad õhtud. Kui vahepeale mahub veel üks kuum öö... Kiired autod, kaunid naised ja edukus.

Oli meeldiv tutvuda. Tartu Pets signing off!

"What is life without some spice? Let me know, when you have found your spice..."
                                                                                    -tartu pets-

This is for the record vol 3...

Kakskümmendviis, saa sõbraks siis...

Esimese veerandi eel tuleb kokku võtta, mida saavutanud olen.

Läbinud 12. klassi kooli. 7 aastat ülikooli. 2 aasta suhet ja trobikond tuttavaid. Lisaks standard-karjäär Eesti suurimas kinos. Sekka mõni väiksem töökoht.

Hobi korras ehitan kõlareid, millega plaanin elatist teenida. Või siis alustada suuremas plaanis ideega, mille lahti seletamiseks kirjutan kunagi hiljem For the Record vol X...

Umbes 2 aastat tagasi hakkasin midagi tundma. Ei suutnud sellele nimetust anda, kuid mingi tühjus või mõttetus hakkas minu üle valguma. Kas oli selleks pettumine magistrikraadis või lahkuminek, kuid midagi nagu muutus.

Kasvas ja kasvas, kuni lõpuks sai sellele nimetuse anda. Tihtipeale öeldakse, et tipus olla on väga üksildane olla. Eks omamoodi tipp on see tõesti. Kõrged standardid ja null-tolerants. Lisaks põikpäisus...

Sellises tipus olen ma oma esimese veerandi lõpuks. Tõbras, jobu, ükskõikne veidrik. Viisakusest hoitakse seda tagasi, kuid silmadest seda kõike tuleb...samas, eks leitakse seda, mida otsitakse...

Kõik see on kogunenud punkti, kus mu sünnipäeva ootab ees suure tõenäosusega üksildus... ei ole sõpru, kes meeles peaks. Ei tule pidu ega mitte ühtegi tähistamist...mis mõte sel oleks.

See tunne, mis 3 aastat kogunenud... võtan tagasi kõik selle, mille ohverdanud. Oma hea tuju, energia. Inimesed, kes selle osaks said, irvitavad vaiskelt pihku ja mõnitavad mõtteis: "on ikka loll küll..."

Maailmas, kus au sees kõrilõikajalikus, egoism ja edasipüüdlikus üle kolpade. Väga raske on olla sellises maailmas korraga sees ja seda südamepõhjani vihata. Väga raske on olla...

"'Within our souls, a great path is forged. Our hearts will guide us, mind sets new frontiers and the body evolves to a higher level."
                                                              -tartu pets-

Mechanism of Consumerism ehk real-time blogi

"Simplicity has the price of tortured geniality"
                                                        -tartu pets-

Tavatult kiiresti langes üks positiivne ilmutus meie maale. Nimelt Laine Kuum. Või ennemuiste: Kuuma-Laine.
1% keeras selle peale oma konditsioneeri mõnusalt 21 kraadi ja 40% niiskuse peale, kui ülejäänud rahvas leidis üle pika aja mille üle rõõmu tunda. On soe...

Soojus on tunne nagu seda on külm, valu, kurbus, viha, armastus...aga inimesed unustavad need lihtsad asjad elus, et püüelda unistuste poole. Muudavad tunnetamise ja tunded tarbimiseühikuks, nagu reality-TV või rämpstoidu dieet.

Tarbimine kui mehhanism on lihtne: tekita probleem, et saavutada probleemi lahendava toote nõudlus. Kõige suurem ja kahtlemata ennast hävitavaim tööstus on unistuste nõudlus.

Kuskil sellel teel kaotasime vajaduse oma tarbimismeeletust vastandada tunnetele ja keskendusime vajadustele. Ellujäämine on suurem müügiartikkel, kui näiteks romaani üle nutmine...Kuidas müüa inimestele "ellujäämist"? See on ju nii elementaarne...hingad, sööd ja oled kuskil soojas...

Sellest kasvas välja real-time blogi konseptsioon. Teavitame tervele maailmale, mis elustiili kanname, sööme, hingame...elame. Näiteid on mitmeid: Gucci käekotiga Tommy Hilfingeri kevadkollektsioonist kostüümi ja Manolo Blahnik kingadega meigitud supermodell astub oma 2011 Mercedes-Bens C65 AMG-st välja ja seab sihid Radisson Blu restorani... ja postitab oma järjekordse reede õhtuse boy-toy pildi Facebooki, twitteris säutsub: "kui tore on elu"...

Lihtsamat elu annab otsida... nagu paneks kokku lego-mänguasja.

Tulles tagasi esimese lause juurde, siis mind tabas rõõm. Rõõm selle üle, et hoolimata meie kiirest elust ja tarbimise-materjalismi keerukusest võib tunne meid endasse haarata. Kuna vaimsed ja isikulised tunded on nüristatud unistuste kivi vastu, võib sama ekstreemselt füüsiline tundmine anda tõuke. Tõuke tulla kodust välja, naeratada. Teha nalja, ajada taga südame häält või korda saata lollusi...

09.05.13: võidupüha. Kuuma-Laine pidas paraadi ja tuhanded inimesed valgusid oma elustiilidest korraks välja. Kui tore oli näha, et linn elab veel...

"Complexity has the price of ridiculed idiocy"
                                                             -tartu pets-

Real-time blogi ehk miks ma ei mäleta õnne

Sõites Tartu poole, tuli pähe igasugu mõtteid. See mõte hyppas pähe mitme asjaolu
kokkusattumisel. Algatas üks suvaline küsimus: millal viimati õnnelik olid...

Teine trigger mõtte algatamiseks: kirjutasin sõbrale midagi suvalist. Niisama, aja viiteks.
Avastasin, et see on ju mõtetu. Nagu kirjutaks kuskile blogisse. Reaal ajas...

Mitme meentuse järel saavutasin arusaamise: ei mäletagi, millal viimati õnnelik olin.
Mitte, et ei teaks, mis on õnn või hea tujuga/õnnelik olla. Lihtsalt ei mäleta oma viimast õnneliku momenti.

Sellest hargnes mitu erinevat loogikarada: Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks tegi üldse?
Mis õnne peab juhtuma, et see ületaks mälukünnise? Kas õnne tasub üldse meelde jätta?

Sellistele küsimustele vastuseid jäin pikkamisi mõtlema. Kadusid kilomeetrid, sajad teeäärsed postid vuhisesid mööda. Loogilised rajad vastandasin mälestustega.

Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks teeb? Muidugi olen, mäletan igasuguseid lahedaid asju ja seikluseid. Kas see on siis õnn? Pigem elamine, kui õnnelikus.
Milline see õnn peab siis olema, et jääks meelde õnnena? Mitte laheda seiklusena? Jäin toppama, sest õnne definitsioon on sama keeruline, kui armastusel.
Kas õnne tasub üldse meelde jäta...

Selle küsimusega jõudsin kõige kaugemale. Teoreetiliselt on ka mälul mahupiirang. Enamasti sorteeritakse magades ebaoluline välja, unenägudega katsetatakse alateadvusliku mõju ja kinnitatakse püsimällu. Õnnelikus tundub sellisel juhul väga hea asjana, mida mällu söövitada...ainuke asi, et elu ei ole koguaeg teletupsud ja kevadine lilleaas...

Siit ilmneb vastuolu: kas jätta meelde koguaeg midagi õnneliku ja täita oma mälu õnnelike momentidega. Või jätta oma mälu nö "vabakäigu hooviks" kus mälestused vahetuvad? Viimane tagab spontaansema elu ja võimaluse rohkemateks mälestusteks. Nii headeks kui halbadeks.

Seda ideed ühele sõbrale kirjutades tabas mind teinegi valgustusmoment. Kuna ma õnne ei salvesta koguaeg, siis püüan niisama tegutsedes jõuda parima ja kõige rohkem õnne tekitava lahenduseni. Selleni jõudmiseks aga teen koguaeg katsetusi, lähenen erinevate nurkade alt. Nagu real-time blogi...

"Being happy does not mean the function of happiness will be fulfilled..."
                                                                                   -tartu pets-

Täna öösel me ei maga ehk südameasjadest...

15 magamata ööd... üpriski irooniliselt kõlab see olukorras, kus viimased 2 nädalat on unevarustus olnud vähem, kui rahuldav. Algas vaikselt, igakevadise tsüklimuutusega. Hommikud on nii valged, et pesuloputusvahendi tootjad oleks kadedad.

Kuid lisaks ülepaisutatud reklaamile, et uni on ülehinnatud, on unetuse põhjustajaks olnud korraline kardioloogi juures käimine. Veel kuu aega tagasi oli kõik ilus: tee trenni, puhka, paranda seedimist... lihtsad asjad elus pidid ilu omama...

Ei tea, kas sel päeval oli karma või mojo või mis iganes saatus mu vastu, kuid 2 nädala eest helistas perearsti sekretär (õigema nimetusega madalama astme meditisiinitöötaja ehk Õde Blääd) ja teatas, et mulle on kirja pandud kardioloogi vastuvõtt. Ennemuistsel aal oli tarvis ravitseja ilmutuse järel kõrgema vaimu audientsi otsida. Nüüd siis kutsub Püha Vaim juba ise enda juurde... Call me Muhhamed...

Olen olnud tubli poiss ja teen endale paar pikka pai. Eridieet, mis koosnes enamasti porgandist (kiudaine) madala rasvasisaldusega söögid (taimetoit) ja vesi, hakkas peale nädalat jaksu piirama. When needs must, all things are allowed. Rukkipala suitsulõhega oli lihtsalt megahea :P

Lisaks kõigele teen kardiotrenni. Intensiiv-jõu trenn ülakehale ja pekirullile. Süda, mis enne tippis morsekoodi, on läinud vana hea sõdurimarsi takti tagasi. Elu lill...eks?

http://www.youtube.com/watch?v=tRVUOGUmxJI

All things combined, on unetus olnud enam, kui kurnav ja loodan, et homne arstilkäik on midagi enamat, kui tavaline:

"VCC, kerged südamekahinad...nii, kuidas me ennast tunneme siis?"

Aga, mis iganes ka vastuseks pole (juhul, kui on tegu millegi jubedaga), peaks pinge langema ja kindlus taastuma.

"Life is simple, when there are no problems. Life is life, when there are..."
                                                                 -tartu pets-