Katse-eksitus ehk tulevik on tume

Idee antud mõttevälgatuseks algatas üks teadus inimene. Täpsemalt üks fraas konsultatsiooni ajal.

"Noored püüavad maailma muuta..." Alatooniga, et tuulikutega Don Quijote moodi ei võitle ja noored võiks alati vanakesi kuulata suu kinni-saba lahti.

Ülikooli kõrgelt professorit sellist stagnatiivset suhtumist ei ootaks, kuid reaalne kogemus selle võrra tuhmimaks ei jää.

Mis mõtted mul selle fraasiga tulid...

Esiteks: teaduslikud teoreemid ja teadmised töötavad teoreetilises universumis alati. Paber kannatab kõike.
Reaalne maailm aga koosneb kompromisside-tasakaalustamise põhimõttel. Iga teo ees ja järel on tagajärg ja efekt.

Võimalus on suur, et reaalses maailmas esinevate võimaluste (evolutsioonilise ebamäärasuse) tõttu tekib kellelgi ideid, mis erinevad kehtestatud korrast. Vahel on sellistest olukordadest sündinud revolutsioonilisi ideid. Uus töötav asi, olukord või nähtus peidab endas reaalses maailmas praktilist väljundit.

Teiseks: moodne tsivilisatsioon on üles ehitatud nähtustele, mis erinevad kehtestatud korrast. Kanalisatsioon poleks olnud võimalik, kui keegi poleks tulnud hullumeelsele ideele "pumpa" ehitada. Moodsad asfaltteed poleks sündinud, kui keegi poleks vedelat bituumenit lasknud taheneda.

Muutumine hoiab maailma liikumises. Teadus ja teoreemid, mille põhjal paigalseisu propageerida, olid kunagi avastamata. Nende avastamine on tsivilisatsiooni arendanud praeguseni.

Kokkuvõtvalt on alguses mainitud suhtumine ja fraas tuleviku lõhkuv. Tuleviku saab toimuda ainult edasi liikudes ja selle võimaluse piiramine on paigalseisev, isegi tagurlik suhtumine. Professori puhul, kes peaks kõike teadma ja suutma vastata antud alal enamikele küsimustele, on selline kinnine nägemus maailmast üllatuseks. Arusaadavalt on teadmisi palju ja nende hoidmine tõsine töö, kuid tuleviku kujundava isiku puhul peab olema rohkem vabamat mõtlemist.

Kui kõik inimesed oleks ühe vitsaga löödud, poleks sellel mõttevälgatusel mitte mingit alust.

"Oma mätta otsast on kõige turvalisem krooksuda" puristas Konn. Järgmisel hetkel oli ta aga Toonekure kõhus ja krooksus. Krooksus, kuni ära seedis ja sitana taevast alla sadas. Kuid sitast saia ei tee, veel vähem Konna.

Loo moraal: Oma mätas on hea, kuid ellu jäämiseks ole valmis liikuma...