420_Go

Iga asi tuleb omal ajal vol 60: punamütsike ehk kuidas hirmule silma vaadata!

2011-09-17T00:26:00.000-07:00

Elas kord üks punase mütsiga laps. Ja sellel lapsel oli ema. Ühel päeval andis ema Punamütsikesele kotikese, kuhu pani piima, pannkooke ja moosi. Kuid kotike oli katki ja moosipurk kukkus põrandale katki. Ema pahandas, miks Punamütsike ei pannud seda auku tähele. Ema haaras koti ja parandas augu. Punamütsike vaatas, kuidas ema auku parandab. Ema ütles, et teisel pool metsa on vanaema maja ning mine vii piim, moos ja pannkoogid vanaemale. Ei tohi rajalt kõrvale kalduda, muidu tuleb kuri hunt ja sööb su ära!

Punamütsike astus mööda rada, mida emaga enne kahekesi sammunud mitmeid kordi. Vaadates tagasi, nägi Punamütsike, kuidas ema askeldas koduste tegemistega. Punamütsike sammus edasi paksu metsa sisse, kuhu päikesevalgus harva sisse vilksatas. Mida kauem Punamütsike sammus, seda enam ta tundis, kuidas üks paar kurje silmi temalt pilku ei saa tõstetud. Punamütsike saabus ühe ristteeni, kus ta teadis, et peab pöörama vasakule. Samal ristteel kohtas ta siili. Siilipreili kandis enda urgu talvemoona, seljas kott, milles samamoodi paigatud auk. Punamütsike küsis: "kas sa liigud ka vanaema juurde?" Siilipreili vastas: " Lähen oma koju, võin sinuga kõndida natukene" Punamütsike ja siilipreili jalutasid koos ning rääkisid. Punamütsike: "sul on kott samamoodi katki nagu mul" Siilipreili ütles, et see juhtus hommikul. Punamütsike mõtles, milline kokkusattumus. Ema parandas minu kotti ka hommikul.

Varsti jõuti siilipreili koopani ning jäeti hüvasti. Punamütsike tundis jälle, kuidas ühed kurjad silmad teda jälgivad. Ühteäkki ütles keegi Punamütsikese pea kohal: "Uhuuuu". See oli tark öökull, kes tuli Ema palvel Punamütsikese kotti uurima. Ema kahtles, kas parandus ikka peab. Öökull uuris kotti ning ütles: "Praegu paistab korras olevat, aga ma tulen vaatan seda veel". öökull lahkus ja Punamütsike kõndis edasi. Päike vilksatas ja pimestas Punamütsikest. Pimestatuna kuulis ta ühte häält, mis ütles: "mis sul seal kotis on?" Punamütsike ei tundunud seda häält ja ei öelnud midagi. Kui päike silmist kadus, nägi Punamütsike, et tema ees on Hunt. Punamütsike kartis, kuid sammus hundist mööda. Hunt kõndis Punamütsikesega kaasa ja rääkis, kuidas ta võib kotti kanda ja ta teab lühemat teed vanaema juurde.

Punamütsike kõndis edasi ja varsti kadus Hunt tema kõrvalt. Natukene peale seda tuli lennates Öökull. Ta vaatas kotti ja ütles: "sul on kotis väike auk! Ole ettevaatlik, muidu auk suureneb ja kõik kukub välja!" Punamütsike hakkas kartma ja mõtles: " Äkki ma ei jõuagi vanaema juurde, pean Ema juurde tagasi minema ja saan riielda..." Kuid Punamütsike otsustas proovida ja astus edaspidi ettevaatlikumalt. Üsna pea kalpsas metsast välja metskits. Punamütsike ehmus korraks, kuid küsis:"kuhu jooksed?" Kits ütles: "ma leidsin ühe kena lilleaasa, kus on kõige maitsvam rohi. Sain sellest niipalju jõudu, et hing on rõõmus. Mine sinna, seal on ilusad õied".

Punamütsike kõndiski aasale ja leidis terve suure lillemere. Punamütsike otsustas korjata ühe ilusa kimbu, mida Vanaemale viia. Varsti saabus sinna ka hunt. Hunt ütles: ma annan sulle ühe ilusa lindi, millega see kimp kokku siduda. Kuna Punamütsike oli korjanud suure kimbu ja niisama hoida oli seda raske, siis võttis ta hundi lindi vastu. Lillekimp tuli ilus. hunt kiitis Punamütsikest, kuid ütles: "Ma tahaks kunagi linti tagasi saada! hoia lint alles, ma kunagi tulen seda küsima. hunt kadus jälle metsa, kuid enne kadumist märkas Punamütsike hundil imeliku kaelarihma.

Punamütsike jõudis vanaema majakeseni. Punamütsike vaatas aknast sisse, kuid ei näinud seal kedagi. Punamütsike tahtis uksele koputada, aga mõtles viivuks, äkki vanaema magab. Koputuse järel ei avanenud uks kohe, vaid Punamütsike pidi ootama natukene. Vanaema tuligi varsti uksele, ja võttis Punamütsikese vastu. Punamütsike pani koti lauale ja andis Vanaemale lillekimbu. Vanaema võttis endale pannkooke moosiga, andis Punamütsikesele ja koos jõid piima peale. Kuid varsti tuli hunt vanaema maja juurde. vanaema teda ei näinud. hunt küsis: "kuidas lillelint vastu peab?". Punamütsike ütles: hästi. hunt ütles: linti tuleb hoida, muidu ei saa seda kasutada!. Punamütsike sai pahaseks, et hunt ainult lindist räägib: "Kui sa seda tahad, siis võta tagasi!"

samal ajal nägi vanaema aknast, kuidas punamütsike hundiga räägib. Vanaema hüüdis: "kas kõik on korras?" Punamütsike vastas: "kõik on korras". Kuid vanaema ei uskunud seda ja pani ukse kinni! Punamütsike jäi hundiga maja ette seisma. Punamütsike nägi Hundi kaelas varem märgatud kaelarihma ja talle tuli meelde, kus ta seda ennem oli näinud. Ema kaelas oli samadest kividest kaelakee.

Punamütsike küsis, kus hunt sellise kaelarihma sai? Hunt vastas: "Üks tore tädi andis teisel pool metsa. Palus sulle lindi anda!" Punamütsike arvas, et hunt on emale midagi teinud. Punamütsike haaras suure oksa ja lõi hunti pähe. Hunt varises maha ning saabus öö. Mets mattus pimedusse.

Punamütsike astus majja tagasi ja rääkis vanaemale, mis toimus teel tema juurde. Vanaema kuulas ning lohutas Punamütsikest: "Küll kott vastu peab veel pikka aega. Las läheb see öö mööda, puhka. Hommikul soojendan pannkoogid üles, sööd kõhu täis ning saad paremini aru, mis toimub. Teerada koduni on sama, mis siia tulles. Käid kodus ära ning näed, et emaga on kõik hästi."

Punamütsike asus voodisse, kuid ei saanud pikka aega magada. Mõtted keerlesid selle kaelarihma ümber...miks ema pidi hundile selle anda...

Selline on siis minu lugu, kuidas hirm minu leidis ja ma teda nägin. Hunt pole veel surnud, seega minu hirm tema vastu veel püsib. Pean leidma viisi, kuidas ta lõplikult murda...

Skip this, if you do not want to know!

2011-08-09T10:04:00.000-07:00

Oma viimase aja filosofeerimse ja mõttemaailmaga olen jõudnud järeldusele, et maailmas on olemas 3 tüüpi inimesi: süsi, teemantsüdamikuga söekamakas ja puhas teemant. On ka üliharuldane 4 vorm, aga sellest hiljem.

Esiteks võtame söe-tüüpi inimesed. Neile inimestele on omane ülim praktilisus ja mugavus. Turvalisus tuleb neile inimestele esmasena. Kõik, mis turvalisust ärhvardab, muudab söe-inimesed närviliseks ja ebakindlaks. Nagu surve avaldamine. surve muudab söe teemandiks...aga võib ka lõpuks teha ka hunniku tolmu, mille tuul minema kannab. Söe-tüüpi inimesed annavad suhtes endas kõik ning tagavad turvalise-koduse õhkkonna. Nagu söega ikka, puuduvad sellistel inimestel sisemised särad. Tuttav ja turvaline, aga täiesti igav ja ette arvatav.

Teemantsüdamikuga söe-tüüpi inimesed on kogenud elus võrdlemisi keskmist survet ning selletõttu omandanud kindlad põhimõtted elus. Samas takistab edasine surve teemantsüdamiku kasvamist, kuna sellised inimesed on silmapaistvad ja kodused ning liiguvad saavutatud kindlusest edasi väga harva. Suhetes on väliselt ettearvatavad ja igavad isikud aga sisemiselt väga jõulised ja edasipüüdlikud, saavutades edu kõiges, milles tunnevad enda panust andvat. ettevaatlik tasuks olla välise söekihi liigse kulutamisega, kuna võib lõpuks tekitada väiklase ja enesesse süübinud isiksuse.

Teemant-tüüpi inimesed on kõige silmapaistvamad ja kangemad isiksused. Kuna teemant on kõige kõvem asi maailmas, siis ei ole sellistele inimestele probleemiks ülesannete lahendamine ja "elus läbi lõikamine" Samas on teemant väga õrn löökidele, mis teda tuhandeks killuks purustab ja terveks eluks ennast otsivaks inimeseks muudab. Suhetes on teemant-inimesed kirglikud ja edasipüüdlikud, kuid kalgid ja kõvad. Neid tuleb kohelda, kui väärtuslike juveele, ainult vaatamiseks, mitte kasutamiseks.

Ja nüüd selle 4, üliharuldase inimtüübi juurde. Selleks on teemantseemnetega rikastatud söe-tüüpi inimesed. Sellised inimesed on haruldased, kuna iga tükk, mis temast eraldub sisaldab teemanti seemet. Survega tekib sellest uus teemant. Samuti võib selle väikese söetüki ära kasutada, mille tulemusena saate pisikese teemantiseemne. Sellised isiksused on kõige arenemisvõimelisemad ning pakuvad igal võimalusel väljakutset. Samas saavad proovijad alati tasu. Kas siis soojuse ja turvatunde, hiljem pisikese teemanti näol või hilisema briljandi näol, mida kaasa võtta. Näiliselt lõputu varu teemantiseemneid on aga piiratud, lubades õiget survet ainult mõne teemanti tekkimiseks. Suhetes on sellised isiksused alati üllatavad, uudsed ning väljakutsuvad. Samuti pakuvad kodust soojust ja turvatunnet. Sellised inimesed pakuvad kõige kauem huvi ja turvatunnet. Hoiatus ärakasutajatele: seemneid on lõputu hulk, oma osa välja kaevandatuna ja siis hüljatuna saate endale tugeva vaenlase, kes kasutab oma järelejäänud seemneid kättemaksuks ja oma sütt selle tegevuse kütmiseks.

Milline oled sina? Kas turvaline aga igav süsi, ühe suure teemantiga söekamakas või puhas teemant? Või lausa haruldane teemantseemnetega söetükk?

pole küsimustiku ega vastustelehte. Sellele küsimusele peate leidma vastuse enda seest ning õigete vastuste leidmiseks peate olema aus enda suhtes. Egoism ja enesekesksus tuleb kõrvale heita ja vaadata enda südamesse!

If you dont want to know, skip this!

Alustatud sinise kuuga samal ajal.

2011-06-23T12:25:00.001-07:00

„Seitsme rada“

Aasta 2017. Huntingtoni Keskteataja:

„Sõjaväe ametlik seisukoht ütleb, et Remingtowni farmi maadele kukkunud objekt oli katselennukilt pudenenud mootor. Õnnetuses ei saanud keegi viga, kuid ametnikud keelavad kõrvalisi isikuid õnnetuspaika...“

Huntingtoni Sõjaväebaas, 4 päeva varem: kolonel Struttoni kabinet.

Siseneja oli kommunikatsiooni osakonna leitnant Paul Melman.

„ Sir, teile on NASAst kiireloomuline teade.“ Leitnandi näos peegeldusid tõsised toonid.

„Tänan, see on kõik, leitnant.“ Kolonel avas teate ja süvenes kirja. Tema ilme ja terve olek väljendasid minimaalseid tujumuutusi. Kuid teate sisu oli küllaltki selge.

Järgnevate päevade jooksul toimusid sõjaväebaasis mitmed NASA kõrgemate ametnike ja teadlaste kogunemised, et arutada uue lennukidisaini katsetamist. FR-77 koodnimetusega “ Alanis“, pidi olema tulevik kosmose reisides. Prototüüp lennuk kandis endas mitmeid ulmelisi uuendusi. Uued sulamid, seadmed ja jõuallikad. Loota jäi vaid prototüübi õnnestumisele.

Asteroidide ja komeetide keemilist koostist uurides avastati täiesti uudne metall. 2 korda kergem, kui titaan, kuid mitmeid kordi tugevam ja vastupidavam. Maale langenud kosmosekivide sisemusest eraldati piisavalt metalli, et kasutada seda sulamites uue prototüübi loomisel. Kadaatium, nagu seda kutsuti, osutus kõigi riiklike geoloogia uurimisasutuste esmaprioriteediks.

Kuigi avastus oli 14 aastat vana, suudeti 10 aastaga läbi viidud katsete käigus mitmete selle metalli eriliste omadusteni. Teatud metallidega sulamis olles, suudeti luua esimese põlvkonna antigravitatsiooni seade. Järgneva 3 aasta jooksul täiustati tehnoloogiat ning aastaks 2017. saavutati 5. põlvkonna seadmetega esimene üle 1000 kg katse. Võimsuste suurendamisega jäi süsteem stabiilseks ja varsti saavutati 10 000 kg piir. Sellest edasi suurenesid kulud aga dramaatiliselt ja edasiste uuenduste ning seadmete põlvkondade arendamine külmutati. Kuid sõjaväe jaoks olid tulemused piisavalt head, et anda NASAle „roheline tuli“ prototüübi ehitamiseks.

2 aastaga suudeti ehitada prototüüp. Aluseks võeti „Blackbird“ stealth-hävitaja. Kuid originaaliga võrreldes, oli prototüüp 90% kergem. Kaaludes vaid 8 tonni, omas „Alanis“ 5. põlvkonna antigravitatsiooni seadet ja uudset, alumiinium-kadaatium sulamist struktuuri.

Kolonel Strutton ja NASA peainsener Wilhelm Borgman astusid 12. aprilli kargel hommikul katsepolügoni jälgimistsooni.

„Olete kindel, et see prototüüp alt ei vea?“ küsis Strutton Borgmanilt. „ Seal on siiski minu parim katselendur...“

Borgman vaid muigas ja ütles: „ sellise positiivse suhtumisega poleks keegi veel kõndimata jäänud, rääkimata jooksmisest...“ Borgman teadis hästi, kuidas seadmed vastu peavad. Veel 2 kuud tagasi viibis ta isiklikult avakosmoses, sama prototüübi pardal. „Olge mureta, kolonel, see lind juba taevast nii kergelt alla ei kuku.“

Kuid Struttoni eksimatu kõhutunne ütles talle midagi muud. Ta aimas, et antud sündmuse taga on midagi palju suuremat ja salajasemat.

10.13 hommikul, Huntingtoni katsepolügon. Saavutanud kiiruse mach 2, annab katselendur olukorrast ülevaate.

„Süsteemid on stabiilsed, lennuk käitub rahulikult. See koluhunnik suudaks mach 4 välja minna...“

Borgman jälgis pingsalt kella ja andis käsu autopiloot sisse lülitada. Mõne sekundiga saavutas lennuk mach 3 kiiruse. Äkitselt toimus kauguses, lennuku trajektooril ere välgatus. Piloot karjus meelehetlikult:“ lennuk sai tabamuse, katapulteerun...“

Õnneks ei saanud keegi viga ning lennuk purunes vastu mäge, piloot langes langevarjuga maale ja varsti olid päästeüksuse sõdurid tema juures. Strutton oli õnnelik, et piloot viga ei saanud, kuid samas valdas teda ka hirm. Mis saab prototüübist? Kes kulud kinni maksab?

Kuid Borgman ei muretsenud üldse lennuki pärast. Tema ja ta teadlaste rühm koos ustavate eriüksuslastega sõitis aga teises suunas. Strutton andis käsu neid jälitada ja lubas hiljem ise Borgmaniga rääkida.

Borgman leidsis selle, mille saabumist olid NASA teadlased pea 5 aastat oodanud. 30 km katsepolügonist edelas lebas maa sees sinakalt helendav kivi. Esmased katsed kinnitasid oletust. See oli puhas kadaatium. Ja arvutati kokku 200 tonni...

Borgman säras õnnest ja andis käsu taevane maak sõjaväe baasi toimetada...

2 nädalat hiljem.

Strutton tundis pidevat huvi selle vastu, mida Borgman küll nii palju puhta kadaatiumiga teeb. Selleks püüdis ta Borgmani uurimismeeskonda „oma“ inimest sisse sokutada. Kuid Borgman oli kaval ja lennutas NASAst kohale omale lojaalse meeskonna.

Päevad möödusid. Peale mitmendat voolukaotust kohalikus jõujaamas, asusid Huntingtoni linna juhid ritsiretkele sõjaväe baasi vastu. Lõigati läbi sõjaväe baasi viivad elektrikaablid, keelduti andmast uut lepingut, ei astutud läbirääkimistesse.

Kuid see ei peatanud Borgmani. Ta oli meteoori seest avastanud mineraali, mis käitus kui energia allikas, kui seda manipuleerida kõrgete sagedustega. Selline omadus võimaldas Borgmanil konstrueerida ülimalt võimsa aga samas ülimalt kompaktse energiajaama.

24. september.

Strutton märkas, et Borgman oli baasi lasknud toimetada ka midagi muud, kui metallide ja energeetika uurimiseks vajalikku. Biokeemikud ja geneetikud, samuti biodoomid kudede kasvatamiseks. Pärimise peale vastas Borgman, et uued materjalid on avanud uued võimalused bioinseneerluses.

25. september. Borgmani isiklik videomärkmik.

„...esimesed katsed on olnud edukad, kuid on ilmnenud väikeseid anomaaliaid. Kuid ma usun, et sellised anomaaliad on normaalsed (väikesed lõigud katsetest) Katsesubjekt on võimeline erimama Maa fyysikaseadusi ning omab fantastilisi võimeid...ma PEAN edasi uurima....“

27. september. Kell 13.05

Strutton tundis väikest värinat. Kuid see värin polnud põhjustatud mõnest uitmõttest ega tundest. Tervet hoonet ja kompleksi läbisid värinad ja imelikud helid. Aegajalt oli märgata ka mõnda elektroonikahäiret ja kohatuid anomaaliaid.

30. september. Borgmani isiklik videomärkmik.

„...paisatab, et subjekti teadvus ja intelligents on hakanud kasvama. Taju ümbritseva kohta on kasvanud märgatavalt. Subjekt ei paista omavat ühtki emotsiooni, kuid teadmised ja oskused on muljetavaldavalt arenenud. Usun, et tegu on uue eluvormiga, homme proovin subjekti õpetama hakata...“

4. oktoober. Huntingtoni sõjaväebaasi pealogi:

(ekraan tegevustega)

>Cpt. Strutton astub oma kabinetti

>Lt. Hedfield kasutab joogiautomaati.

>...//Ceretron...Võrgus//.....#¤xDF00000.0eA

Mitu kuud möödus Ceretroni esimesest käivitamisest, kuid uue tehisintellekti võimsus ja omapära polnud veel täielikult avaldunud. Suuresti selle tõttu, et Strutton keeldus Borgmanile rohkem resursse anda. Aga Borgman oli ettenägelik ning meelitas mitmed sõjaväebaasi tähtsaimad ohvitserid oma üritust toetama.

29. detsember: Borgmani Biogeneetika labor.

„sir, me oleme peagi valmis, homme võib katsetustega alata...“

„väga hea, kui homme kujuneb kõik plaanipäraselt, siis ei suuda meid miski peatada...“

30 detsember: Borgmani biogeneetika labor

Ruumis lülitati välja tuled. Leitnant. John Ebrams astub vabatahtliku katseisikuna Borgmani katseruumi. Borgman annab käsu ning ruum täidetakse bioaktiivse vedelikuga. Varsti ilmuvad leitnandi teadvusetu keha ümber triljonid nanomasinad, pilvedena ümber jalgade ja käte venimas.

Samuti liugles elutu keha juurde toru, mis transportis külm-polümorfset kadaatium-magneesium sulamit. Nanomasinad sisenesid leitnandi kehasse ning varsti võis märgata leitnandi kehal metalseid laike. Leitnant võpatas, Borgman andis käsu medikamentide kogust suurendada. Kui protsess oli jõudnud 50% juurde, toimus midagi ettearvamatud. John Ebrams ärkas unest ning üliinimliku kiiruse ning jõuga purustas ta katseruumi. Mõne sekundiga oli leitnant kadunud ning keegi ei leidnud teda enam...

31.detsember: Borgmani isiklik videomärkmik.

„...katse tulemuste analüüsil oleme veendunud, et kadaatiumi sidumine otse inimorganismi on ohtlik ja ettearvamatu protsess. Edasi jätkame tööd inimese täiustamist tehnoloogia abil...“

4 jaanuar.

Ceretron tegi viimased lihvid ja prototüüp ülikonna liikuvosa oligi valmis. Kadaatiumi, titaani ja kulla sulamist väliskere nägi puhtal kujul üpriski armetu välja. Tavalised mehhatroonilised ülekiirendid ja tehisintellektiga varustatud liigendisüsteemid. See ülikond valmistati põhimõttel, et kes iganes ka kandja poleks, muudab ülikond kandja üliinimlikult kiireks ja tugevaks, samas lisamata mitte rohkem kui 25 kg kaalu.

Liikuv osade valmistamisel kasutati ära kadaatiumi erilist mõju helile. Avastati, et kadaatium omab erinevatel sagedustel erinevaid omadusi. Näiteks sagedusel 45Hz saavutab kadaatium maksimaalse aatomvõre tugevuse. Sagedusel 223Hz omandab kadaatium aga maksimaalse mehaanilise tugevuse. Sagedus 1200 Hz võimaldab kadaatiumi kuumutada metallidele omase väsimuseta.

Kuid kõige suuremat tähtsust omas ülikonna turvis. See valmistati puhtast kadaatiumist, ultraheli töötlemisega, mis tagas uudse täpsuse. Turvis koosnes kahest kihist. Esimene kiht, mis paigutati kandja peale, tehti kadaatium-magneesium sulamist valmistatud nanovõrestikul, mis paiknesid nano süsiniktorude sees. Nagu armeeritud toru, kuid miljoneid kordi väiksem ja tuhandeid kordi vastupidavam. 2 aastat tootmises olnud tehnoloogia omandas uudse mõõtme, kui Alexander DiMazzo, Itaalia ülisalajaste projektide osakonna teadur, lisas nanotorudesse liikuma eraldi nanoosakesed lokaalse turvalisuse tõstmiseks. Võimas arvuti ja ülitäpne juhtprogramm võimaldasid mõne mikroni paksusel materjalil taluda mitme saja tonni suurust survet ilma kulumata.

Armeeritud nanotoru sees võimaldas selline tehnoloogia sisuliselt kulumatut kaitset mehaaniliste sissetungijate eest.

Teine kiht, mis paiknes mehhanismi peal, nägi välja kui mosaiik või piltmõistatus, kuid sellel oli oma eesmärk. Suurimaks mureks kadaatiumi kasutamise puhul oli kadaatiumi „sulandumine“. See juhtus siis, kui 2 mõõtmetelt ja aatomite arvult identset osa kokku puutusid. Selle vältimiseks koosnes pealmine turvis 1200 erineva mõõduga osast.

22. jaanuar, Huntingtoni keskteataja:

„...Ellisoni farmi maadel tundmatu loom murdnud maha suurema osa lambakarjast, eksperdid kahtlustavad kojottidekarja...“

Kolonel Strutton luges parajasti Elmar Kingstoni novelle, kui leitnant Ingerson tema kabinetti tormas. Ingerson oli näost valge nagu oleks tonti näinud. Kolonel oli sellisest käitumisest hämmastatud ning andis käsu juhtunust ette kanda. Leitnant Ingerson tõmbas hinge ning seletas kolonelile olukorrast. Kolonel vaikis, tõusis toolilt ning sammus kiiresti Borgmani kabinetti. Borgman näis närviline, kuid koloneli nähes rahunes natuke. Kolonel küsis: Kus on John Ebrams? Borgman vaikis.

Borgman, ma tean mis sa tegid. Kuid see on viimane asi, mida sa siin baasis teed...

George, sa ei kujuta ette, mis juhtus...see pidi olema ohutu katse...

Will, mida sa tegid?

Ebrems... ta muutus, ta... Borgman istus ning ahastuses võttis peast kinni. Katse oli kontrollitud, katse PIDI õnnestuma...

Strutton näis rahunevat, kuid mure sõjaväelase pärast saatsi teda igal hetkel. Nad vestlesid Borgmaniga veel natukene ning Strutton astus kabinetist välja: „Kui sul on abi vaja Ebremsi peatamiseks, siis võid minu abile loota...“

14 veebruar. Leitnant C. Benson video mail:

Tere, kullake. Kuidas sul läinud on? Igatsen sind... Mul on siin baasis päris kiirelt läinud. Treeningud ja ülesanded. Pole aega isegi kirjutada saanud. Loodan kiirelt Dr Borgmani rühma saada, siis saame ka oma maja lubada varsti. Pean minema, näeme. Armastan sind...

Carl Benson oli 24 aastane katseosakonna teadur. Ta oli lõpetanud Riikliku Jalaväe Eksperimentaal Teaduste Akadeemia inseneri eriala. Peale kaht aastat teenistust Lähis-Idas, suunati ta Huntingtoni. Peale Ebremsi juhtumit asus ta juhtima ülikonna katsetus-arendus meeskonda. Peale Ebremsi juhtumit olid palju katseisikud kõhklevad ennast siduma ükskõik, millise kadaatiumil põhineva tehnoloogiaga. Seega pidi Benson enamike testidest ise läbi viima. (bensoni eraelu ning saamislugu. Ülikonna testimine-täiustamine)

4. aprill: Kaplan F. Jameson.

„kas keegi kuuleb mind? Meil on arenduses midagi kummalist toimumas…“

Sellal, kui antud sõnumit edastati, einestasid Strutton ja Borgman sööklas ning arutasid tulevikuplaane.

„Oled kindel, et ülikond alt ei vea…Ebremsiga olid ka kindel.“ Sõnas Strutton mureliku pilguga.

„Jim, ma tegin Ebremsiga vea. Olen oma vigadest õppinud. Antud juhul ei saa midagi valesti minna…“ vastas Borgman endale omase rahulikusega. Kuigi Borgman tundis kõhus kerget ärevust…

10 minutit hiljem anti Arenduse Osakonnast häire. Häireid oli ennegi toimunud, kuid seekord oli põhjus milleski muus.

Sellal, kui baasis toimus häire, tegi Brandon Sweets Huntingtonis, Farnley poes sisseoste. „Piim, leib…ahjaa, Fanny tahtis šokolaadi…“ Brandon maksis kassas oma kaupade eest ning asus oma auto poole kõndima. Kuna kott oli raske, siis oli tal raskusi võtmete lukuauku saamisega. Juhtus see, mis tihti ikka juhtub, võtmed kukkusid maha. Momendil, mis Brandon asus võtmeid üles korjama, lendas tema auto küljeaknasse liiklusmärk. Pelae kerget ehmatust vaatas Brandon sinna, kust arvas märki tulevat. Ta nägi ainult kiiresti kaduvat kogu. (Brandoni talu, Fanny ja veidrused loomadega)

Tegemise mõte ehk how to sh*t brix o' gold

2010-05-31T07:53:00.000-07:00

Võtke kätte nuga ja mõelge mida sellega teha. Loomulikult midagi lõigata. enamasti on selleks kas tomat või kartulikoor. Hakkimiseks kõlbab kah. Lihastki saab jagu. Mis me teeme siis, kui nuga läheb nüriks? Kas ostame uue noa või teritame ära?

Siin peitub tegemise mõte: kas kasutada nuga, et see hiljem ära visata või hoida seda, kui kallist eset?

See oleneb täielikult inimesetüübist. Kes on harjunud võtma asju iseenesest mõistetavana, pole nuga muud, kui vahend. Tööriist. Ning neid tööriistu on terve maailm täis. Süüa kah, mida selle noaga teha saan. (Väikese märkusena võib öelda, et sellised inimesed ei võta tavaliselt söögitegemistki nii tõsiselt vaid kas käivad restos või otsivad endale kellegi, kes süüa teeb neile)
Teised inimesed aga hindavad eluga kaasas käivaid aspekte. Toit on elu allikas, selles pole mingit kahtlust. Toitu valmistada on vaja, muidu on tänapäeva maailmas(parasiitide ja viirustega) pea võimatu hea tervisega läbi ajada. Seega hinnatakse asju, millega toitu valmistatakse. Iga nuga, iga pann on kallis ja südamelähedane. Asendamine on viimne võimalus.

Kuid miks ma võtsin näiteks noa? Sest noal on 1001+mustmiljon kasutus valdkonda. Iseasi, kas neid ka suudetakse ette kujutada...

Miks mul on vajadus välja lasta see tegemise tung ja mõte ehk kuldsete telliste tegemine? sest...lihtsalt on vaja :D

selle noa analoogiaga põrkuvad kaks põhimõttelist moodsat inimtüüpi: teoreetik ja praktik.
Kes nad on? eks kohe saame teada:

Teoreetik- loogiline, vasaku ajupoolega opereeriv inidviid, kelle jaoks eksisteerivad numbrid ja effektiivsus.
Praktik- loominguline, parema ajupoolega opereeriv indiviid, kelle jaoks eksisteerivad tundmatud piirid.

Kuid kumb on kumb tegemise mõtte jaoks? See on fundamentaalne küsimus ning ei ole kerge mõne lausega kokku võtta. Kuid pika mõttetöö(20 minutit) järel võib selle lahata nii:
Teoreetik on loogiline-kui miski ei tööta, tuleb võtta midagi sellist, mis töötab. Ideaalne tänapäeva konsumistliku ühiskonna rakuke. Seega võib arvata, et teoreetik viskab noa prügikasti ning läheb ostab uue...
Praktik on loominguline- kui miski ei tööta, tuleb avastada, miks ta ei tööta ning kas seda annab parandada. Konsumistliku ühiskonna antikristus. seega võib arvata, et praktik hoiab nuga alles ning teeb ta uuesti teravaks...

Kuid tänapäeva mugavas ühiskonnas on tegu hoopis kolmanda inimtüübiga: teoreetiline praktik. Kuid selle juures ei kombineerita mõlema parimaid omadusi, vaid nimelt halvimaid. Teoreetiline praktik kulutab aega nii parandamisele kui uue asja ostmisele. Sest ta tahab teada, miks see katki läks ja alles siis ostab uue. Selle tegemise käigus kulutab ta oma ressursse: aega, raha ja tervist. Seega on tegu väga ebaeffektiivse ja kahjuliku inimtüübiga...paratamatult aga enam juurde tekkivamaga.

Selle postitusega tahan ma määratleda: kes sa oled: teoreetik või praktik?

Et seda ära tunda tuleb teada teoreetiku ja praktiku teguviise. Selleks alustame(andke andeks, tulevased praktikud) teoreetikust.
Teoreetik on, nagu öeldud, loogiline inimene. Ta suudab opereerida hästi arvudega ning luua kergelt seoseid. see oskus annab neile võime seoseid luua teoreetilise ja nn mittematerjaalse info vahel. See tähendab, et teoreetikud on head organiseerijad, planeerija, analüütikud. Neil tuleb suurte andmehulkadega opereerimine hästi välja ning tihtipeale on teoreetikuks mõni reaalteadlane, kas matemaatik või füüsik(ka koolis on ta tihtipeale matemaatika ja/või füüsika geenius).
Kuid mis juhtub, kui teoreetikul tuleb asuda praktiku rolli? See on paratamatus, kasvõi naela seina löömine või võileiva tegemine. Sellisel juhul kasutab teoreetik oma loomulike andeid seostamisel: ta kasutab oma põhjalike teadmisi asjade tegemiseks. Ta teab naela pikkust, oskab arvestada kulu. Teab haamri löögil tekkivat jõudu ning kuidas seda kõige effektiivsemalt saavutada...teoreetik valib kõige efektiivsema viisi millegi valmistamiseks: minimaalse aja, raha ja tervise kuluga. Ning see tähendab pea 99% juhtudest asjade tegemist just nii nagu on vaja. Piiritletult ülesande parameetritest.

Praktik, nagu öeldud, on loominguline inimene. Ta suudab opereerida hästi kujundite ja oma fantaasiaga. Vaimusilmas suudab praktik näha valmistava eseme naela asetust, selle mõju tervele esemele, iga üksikosa rolli. Seetõttu on praktik väga hea käsitööline või loominguline inimene, ta suudab luua seoseid erinevate tasemete vahel. Vana teabe lõhkuda ja sellest ehitada midagi uut ja seninägematut. Praktikutel tuleb materjalidega opereermine hästi välja, seega on praktikud tihti peale disainerid, kunstnikud, nikerdajad.
kuid mis juhtub, kui praktikul tuleb asuda teoreetiku rolli? Sellisel juhul kasutab praktik oma loomulike andeid uute ja tähelepanuta jäänud seoste loomisel. Ta teab, mis on ühist vanal ja uuel. Praktik suudab kasutatud naelast teha just antud katusele vaja minevaid detaile, kasutada katusematerjali uuel ja uuenduslikul viisil. Praktik mõtleb materjalide kasutusele, mida ennem pole kasutatud. Ning see on praktiku organiseerimine, juhtimine. Efektiivsuse (kvaliteedi) asemel on hoopis kvantiteet ehk töötavate ideede hulk.

Kuid kuidas seostub see tegemise mõttega? kuidas suudavad kaks täiesti erinevat inimtüüpi luua kullast telliseid? Täpsemalt ei suuda kumbki neid luua. Praktik suudab valmis ehitada kullast telliste tegemise masina ja ka kehva kvaliteediga neid valmistada, kuid teoreetik suudab kvaliteeti tõsta. Ning see on alati olnud nende kahe inimtüübi vaidluspunkt: kumb on tähtsam: kas see, kes loob võimaluse asjade tegemiseks või see, kes loob kasutuskõlbulikuse?

Minu vastus on: ilma üheta pole teist. Seega on vaja teha koostööd, et kullast telliseid teha.

Oma Tegemise Mõtte miniseerias tuleb lähemalt juttu ka neljast Apokalüpsise ratsanikust: Häda, Surm, Nälg ja Sõda. Ehk minu kontekstis Vana korra langus, Vundamendi lagunemine, Uue maja vajadus ja Kes vastustab ehituse eest...

Stay tuned boys and girls, cuz' this is a journey into mind...along the way you will discover new meaning, new value...

laseme liugu

2009-11-24T08:21:00.000-08:00

rahuldamata vajadustest tõusevad suurimad probleemid ehk seagripi talgud.

420_Go. 24 nov. 2009.

Tänane hommik algas nagu iga teine hommiks siin maailmas. Teed silmad korraks lahti, vaatad kella. Kell on ikka liiga vara. Siis tõused, jääd voodiservale istuma. Pea kumiseb ning suu kuivab. Vaatad kella, ikka liiga vara... tõused ja otsid külmikust veepudeli. Esimesed lonksud mõjuvad, ennastki üllatavalt, kiiresti, kui kõrbes eskinud inimesele. vaatad kella, ikka liiga vara veel. Vood kutsub tagasi. Pehme, soe... Vaatad kella ja imestad, kuidas võib alati kell nii varajast aega näidata.
Venitad ennast üles, paned riidesse. Sokid ei taha kuidagi jalga minna ning see pagana kell on ikka liiga vara...

Kuid siis käib plõks, vesi vms erguti hakkab mõjuma ning muusika klappidest pajatab lüürikat:"charely says: always tell your mommy, before you go somewhere". Juu siis peab toakaaslastele ütlema, kuhu lähen. Lööd käega, jätad nad edasi unelema ning leiad ennast reipaimalt kõndimas, kui kunagi varem. äkki teavad jalad, midagi mida sa ei tea...

Kooli jõudes tekib kerge ärevus. kui sul on kunagi pudelit või peeglit lõhkudes tekkinud selline kerge ärevus, siis praegu oli sama kehas ringi voolamas... Tänaseks oli vaja ju konstrueerida ese ning selle valmistamise hõlbustamiseks šabloon vms... ahh pagan. Mõtled kiirelt välja silindrilised kõllikarbid väikestele seebikatele...2" elemendid täpsemalt. 10 mm vineer peaks kõlbama tegemiseks...
23 auguga ketast hiljem võib hakata asja kokku liimima. Kuna liimimine pole teab mis ajukirurgia, siis saad asjaga kiiresti hakkama. Natukene kuivamist pitskruvi all ning võib pinna siledaks lihvida. lõpuks peitsid need karbid punaseks...et homme saaks jalad alla panna ning ära lakkida...

Ja äkki märkad, et sa pole päeva jooksul MIDAGI söönud... Tubli SINA!!! jätku leiba ka edaspidiseks!

Peace.

/420_Go 24 now. 2009

Sinine Kuu: Pt 1 Ettekuulutus lk 2

2009-09-07T10:08:00.001-07:00

Nerma mäe jalamil, Alwasti orus voolas Erni jõeke. Kristallselges vees helkis Nerma mägi ja mööda kihutavad pilved. Päikese sillerdus võis olla sama, kui igas teises kristallselge veega mäestiku jões aga paiga maalilisus ja maagia muutsid valguse mängud veelainetega ülimalt köitvaks. Hingelt kunstilised rändurid sukeldusid unistustes jõe voogudesse, kümmeldes igavikuna näivas ja tormiliselt ruttavas meeltesegaduses. Selle jõe imelisusele pühendati palju laule ja luulet, kõikvõimalikke kirja ning sõnakunsti. Kõik jäid maha meenutamaks heade kavatsuste, kuid varjutatud südamega inimesi, vapraid rändureid ja õnneotsijaid.

Küla kõrval asusid põllud ja madalad põõsastikud. Kuigi suvi oli lühike, kestes vaid 2 kuud, valmis vili hämmastavalt kiiresti. Põhjuseks oli suvekuudel orgu tabav kuumalaine. Suvekuudel tõusis temperatuur tihti üle 40 kraadi. Kuid põlvkondade vältel kogutud kogemused leidsid igale probleemile lahenduse. Põllud tehti jõe lähedale, allikatelt juhiti vett kanalite kaudu põldude vahele. Ka kõige suurem kuumus ei suutnud sellisele süsteemile vastu panna ja igal aastal koguti hea saak. Kohalikku taimestikku täiendasid mõned marjapõõsad. Punakad marjad olid hapukad aga värskendavad. Marjade ja põõsaste ravitoimet kasutati rasketel talvekuudel. Tänapäeval tuntakse seda taime astelpaju nime all, aga siis hüüti teda okasmarjaks. Kuna saagi pärast polnud vaja muretseda, siis anti ränduritele alati teemoona ja okasmarja. Rändurid hindasid selle küla leiba ja moona väga kõrgelt, kuulutades seda parimaks terves maailmas. Kõige meelsamini võeti rännuteele kaasa aga okasmarja moosi ja eliksiire. Kõik rändurid ja seiklejad teadsid muinasjuttudest, et okasmarja eliksiiril on halba õnne peletav võim.

Terve külake ja selle ümber asuv loodus oli kui verstapost seiklejate viimasel jõupingutusel. Tükike paradiisi enne kujuteldamatuid katsumusi ja ohtlikke elajaid. Kõik selles paigas sisestas lootust ja jõudu. Olgu selleks siis vanakeste rahulik olemine, laste muretu rõõmsameelsus või looduse kordumatu hubane kodutunne. Sadades mahajäetud ülistuslugudes ja lauludes kirjeldati Ölkstari külakest kui kõige lähemat kohta taevale. Kuid vaatamata küla vapustavale kuulsusele, peidab see paik ka põhjust sinna sattuda.

Kuna küla asub ohtliku mäestiku alguses, Nerma mäe jalamil, on sealsetel elanikel pajatada rohkesti erinevaid legende ja müüte. Lood trollidest, valküüridest, Turmarna koobaste kirjeldamatutest rikkustest või mäestikku eksinud võimsate kangelaste saatusest toitsidki rändurite meeli ja südant unistuste ja ahnuse viljadega. Aga kõige enam teistest lugudest ja müütidest meelitas üks legend rändureid sisenema Mörtana mäestikku.

Sinine Kuu: Peatükk 1: Ettekuulutus

2009-09-03T12:49:00.001-07:00

Vaikne külake. Aeg kulges juba öö esimesi minuteid. Vaikus, kõikehõlmav ja hirmutav, valgus mööda küla tänavaid ja elamuid. Kuid mõnes kohas võis täheldada elu märke. Öö pimeduses nortsatav hobune, ööliblika tiivamäng tänavalaterna valgusvihus. Vaikust lõhestavaks võib nimetada ka tunnimehe kerget nohinat. Mõnikord sattus külast läbi rändama seiklejaid, rännumehi või üksikuid sõjamehi. Kõik külaelanikud teadsid, miks võib ka öösel selles kauges külakeses rändajaid kohata.

Küla asus Nerna mäe jalamil. Suur ja võimas, lõhkus see näiliselt taevast. Pilved tõmbusid aupaklikult tema tipu lähedal kõrvale, kinkides jalamil asetsevale külale igavese kuupaiste. Kivist koljat sümboliseeris vankumatut valvurit, kes kaitses sissepääsu legendidest ja müütidest pakatavasse mäestikku. Kivise labürindiga on seotud sadu lugusid ja laule, enamiku neist jutustatakse ja lauldakse lastele. Muinasjutulikud kangelased ja kujuteldamatud rikkused, sünnitas see paik ahnust ja igavest kuulsusejanu paljude noorte meeltes ja südames. Oma elu unistusi taga ajades, sisenes mäestikku sadu õnneotsijaid, rüütleid ja seiklejaid. Tagasi ei naasenud kedagi...

Ölkstari külakest valitsesid vanakesed ja liignoored. Külakest tuntigi sellepärast külalislahke ja meeldiva kohana, sest seal valitses alati rõõmus ning vaba meeleolu. Vanade inimeste elukogemus ja eneseteostus andis neile rafineeritud oleku võtta kõike aupakliku rahu ja reserveeritusega. Neile polnud tähtis kiire rikastumine ega igavene kuulsus. Seda oli näha ka nende nägudes. Neis päikesest põlenud ja tugeva mäestiku tuule poolt räsitud nägudes. Elu raskused, olgu selleks siis mure ränga talve või napi viljasaagi pärast, olid jätnud nende silmadesse ja olekusse nii mõndagi. Näiteks silmadest helkis vastu elurõõmu ja tänulikkuse leegike. Terve olekuga süstiti iga rändaja meeletesse ja südamesse unustamatu kogus turvatunnet. Kõik rändajad jätsid enda kõige südamelähedasemad esemed ja lood neile vanadele inimestele, kes võiks neid oma igavese rahu ja õndsa meelega hoida.

Lapsed aga hoidsid seda küla elus. Mitte just sellel viisil, et nende õlgadele pandi koormaks terve küla toitmine, vaid pigem oma energia ja elujõuga. Laste tormamine ja mänglev eluviis laadis tervet küla seletamatu jõuga. See polnud maagia ega tundmatu taevane mõju. Ükski tähetark terves ilmas ega võlur ühelgi maal pole suutnud kirjeldada lapse rõõmu ja elujõudu, ega suutnud seda ka pudelisse püüda. Ükskõik, kes heitis pilgu mõne lapse silmadesse, leidis ka oma südames selle väikese lapsekese. Sisemusest kerkis esile kummaline jõud ja süda hakaks laulma. Siiras naeratus ilmus suule ja tekkis tahtmine samamoodi tormata ja lõbutseda. Kõik rändajad leidsid sellest energiast ja rõõmust jõudu ja tahet rännata kaugemale kõigist ränduritest.

Rainbows and Unichorns...

2009-04-10T03:43:00.000-07:00

Korruptsiooniga on nagu energiaga: Seda ei teki ega kao, vaid muutub.
Selle vaheaja, mil mul polnud aega postitusi teha, süüvisin selle nähtuse esimestesse sfääridesse.

Hea uudisena sain ma Ülikooli volikokku. Ei oska öelda, millisesse komisjoni, kas majandus, poliitika või arengu, ma otsustan minna...
Neid inimesi, kes minu poolt hääletasid oli tervelt 53. 1 hääl ei loe, sest süsteemi eripära tõttu sain enda poolt hääletada...

Kevadväsimusega võitlemine annab häid tulemusi koos tasakaalustatud toidu ja keskmisest suurema kehalise aktiivsusega. Kui kõik niimoodi teeksid, poleks maailmas enam nälga, sõdasid ega ka kadedust...kõik oleksid õnnelikud ja elu oleks hea.

Aga kuna inimene on juba kord selline kohanev ja uhke loom, siis jäävad alati püsima kevad väsimus, suveks saledaks hooaeg ja muud egoga seotud nähtused.

Nüüd, kus kevad on käes ja väsimusega on juba harjutud natukene, siis saab tegeleda ka selliste väikeste asjadega nagu blogi pidamine ja golf.

Varsti saab lugeda ka mu enda tegevustest ja hobidest, sest nagu mulle soovitati, on need asjad fundamentaalse huvi ja usaldusväärsuse ühed nurgakivid...

Rainbows and Unichorns: ka kuulsatel inimestel tuleb poes järjekorras seista...

Agu Sifka andis aru:D

2009-03-20T07:06:00.001-07:00

Õppida, õppida õppida, ütles kunagi Lenin. Naljaviluks on öeldud, et Lenin olla peale seda maha lastud. On kuidas on, aga hariduse omandamises pole midagi tapvat. Vaid on vaja pealehakkamist ja rõõmsat meelt. Õppimine ei alga minu jaoks mitte mõnest raamatust või faktide paika panemisest. Ega ka kindlate piiride kompimisest. Laiemahaardeline vaade ja kaugemale tulevikku suunatud pilk aitab mul olemasolevast teadmistepagasist välja valida just hetkel kõige sobivamad lahendused, olles samas avatud ka teistsugusteks võimalusteks. Sest seal, kus uks sulgub, avaneb aken või tekib seina pragu...

Kasutades õigeid termineid, siis pean ennast määratlema sünteetilise õppijana. Selle all käsitlevad teadlased üht indiviidi, kes ei ole kätketud kindlatest piiridest. Hindab teiste kogemusi ning loeb ridade vahelt, loob süsteeme ja murrab neid. Parandab maailma, olles valmis ka iseennast parandama. Kuid pean ka mainima, sünteetilise õppijana on mul paha komme olla impulsiivne, teen läbimõtlemata tegusid ning kannan ka tagajärgi.

Õppimine, kui kogemuste kadalipp. Elukorraldus moodsas maailmas nõuab inimestelt rohkem effektiivsust ja kvaliteeti. Inimene käitub vastavalt sellele, kuidas on tema kogemus. Kogemused tulenevad tehtud asjadest ning inimene harjub tegema neid asju, mida on kogenud. Ning korduva tegemisega kasvab kvaliteet. Kvaliteedi kasvuga võib hakata effektiivsust arendama. See ongi minu jaoks õppmise nägemus...

Kui ausalt öelda, siis ma ei pea õppimise juures midagi oluliseks. Võibolla sellepärast oligi koolis nii igav olla. Õppimine, kui protsess annab mulle juurde püsivust. Seda ütlen ma Eesti põhiharidusliku süsteemi vaatepunktist. Õppimine, kui teadmiste omandamine, annab mulle juurde asju, mida hiljem kuskilt ajusopist meelde tuletada ja seostada käesoleva teema või probleemiga. Seega ei pea ma õppimise juures midagi oluliseks, sest õppimine on terve elu kestev protsess.

"Ma" ei õpi eriti hästi, pigem "ma" ei õpigi. "Ma" on vaid üks osa tervikust, mis kokku moodustab isiksuse. "Ma" on lisaks "ego", "laps", "mees", "inimene" ja teiste osakeste kõrval ühtviisi oluline lisand. "Ma" paneb tähele vaid talle omaseid asju, talletab need vaid talle omaste märksõnade või seoste kaudu. Kui hakata uurima, kes siis õigupoolest õpib, siis vastus on lihtne: tervik õpib, mitte üksikosad.

Suur Kanjon on loodud Colorado jõe uuristamise tagajärjel. Amazonase valgala on moodustunud tuhandete lisajõgede ühendumisel peajõkke. Kui kujutada kaht olemuselt sama asja õppeainetena, siis jõgede ja lisajõgede laia haaret saab käsitleda aines omandatavate teadmistega. Suure Kanjoni ületamiseks on kaks moodust: kas ronida mööda kaljuseinu jõe äärde ja ületada see koolmekohast või minna üle rippsilla. Amazonase ületamiseks on vaja kiiruse ja mugavuse huvides paati ja teejuhti. Seega, ma küsiks endalt, kumba kohta ma läheksin puhkama? Suure tõenäosusega Suurde Kanjoni...

Selle küsimuse juures pidin pikemalt peatuma ja mõtlema, mis on õpingud. Kas ainetepakett või teadmiste omandamise süsteem. Mõlemad sisuliselt samad. Ainult teise nimega. Kui aus olla, hindan ma süsteeme ja korda päris kõrgelt. See hoiab mind õigel teel, ega lase mitme erineva aine teamistel niipalju seguneda, et need üksteist segama hakkaksid. Seda ütlen ma näite varal, mida kasutan mõnikord Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli erinevuste välja toomiseks. Nimelt peab Tartu Ülikoolis terve oma õppekava ise koostama, pole paika pandud kohustulikke aineid ega süsteemi. Kui selline süsteem valitseks Tallinna ülikoolis, suureneks väljalangemiste arv hoobilt. Tartu ülikoolis on teistsugune suhtumine ainete sisu tutvustamisel ja õppejõudude kohta eelneva info kogumisel.Kokkuvõttes pean ütlema, et õpingutes hindan ma põhi-ja keskharidusliku korralduse põhimõtteid: kord ja selgus.

See küsimus tõstatas esimese asjana rohkem mõtet: mida õpilane arvab õppejõust. Sellisel arvamusele jäädes aga poleks mõttearendus pikaks kujunenud, seega lahendan küsimuse oodatud moel. Milline peaks ja/või võiks olla õppejõud...Õppejõud peaks olema kindlasti tugev ja rahuliku meelega inimene, kohates endas vahel ka kergemaid toone ja rõõmsamat meelt. Õpetades peaks ta omama head häälehoiakut, ka kehahoiakul võik teatavad eesmärgid olla. Näidetest, eriti elulistest ja veelgi parem, omal käel ära proovitud kogemustest on kõige suurem kasu, sest kuulaja tunnetab rääkias vabama ja usaldusväärsema hoiaku ning tooni kergelt ära. Ning see tekitab omakorda paremaid ja kergemini meelde jäävaid teadmisi.

Üliõpilane= õllejoojast laiskloom, kes jääb loengusse pidevalt hiljaks ja omab tohutut leidlikust enda välja vabandamiseks.

Õppija= Kuulekas ja korralik indiviid, ladvaõun, vaatab alumistele okstele...pigem ei vaatagi, sihiks on vaid kõrgemale ja haljale oksale pääsemine.

Enda iseloomustamiseks ütleks, et olen õppiv üliõpilane...PS: selle võrdluse juures võtta sõnade järjekorda tähtsa osana, sest annab täpse vastuse...

Läägemagus vein...

2009-03-02T11:34:00.001-08:00

Kogemuste kasimata tulemus on kui mitte midagi ytlev retooriline kysimus. Tekib siis kui vaja midagi tõestada, anda kellelegi vajalikku, korraldada midagi head. Kasuta oma vaistu, sõber. Vallanda oma lurjus seespoolt.

Aga ka kontrollitud seisundis on midagi kaose sarnast. Kasuta oma ytlemata õigusi selle leidmisel. Kaugenev sära teiste silmis reedab tegelikud põhjused. Tead kyll, mida vaja, aga teistele näib see nii ebasobivana. Kui viirastuslikult lääge enesepettus. Ava silmad, näe seda eesmärki, mille jaoks on pyhitsetud su abinõud.

Kisendad seesmiselt segadust, kärpides oma kogemuste haaret. Midagi jäi tuhande kysimuse laviinis kahe silma vahele, mõni tähtis sõna jäi tuultesse. Sukeldud kui ykskõiksuse skafandris yle jõu käivatesse infovoogudesse. Haarad pintsetidega vaalal sabast. Tahad vaala kotti pista.

Pintsettide asemele tuleb jäme köis. Saad lassona ta vaalale kaela heita. Alles nyyd paned tähele, et keegi ajab vaala rohkem taga. Äkki on tegu Moby Dicki, äkki pelgalt pisikese sardiiniga. Eks paljud asjad ole vaatepunktiga kätketud.

Leiad sarnased jooned, ilmed, sobivuse oma eluga. Haarad võimalusel sarvist ning ratsutad heaolu keerises. Aga see võimalus on liiga taltsutamatu, saavutad vaid osalise edu. Kuid ka pealehakkamine ja tahtmine on alles pool võitu.

Kogemuste kasitud tulemus on pärjatud loorberitega, kaunistatud pärgadega. Talle on pystitatud ausambaid, nimetatud ylistavate komplimentidega. Prodessionaalsus on iseenda teha, kuid kogemuste kasimatud tulemused on midagi muud.

Õhk meie ymber, selles peituv hurmav võrk, salajased lõhnad ja piisad. Ettearvamatuse piinav teadmatus. Kauge hääl su kõrvus kajab. Elu su ymber kui nööriv kaabel, milles iga hetk sadu või tuhandeid volte energiat võib läbi voolata.

Kellele pyyad midagi tõestada, kellele midagi head teha...

Kogemuste kasimatu tulemus sulle need vastused annab.

Liivakastimängud.

2009-02-23T02:02:00.000-08:00

Mis eristab noort inimest täiskasvanust?

See küsimus on mitmetest aastasadadest läbi puretud ja jäetud igaühe südametunnistuse ja kogemuste kanda.
Vanasti usuti, et noor on saanud täiskasvanuks, kui on oma kodu ja iseseisev hakkama saamine.
Keskajal polnud erilisi piire, isegi väike laps oli miniatruurne täiskasvanu koos vastavate kohustustega (ning mitte vastavate õigustega)
mõned sajandid hiljem, lisandusid laste kohustustele ka mõningad õigused: polnud enam vajadust teha võrdväärset tööd täiskasvanutega, avastati, et tööline on kordades efektiivsem kui teda koolitada juba varajases eas.
Aga öeldud on mitme targa inimese poolt, et haridus pole midagi ilma oskusteta.
Seega saab tuletada, et kõige targemad oleme lapsena, kõige kasulikumad täiskasvanutena.

Kuid millal saab poisist või tüdrukust mees või naine?

Jällegi on selle definitsiooni üle vaieldud. Mõni ütleb, et poisist saab mees siis kui tal on oma pere ja kodu, mis ühtib inimsoo algtõdedega. Mõni ütleb, et poiss kaob koos süütusega.
Mõnel on aga kombeks öelda, et poisist saab mees siis, kui ta on sõjaväes ära käinud.

Tüdrukust saab naine siis, kui ta läheb mehele ja hakkab kodu pidama, mis jällegi ühtib eelnevalt mainitud inimsoo algtõdedega. Aga samas on ka öeldud, et tüdrukust saab naine koos lapsega.
Ning kaasaegsemal tasemel on kombeks öelda, karjäär teeb naiseks.

Laiemas laastus on mainitud definitsioonide üldnimetajaks: kodune elu, seks ja eneseteostus.
Neid kõiki on vaja et elus hakkama saada. (seksi küll, et elu jätkata, aga seks on ka niisama hea:D)
Hollywoodliku lähenemisega leiab, et rõhutatakse üht kolmest. Kas eneseteostust(kangelas-filmid, märulid), seksi(porno, romantika), või kodust elu(perefilmid, komöödiad, dokumentaalid).
Mõnes kassahitis käib läbi suuremal määral üks joon, koos teiste kõrvaljoontega.
Väärtfilmis on kõik näiliselt paigas, kõike kolme on piisavalt, et filmi vaadata ikka ja jälle.

Igapäevaelus me neid piire antud joonte vahel ei kohta, vaid tajume kokkuleppelisi häguseid punaseid piirikesi, neid kuratlikult imepeenikesi ning alati mitte sirges joones jooksvaid lõhesid.

Piltlikult öeldes ehitatakse nende lõhede vahele sildasid, tuttavaid radu, mille kaudu need kolm definitsiooni saavad omavahel harmooniliselt toimiksid. Ning vahel on vaja südames soovitud kuristiku kohale ehitada pikem sild, mis tihti on ebakindlam. Ning mõnikord, jäärapäiselt, ei taheta ehitada kindlat silda nina alla. Sest mis lõbu selles oleks?

Kaasaegses ühiskonnas loodetakse palju personaalse evolutsiooni ja isikliku efektiivsuse peale.
Seega eneseteostus paigutatakse ülejäänud kahest vajalikust osast kõrgemale. See aitab tagada kindlamat tulevikku. Kui mõtlema hakata, siis on tuleviku kindlustamine inimese alateaduslik kinnisidee. Nagu ka paljudel teistel loomadel. Kes kaevab maa sisse augu ja peidab seemneid mustadeks päevadeks, kes kogub tarusse toitu talve üle elamiseks...

Sellega tahaksin ma jõuda oma pika jutu tuumani, ehk liivakastimängudeni.
Lapsed on imelised ja teadusele veel lahendamata mõistatus, nagu ka inimene ise.
Kuid tulevikus jälgige mänguväljakul oma last koos teiste lastega liivakastis mängimas. Vaadake, kuidas ta teeb liivakooke, kas ta jagab mänguasju ning kellega meelsamini.

Sest lapsed on lihtsad oma olemuselt ja käitumiselt. Neid ei piira moraal ega igapäevased pisiprobleemid, eneseteostus ega perekonna probleemid, seksi koha pealt vaid varajased märgid aktiivuse kohta. See teeb lapse tuleviku väljavaadete arendamise tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks.
Kuidas te ise liivakastis mängisite? Kas tegite lihtsalt liivakooke või ehitasite midagi suuremat. Kas kutsusite kedagi koos liivakooki tegema, või aitasite kedagi? Oli see poiss või tüdruk?
Meenutage ja saate aru, milline inimene te olete...

Selline see elu on, üks suur liivakastimäng...

Akud täis, lambad söönud...

2009-02-16T06:18:00.000-08:00

Täitsa huvitav, kuidas võib mõnikord täielik füüsiline kollaps uue alguse tuua.

Sõbrapäev oli nagu sõbrapäev ikka, ainult ma olin sellel päeval kuumem kui tavaliselt. Täpsemalt 38 kraadi soe.
See koos eelneva paari nädalaga kogunenud stressi ja enesepiitsutamise tagajärjel lamasin terve laupäeva voodis, magasin. Enestunne oli maru kehva.

Aga nagu ma optimist kunagi, avastasin et see peabki olema see "rock bottom" tõrrepõhja pöörduspunkt, millest alates peavad asjad paremaks minema. Ja läksidki.

Stress läinud, akud täis ja lambad söönud. Ning sellega algas uus nädal minu jaoks täiesti uue mehena. Füüsilises mõttes siis.
Emotsionaalses mõttes paranes mu tuju 100% siis kui avaldati õpitulemused ja mul oli 78% keskmine hinne 4.08. Paljud ei saa 100% juures ka sellist tulemust.
Sellega kaasnes ka võimalus taodelda toetust täies mahus, ning see on alati positiivne.

Selle tähistamiseks, panin Ülikooli peamaja fuajees tähele, et müüakse tekkleid. Minus tõusis esile eriline tunne, kohusetunne... ja ma ostsin omale tekkli.

Edaspidi, kui näete mind linnapeal ringi liikumas ilma tekklita, tähendab et on liiga halb ilm tekli kandmiseks...

Võtame elu teaduslikult...

2009-02-11T14:01:00.000-08:00

"Loll, kes saab aru, et ta on loll, on juba pool geeniust..."
"Mõttetu on jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (O. Wilde)"
"Kõige vastikum jook on see, mida juua kästakse."
"Ainult võõraste silmadega on võimalik näha oma puudusi."

Eksperimendid ja mängud on mõnikord üles ehitatud jube lihtsatel põhimõtetel. Kasvõi mõnel nendest. Sageli kaotame mängudes taju oma ümbritseva üle, ning siis on kaks võimalust: kas lõpetame selles punktis, kus mõistus ja taju enam ei seleta. Või laseme edasi ja loodame parimat.

Edasi mängides ja eksperimenteerides peab olema väga hea improvisatsioonimeel ja võime märgata pisidetaile inimeste käitumises ja kehakeeles. Aga nagu on teada, tähelepanu võime väheneb proportsiooniliselt unisuse ja uimasusega.

Seega olen väikese risttee peal. Kuidas toimida edasi? Mõistust ei kuula ma juba viimased paar nädalat. Süda ütleb, et peaks nagu lõpetama või midagi muud valima kui 2 teelahkme vahel.
Kõhutunne aga annab mõista, et midagi on veel tulemas...

Ning mainimata ei saa jätta ka unenägusid. Pean avaldama, et elujooksul olen ma kogenud mitut tugevat de javu tunnet. Aga kõige parem osa selle juures on see, et mingi hetk varem olen ma seda asja unenäos näinud. Praegusel hetkel käivad peas mitmed segased ja vastakad tunded ja analüüsid. Pigem peaksin ütlema, et ma usaldan rohkem oma vaistu ja kõhutunnet, kui ratsionaalset mõtlemist.

Kuid elukogemus on näidanud, et ka südame hääl on oluline ja kriitilise väärtusega faktor. See vaigistab mu vaistu, aga paneb mõtlema teemadel, mida kuradit ma mõne asjaga üldse mässan.
Aga sellepärast ma mässangi, et mu ristiks ja viletsuseks, lausa needuseks on oma inimeste eest hoolitseda, olgu kui raske see ka poleks...

Ma tean, et mu meetodid võivad olla veidrad ja ebatavalised. Ma tean, et ma midagi täielikult muuta ei saa. Ma tean, et elus on alati vaja teatud määral ebakorrapärasust. Seega, inimene, kes teab inimloomuse käitumist ja näeb sellega vaeva, teeb teadust. Ta teeb elu teadust...

Naeratage: Homme on nagunii hullem...

2009-02-10T02:49:00.000-08:00

Murphy on üks elutark tegelane; öeldes kuldsed sõnad: "Naeratage, homme on hullem" pani ta aluse generatsioonile, kelle hulka nimetan ennast uhkusega.
Aga Muprhy järgiad on öelnud: "Murphy oli optimist..."

Jõusaaliga on täpselt samamoodi. Jõusaalis naeratad, oli hea trenn. Järgmisel päeval on aga lihased valusad ja kanged. Ja kui pole kaua jõusaalis käinud ka siis tuleb siia lisada laiend: "Hullem" oli optimism...

Optimismilainega ka jätkan. Kes on kunagi väitnud, et midagi võiks ka elus korralikult minna, pole järelikult ülikoolis käinud. Ning kes on ülikoolis käind, siis see teab, et mõnikord on temast täiesti mitte olenevatel põhjustel talle midagi keeratud.

Hoiatusena kõigile, kes peaksid kunagi õppima Informaatika Instituudis: IVA POLE MITTE MINGISUGUNE KOHT, KUS HINDEID JA PUNKTE SAADA. Eriti siis kui peaksite omama loengut Heiki Tähisega. ALATI REGISTREERIGE ENNAST ÜLIKOOLI PEALEHEL IGALE KURSUSELE!!!!!

Valusaimad kukkumised toimuvad just siis, kui neid ei oodata, ning veelgi hullemini teevad kahju kukkumised, mida osatakse ette näha, kuid ei panda tähele....

Seega selle loo moraal: Optimism on tore asi, kui just seda homme ei toimu...

Vahel on tühjad akud kasulikud ka...

2009-02-08T07:07:00.000-08:00

Energia on naljakas asi. Seda on igalpool: vee sees, päikesepaistes, tuule hellas embuses...
Inimene on piisavalt nutikas ja on suutnud need "ammendamatud" energiallikad algsel tasemel elektrienergia tootmiseks ära kasutada.

Aga ikka ja jälle on näha mõnd vedelevat akut või konteinerite viisi tühjaks saanud patareisid. Just selle energia salvestamisega on inimkonnal suur samm astumata. Rääkimata inimese enda akude pidevast laadimisest.

Inimene on küll Maad asustanud mitusadatuhataastat, aga pole midagi tarka loonud peale mugavuse ja tarkuse. Ning see mugavs ning tarkus paneb inimest unustama üht eluliselt kõige tähtsamat asja: inimese enda energia.

Eriti valusalt tabas see mind siis, kui mugavus ja tarkus olid oma võidukäiku minu üle teinud 2 nädalat ja selle tulemusena olin täiesti " välja venitatud". Ma ei jaganud eriti maad ega mütsi ning stressis inimene, nagu tavaliselt, on pahur inimene. Peas tiirlemas sajad erinevad mõtted ja teod mis on "eluliselt tähtsamad kohe ja praegu", kui päevast päeva harmooniliselt elada.

Ning selle tulemusena võisin oma käitumise ja sõnadega mõnele lähedasele inimesele ebameeldivust tekitada. Seega otsustasin natukene aega maha võtta ja enesega tegeleda. Sest mõnikord on peale pikka ja intensiivset ajutegevsut hea ka näiteks lihtsalt puid lõhkuda või lund kühveldada. Ja see aitab.

Lõpuks ütlen, et mis on ajule energiaallikas? Inimese keha. See on kui suur aku, mida tuleb vahel raputada ja uuesti laadida. Vastasel juhul võite ennast kuskile kaubanduskeskuse taha prügikasti paigutada: Kasutatud ja kasutamiskõlbmatu...

Carpe Diem, ehk kuidas ma tegin esimese sammu...

2009-02-05T23:02:00.000-08:00

Selle aasta ristisin ma enda jaoks Personaalse Evolutisooni aastaks. Selle aasta raames plaanin ennast harida vähemalt niipalju, kuidas ülikooli ained lubavad ja mu enda aeg seda võimaldab. Samuti tuleks värskendada mõnda sotsiaalset oskust ning omandada mõni uus. Üheks päevaks peaks piisama küll.
Et personaalne evolutsioon annaks häid tulemusi, peab protsess toimuma alateadvuslikul tasemel. Aga et sellisel tasemel käituda, peavad olema teatud eeldused ja oskused väikseid märke inimese käitumises näha. Psühhokama ajab mõnel hommikuti pea valutama, kas pole?

nagu mainisin, tegin eile oma esimese sammu personaalse evolutisooni rajal. Nimelt läbisin esimese eduka nädala uuel semestril. Olles teise kursuse Tööõpetuse üliõpilane, tähendab see seda, et olen suht väsinud ja mõne tegevuse peale tige ka natukene. Aga mis meistrimees ei oleks...
Aga mõned hakkasid kindlasti mõtlema, kesasi see tööõpetus on?
Tegu on siis poisslaste Tehnoloogia ja Tööõpetusega. 3+2 süsteemis, mis tähendab et 3 aastat õpin töövõtteid ja 2 aastat tuleb magistrikraadi pedagoogika alal.

Lühidalt ka korralduslikust poolest: 120 ainepunkti 3 aasta peale nominaalselt, seega 40 punkti aastas, 20 semestris... kuna eelmine semester sain ainult 17 ainepunkti teha, siis sellel semestril tegin plaanisk võtta vähemalt 23. Kuna kevadsemetrile oli vaid 6 ainepunkti eest ineid märgitud pidin juurde leidma 17. Leidsin 15. Seega jääb edukal läbimisel peaksin järgmisel aastal võtma semestri kohta 26 ainepunkti.., Mania Grandiosa pole, aga ma polegi kunagi selle pooldaja olnud.

Seega kokkuvõtteks: haarasin igat päeva, tegin õiged otsused ja elu seab rööpmed ise ette...

Alguse asi...

2009-02-04T01:36:00.000-08:00

Alguse asi, nagu paljud targad inimesed on rääkinud...

Palju tuleks alguseks ära rääkida, seega alustan sellega, et räägin natukene endast.

Sündinud 1988 aasta 13 maikuul, Hiinas Draakon, Eestis Pull. Laulev revolutsioon ja Balti kett, need mind saadavad hauani...
Välimust pole palju, punased juuksed ja hallid silmad, suur nina keset nägu....

Kokkuvõtvalt: Kes teavad, need armastavad, kes ei tea....need pole paljust ilma jäänud.

Vb tuleb mulle siia ka üks partner, kellega koos hakkame lahkama midagi, mis päevast päeva juhtub...