laseme liugu

rahuldamata vajadustest tõusevad suurimad probleemid ehk seagripi talgud.

420_Go. 24 nov. 2009.

Tänane hommik algas nagu iga teine hommiks siin maailmas. Teed silmad korraks lahti, vaatad kella. Kell on ikka liiga vara. Siis tõused, jääd voodiservale istuma. Pea kumiseb ning suu kuivab. Vaatad kella, ikka liiga vara... tõused ja otsid külmikust veepudeli. Esimesed lonksud mõjuvad, ennastki üllatavalt, kiiresti, kui kõrbes eskinud inimesele. vaatad kella, ikka liiga vara veel. Vood kutsub tagasi. Pehme, soe... Vaatad kella ja imestad, kuidas võib alati kell nii varajast aega näidata.
Venitad ennast üles, paned riidesse. Sokid ei taha kuidagi jalga minna ning see pagana kell on ikka liiga vara...

Kuid siis käib plõks, vesi vms erguti hakkab mõjuma ning muusika klappidest pajatab lüürikat:"charely says: always tell your mommy, before you go somewhere". Juu siis peab toakaaslastele ütlema, kuhu lähen. Lööd käega, jätad nad edasi unelema ning leiad ennast reipaimalt kõndimas, kui kunagi varem. äkki teavad jalad, midagi mida sa ei tea...

Kooli jõudes tekib kerge ärevus. kui sul on kunagi pudelit või peeglit lõhkudes tekkinud selline kerge ärevus, siis praegu oli sama kehas ringi voolamas... Tänaseks oli vaja ju konstrueerida ese ning selle valmistamise hõlbustamiseks šabloon vms... ahh pagan. Mõtled kiirelt välja silindrilised kõllikarbid väikestele seebikatele...2" elemendid täpsemalt. 10 mm vineer peaks kõlbama tegemiseks...
23 auguga ketast hiljem võib hakata asja kokku liimima. Kuna liimimine pole teab mis ajukirurgia, siis saad asjaga kiiresti hakkama. Natukene kuivamist pitskruvi all ning võib pinna siledaks lihvida. lõpuks peitsid need karbid punaseks...et homme saaks jalad alla panna ning ära lakkida...

Ja äkki märkad, et sa pole päeva jooksul MIDAGI söönud... Tubli SINA!!! jätku leiba ka edaspidiseks!

Peace.

/420_Go 24 now. 2009

Sinine Kuu: Pt 1 Ettekuulutus lk 2

Nerma mäe jalamil, Alwasti orus voolas Erni jõeke. Kristallselges vees helkis Nerma mägi ja mööda kihutavad pilved. Päikese sillerdus võis olla sama, kui igas teises kristallselge veega mäestiku jões aga paiga maalilisus ja maagia muutsid valguse mängud veelainetega ülimalt köitvaks. Hingelt kunstilised rändurid sukeldusid unistustes jõe voogudesse, kümmeldes igavikuna näivas ja tormiliselt ruttavas meeltesegaduses. Selle jõe imelisusele pühendati palju laule ja luulet, kõikvõimalikke kirja ning sõnakunsti. Kõik jäid maha meenutamaks heade kavatsuste, kuid varjutatud südamega inimesi, vapraid rändureid ja õnneotsijaid.

    Küla kõrval asusid põllud ja madalad põõsastikud. Kuigi suvi oli lühike, kestes vaid 2 kuud, valmis vili hämmastavalt kiiresti. Põhjuseks oli suvekuudel orgu tabav kuumalaine. Suvekuudel tõusis temperatuur tihti üle 40 kraadi. Kuid põlvkondade vältel kogutud kogemused leidsid igale probleemile lahenduse. Põllud tehti jõe lähedale, allikatelt juhiti vett kanalite kaudu põldude vahele. Ka kõige suurem kuumus ei suutnud sellisele süsteemile vastu panna ja igal aastal koguti hea saak. Kohalikku taimestikku täiendasid mõned marjapõõsad. Punakad marjad olid hapukad aga värskendavad. Marjade ja põõsaste ravitoimet kasutati rasketel talvekuudel. Tänapäeval tuntakse seda taime astelpaju nime all, aga siis hüüti teda okasmarjaks. Kuna saagi pärast polnud vaja muretseda, siis anti ränduritele alati teemoona ja okasmarja. Rändurid hindasid selle küla leiba ja moona väga kõrgelt, kuulutades seda parimaks terves maailmas. Kõige meelsamini võeti rännuteele kaasa aga okasmarja moosi ja eliksiire. Kõik rändurid ja seiklejad teadsid muinasjuttudest, et okasmarja eliksiiril on halba õnne peletav võim.

    Terve külake ja selle ümber asuv loodus oli kui verstapost seiklejate viimasel jõupingutusel. Tükike paradiisi enne kujuteldamatuid katsumusi ja ohtlikke elajaid. Kõik selles paigas sisestas lootust ja jõudu. Olgu selleks siis vanakeste rahulik olemine, laste muretu rõõmsameelsus või looduse kordumatu hubane kodutunne. Sadades mahajäetud ülistuslugudes ja lauludes kirjeldati Ölkstari külakest kui kõige lähemat kohta taevale. Kuid vaatamata küla vapustavale kuulsusele, peidab see paik ka põhjust sinna sattuda.

    Kuna küla asub ohtliku mäestiku alguses, Nerma mäe jalamil, on sealsetel elanikel pajatada rohkesti erinevaid legende ja müüte. Lood trollidest, valküüridest, Turmarna koobaste kirjeldamatutest rikkustest või mäestikku eksinud võimsate kangelaste saatusest toitsidki rändurite meeli ja südant unistuste ja ahnuse viljadega. Aga kõige enam teistest lugudest ja müütidest meelitas üks legend rändureid sisenema Mörtana mäestikku.

Sinine Kuu: Peatükk 1: Ettekuulutus

Vaikne külake. Aeg kulges juba öö esimesi minuteid. Vaikus, kõikehõlmav ja hirmutav, valgus mööda küla tänavaid ja elamuid. Kuid mõnes kohas võis täheldada elu märke. Öö pimeduses nortsatav hobune, ööliblika tiivamäng tänavalaterna valgusvihus. Vaikust lõhestavaks võib nimetada ka tunnimehe kerget nohinat. Mõnikord sattus külast läbi rändama seiklejaid, rännumehi või üksikuid sõjamehi. Kõik külaelanikud teadsid, miks võib ka öösel selles kauges külakeses rändajaid kohata.

    Küla asus Nerna mäe jalamil. Suur ja võimas, lõhkus see näiliselt taevast. Pilved tõmbusid aupaklikult tema tipu lähedal kõrvale, kinkides jalamil asetsevale külale igavese kuupaiste. Kivist koljat sümboliseeris vankumatut valvurit, kes kaitses sissepääsu legendidest ja müütidest pakatavasse mäestikku. Kivise labürindiga on seotud sadu lugusid ja laule, enamiku neist jutustatakse ja lauldakse lastele. Muinasjutulikud kangelased ja kujuteldamatud rikkused, sünnitas see paik ahnust ja igavest kuulsusejanu paljude noorte meeltes ja südames. Oma elu unistusi taga ajades, sisenes mäestikku sadu õnneotsijaid, rüütleid ja seiklejaid. Tagasi ei naasenud kedagi...

    Ölkstari külakest valitsesid vanakesed ja liignoored. Külakest tuntigi sellepärast külalislahke ja meeldiva kohana, sest seal valitses alati rõõmus ning vaba meeleolu. Vanade inimeste elukogemus ja eneseteostus andis neile rafineeritud oleku võtta kõike aupakliku rahu ja reserveeritusega. Neile polnud tähtis kiire rikastumine ega igavene kuulsus. Seda oli näha ka nende nägudes. Neis päikesest põlenud ja tugeva mäestiku tuule poolt räsitud nägudes. Elu raskused, olgu selleks siis mure ränga talve või napi viljasaagi pärast, olid jätnud nende silmadesse ja olekusse nii mõndagi. Näiteks silmadest helkis vastu elurõõmu ja tänulikkuse leegike. Terve olekuga süstiti iga rändaja meeletesse ja südamesse unustamatu kogus turvatunnet. Kõik rändajad jätsid enda kõige südamelähedasemad esemed ja lood neile vanadele inimestele, kes võiks neid oma igavese rahu ja õndsa meelega hoida.

    Lapsed aga hoidsid seda küla elus. Mitte just sellel viisil, et nende õlgadele pandi koormaks terve küla toitmine, vaid pigem oma energia ja elujõuga. Laste tormamine ja mänglev eluviis laadis tervet küla seletamatu jõuga. See polnud maagia ega tundmatu taevane mõju. Ükski tähetark terves ilmas ega võlur ühelgi maal pole suutnud kirjeldada lapse rõõmu ja elujõudu, ega suutnud seda ka pudelisse püüda. Ükskõik, kes heitis pilgu mõne lapse silmadesse, leidis ka oma südames selle väikese lapsekese. Sisemusest kerkis esile kummaline jõud ja süda hakaks laulma. Siiras naeratus ilmus suule ja tekkis tahtmine samamoodi tormata ja lõbutseda. Kõik rändajad leidsid sellest energiast ja rõõmust jõudu ja tahet rännata kaugemale kõigist ränduritest.

Rainbows and Unichorns...

Korruptsiooniga on nagu energiaga: Seda ei teki ega kao, vaid muutub.
Selle vaheaja, mil mul polnud aega postitusi teha, süüvisin selle nähtuse esimestesse sfääridesse.

Hea uudisena sain ma Ülikooli volikokku. Ei oska öelda, millisesse komisjoni, kas majandus, poliitika või arengu, ma otsustan minna...
Neid inimesi, kes minu poolt hääletasid oli tervelt 53. 1 hääl ei loe, sest süsteemi eripära tõttu sain enda poolt hääletada...

Kevadväsimusega võitlemine annab häid tulemusi koos tasakaalustatud toidu ja keskmisest suurema kehalise aktiivsusega. Kui kõik niimoodi teeksid, poleks maailmas enam nälga, sõdasid ega ka kadedust...kõik oleksid õnnelikud ja elu oleks hea.

Aga kuna inimene on juba kord selline kohanev ja uhke loom, siis jäävad alati püsima kevad väsimus, suveks saledaks hooaeg ja muud egoga seotud nähtused.

Nüüd, kus kevad on käes ja väsimusega on juba harjutud natukene, siis saab tegeleda ka selliste väikeste asjadega nagu blogi pidamine ja golf.

Varsti saab lugeda ka mu enda tegevustest ja hobidest, sest nagu mulle soovitati, on need asjad fundamentaalse huvi ja usaldusväärsuse ühed nurgakivid...

Rainbows and Unichorns: ka kuulsatel inimestel tuleb poes järjekorras seista...

Agu Sifka andis aru:D

    Õppida, õppida õppida, ütles kunagi Lenin. Naljaviluks on öeldud, et Lenin olla peale seda maha lastud. On kuidas on, aga hariduse omandamises pole midagi tapvat. Vaid on vaja pealehakkamist ja rõõmsat meelt. Õppimine ei alga minu jaoks mitte mõnest raamatust või faktide paika panemisest. Ega ka kindlate piiride kompimisest. Laiemahaardeline vaade ja kaugemale tulevikku suunatud pilk aitab mul olemasolevast teadmistepagasist välja valida just hetkel kõige sobivamad lahendused, olles samas avatud ka teistsugusteks võimalusteks. Sest seal, kus uks sulgub, avaneb aken või tekib seina pragu...

    Kasutades õigeid termineid, siis pean ennast määratlema sünteetilise õppijana. Selle all käsitlevad teadlased üht indiviidi, kes ei ole kätketud kindlatest piiridest. Hindab teiste kogemusi ning loeb ridade vahelt, loob süsteeme ja murrab neid. Parandab maailma, olles valmis ka iseennast parandama. Kuid pean ka mainima, sünteetilise õppijana on mul paha komme olla impulsiivne, teen läbimõtlemata tegusid ning kannan ka tagajärgi.

    Õppimine, kui kogemuste kadalipp. Elukorraldus moodsas maailmas nõuab inimestelt rohkem effektiivsust ja kvaliteeti. Inimene käitub vastavalt sellele, kuidas on tema kogemus. Kogemused tulenevad tehtud asjadest ning inimene harjub tegema neid asju, mida on kogenud. Ning korduva tegemisega kasvab kvaliteet. Kvaliteedi kasvuga võib hakata effektiivsust arendama. See ongi minu jaoks õppmise nägemus...

    Kui ausalt öelda, siis ma ei pea õppimise juures midagi oluliseks. Võibolla sellepärast oligi koolis nii igav olla. Õppimine, kui protsess annab mulle juurde püsivust. Seda ütlen ma Eesti põhiharidusliku süsteemi vaatepunktist. Õppimine, kui teadmiste omandamine, annab mulle juurde asju, mida hiljem kuskilt ajusopist meelde tuletada ja seostada käesoleva teema või probleemiga. Seega ei pea ma õppimise juures midagi oluliseks, sest õppimine on terve elu kestev protsess.

    "Ma" ei õpi eriti hästi, pigem "ma" ei õpigi. "Ma" on vaid üks osa tervikust, mis kokku moodustab isiksuse. "Ma" on lisaks "ego", "laps", "mees", "inimene" ja teiste osakeste kõrval ühtviisi oluline lisand. "Ma" paneb tähele vaid talle omaseid asju, talletab need vaid talle omaste märksõnade või seoste kaudu. Kui hakata uurima, kes siis õigupoolest õpib, siis vastus on lihtne: tervik õpib, mitte üksikosad.

    Suur Kanjon on loodud Colorado jõe uuristamise tagajärjel. Amazonase valgala on moodustunud tuhandete lisajõgede ühendumisel peajõkke. Kui kujutada kaht olemuselt sama asja õppeainetena, siis jõgede ja lisajõgede laia haaret saab käsitleda aines omandatavate teadmistega. Suure Kanjoni ületamiseks on kaks moodust: kas ronida mööda kaljuseinu jõe äärde ja ületada see koolmekohast või minna üle rippsilla. Amazonase ületamiseks on vaja kiiruse ja mugavuse huvides paati ja teejuhti. Seega, ma küsiks endalt, kumba kohta ma läheksin puhkama? Suure tõenäosusega Suurde Kanjoni...

    Selle küsimuse juures pidin pikemalt peatuma ja mõtlema, mis on õpingud. Kas ainetepakett või teadmiste omandamise süsteem. Mõlemad sisuliselt samad. Ainult teise nimega. Kui aus olla, hindan ma süsteeme ja korda päris kõrgelt. See hoiab mind õigel teel, ega lase mitme erineva aine teamistel niipalju seguneda, et need üksteist segama hakkaksid. Seda ütlen ma näite varal, mida kasutan mõnikord Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli erinevuste välja toomiseks. Nimelt peab Tartu Ülikoolis terve oma õppekava ise koostama, pole paika pandud kohustulikke aineid ega süsteemi. Kui selline süsteem valitseks Tallinna ülikoolis, suureneks väljalangemiste arv hoobilt. Tartu ülikoolis on teistsugune suhtumine ainete sisu tutvustamisel ja õppejõudude kohta eelneva info kogumisel.Kokkuvõttes pean ütlema, et õpingutes hindan ma põhi-ja keskharidusliku korralduse põhimõtteid: kord ja selgus.

    See küsimus tõstatas esimese asjana rohkem mõtet: mida õpilane arvab õppejõust. Sellisel arvamusele jäädes aga poleks mõttearendus pikaks kujunenud, seega lahendan küsimuse oodatud moel. Milline peaks ja/või võiks olla õppejõud...Õppejõud peaks olema kindlasti tugev ja rahuliku meelega inimene, kohates endas vahel ka kergemaid toone ja rõõmsamat meelt. Õpetades peaks ta omama head häälehoiakut, ka kehahoiakul võik teatavad eesmärgid olla. Näidetest, eriti elulistest ja veelgi parem, omal käel ära proovitud kogemustest on kõige suurem kasu, sest kuulaja tunnetab rääkias vabama ja usaldusväärsema hoiaku ning tooni kergelt ära. Ning see tekitab omakorda paremaid ja kergemini meelde jäävaid teadmisi.

    Üliõpilane= õllejoojast laiskloom, kes jääb loengusse pidevalt hiljaks ja omab tohutut leidlikust enda välja vabandamiseks.

    Õppija= Kuulekas ja korralik indiviid, ladvaõun, vaatab alumistele okstele...pigem ei vaatagi, sihiks on vaid kõrgemale ja haljale oksale pääsemine.

Enda iseloomustamiseks ütleks, et olen õppiv üliõpilane...PS: selle võrdluse juures võtta sõnade järjekorda tähtsa osana, sest annab täpse vastuse...

Läägemagus vein...

Kogemuste kasimata tulemus on kui mitte midagi ytlev retooriline kysimus. Tekib siis kui vaja midagi tõestada, anda kellelegi vajalikku, korraldada midagi head. Kasuta oma vaistu, sõber. Vallanda oma lurjus seespoolt.

Aga ka kontrollitud seisundis on midagi kaose sarnast. Kasuta oma ytlemata õigusi selle leidmisel. Kaugenev sära teiste silmis reedab tegelikud põhjused. Tead kyll, mida vaja, aga teistele näib see nii ebasobivana. Kui viirastuslikult lääge enesepettus. Ava silmad, näe seda eesmärki, mille jaoks on pyhitsetud su abinõud.

Kisendad seesmiselt segadust, kärpides oma kogemuste haaret. Midagi jäi tuhande kysimuse laviinis kahe silma vahele, mõni tähtis sõna jäi tuultesse. Sukeldud kui ykskõiksuse skafandris yle jõu käivatesse infovoogudesse. Haarad pintsetidega vaalal sabast. Tahad vaala kotti pista.

Pintsettide asemele tuleb jäme köis. Saad lassona ta vaalale kaela heita. Alles nyyd paned tähele, et keegi ajab vaala rohkem taga. Äkki on tegu Moby Dicki, äkki pelgalt pisikese sardiiniga. Eks paljud asjad ole vaatepunktiga kätketud.

Leiad sarnased jooned, ilmed, sobivuse oma eluga. Haarad võimalusel sarvist ning ratsutad heaolu keerises. Aga see võimalus on liiga taltsutamatu, saavutad vaid osalise edu. Kuid ka pealehakkamine ja tahtmine on alles pool võitu.

Kogemuste kasitud tulemus on pärjatud loorberitega, kaunistatud pärgadega. Talle on pystitatud ausambaid, nimetatud ylistavate komplimentidega. Prodessionaalsus on iseenda teha, kuid kogemuste kasimatud tulemused on midagi muud.

Õhk meie ymber, selles peituv hurmav võrk, salajased lõhnad ja piisad. Ettearvamatuse piinav teadmatus. Kauge hääl su kõrvus kajab. Elu su ymber kui nööriv kaabel, milles iga hetk sadu või tuhandeid volte energiat võib läbi voolata.

Kellele pyyad midagi tõestada, kellele midagi head teha...

Kogemuste kasimatu tulemus sulle need vastused annab.

Liivakastimängud.

Mis eristab noort inimest täiskasvanust?

See küsimus on mitmetest aastasadadest läbi puretud ja jäetud igaühe südametunnistuse ja kogemuste kanda.
Vanasti usuti, et noor on saanud täiskasvanuks, kui on oma kodu ja iseseisev hakkama saamine.
Keskajal polnud erilisi piire, isegi väike laps oli miniatruurne täiskasvanu koos vastavate kohustustega (ning mitte vastavate õigustega)
mõned sajandid hiljem, lisandusid laste kohustustele ka mõningad õigused: polnud enam vajadust teha võrdväärset tööd täiskasvanutega, avastati, et tööline on kordades efektiivsem kui teda koolitada juba varajases eas.
Aga öeldud on mitme targa inimese poolt, et haridus pole midagi ilma oskusteta.
Seega saab tuletada, et kõige targemad oleme lapsena, kõige kasulikumad täiskasvanutena.

Kuid millal saab poisist või tüdrukust mees või naine?

Jällegi on selle definitsiooni üle vaieldud. Mõni ütleb, et poisist saab mees siis kui tal on oma pere ja kodu, mis ühtib inimsoo algtõdedega. Mõni ütleb, et poiss kaob koos süütusega.
Mõnel on aga kombeks öelda, et poisist saab mees siis, kui ta on sõjaväes ära käinud.

Tüdrukust saab naine siis, kui ta läheb mehele ja hakkab kodu pidama, mis jällegi ühtib eelnevalt mainitud inimsoo algtõdedega. Aga samas on ka öeldud, et tüdrukust saab naine koos lapsega.
Ning kaasaegsemal tasemel on kombeks öelda, karjäär teeb naiseks.

Laiemas laastus on mainitud definitsioonide üldnimetajaks: kodune elu, seks ja eneseteostus.
Neid kõiki on vaja et elus hakkama saada. (seksi küll, et elu jätkata, aga seks on ka niisama hea:D)
Hollywoodliku lähenemisega leiab, et rõhutatakse üht kolmest. Kas eneseteostust(kangelas-filmid, märulid), seksi(porno, romantika), või kodust elu(perefilmid, komöödiad, dokumentaalid).
Mõnes kassahitis käib läbi suuremal määral üks joon, koos teiste kõrvaljoontega.
Väärtfilmis on kõik näiliselt paigas, kõike kolme on piisavalt, et filmi vaadata ikka ja jälle.

Igapäevaelus me neid piire antud joonte vahel ei kohta, vaid tajume kokkuleppelisi häguseid punaseid piirikesi, neid kuratlikult imepeenikesi ning alati mitte sirges joones jooksvaid lõhesid.

Piltlikult öeldes ehitatakse nende lõhede vahele sildasid, tuttavaid radu, mille kaudu need kolm definitsiooni saavad omavahel harmooniliselt toimiksid. Ning vahel on vaja südames soovitud kuristiku kohale ehitada pikem sild, mis tihti on ebakindlam. Ning mõnikord, jäärapäiselt, ei taheta ehitada kindlat silda nina alla. Sest mis lõbu selles oleks?

Kaasaegses ühiskonnas loodetakse palju personaalse evolutsiooni ja isikliku efektiivsuse peale.
Seega eneseteostus paigutatakse ülejäänud kahest vajalikust osast kõrgemale. See aitab tagada kindlamat tulevikku. Kui mõtlema hakata, siis on tuleviku kindlustamine inimese alateaduslik kinnisidee. Nagu ka paljudel teistel loomadel. Kes kaevab maa sisse augu ja peidab seemneid mustadeks päevadeks, kes kogub tarusse toitu talve üle elamiseks...

Sellega tahaksin ma jõuda oma pika jutu tuumani, ehk liivakastimängudeni.
Lapsed on imelised ja teadusele veel lahendamata mõistatus, nagu ka inimene ise.
Kuid tulevikus jälgige mänguväljakul oma last koos teiste lastega liivakastis mängimas. Vaadake, kuidas ta teeb liivakooke, kas ta jagab mänguasju ning kellega meelsamini.

Sest lapsed on lihtsad oma olemuselt ja käitumiselt. Neid ei piira moraal ega igapäevased pisiprobleemid, eneseteostus ega perekonna probleemid, seksi koha pealt vaid varajased märgid aktiivuse kohta. See teeb lapse tuleviku väljavaadete arendamise tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks.
Kuidas te ise liivakastis mängisite? Kas tegite lihtsalt liivakooke või ehitasite midagi suuremat. Kas kutsusite kedagi koos liivakooki tegema, või aitasite kedagi? Oli see poiss või tüdruk?
Meenutage ja saate aru, milline inimene te olete...

Selline see elu on, üks suur liivakastimäng...

Akud täis, lambad söönud...

Täitsa huvitav, kuidas võib mõnikord täielik füüsiline kollaps uue alguse tuua.

Sõbrapäev oli nagu sõbrapäev ikka, ainult ma olin sellel päeval kuumem kui tavaliselt. Täpsemalt 38 kraadi soe.
See koos eelneva paari nädalaga kogunenud stressi ja enesepiitsutamise tagajärjel lamasin terve laupäeva voodis, magasin. Enestunne oli maru kehva.

Aga nagu ma optimist kunagi, avastasin et see peabki olema see "rock bottom" tõrrepõhja pöörduspunkt, millest alates peavad asjad paremaks minema. Ja läksidki.

Stress läinud, akud täis ja lambad söönud. Ning sellega algas uus nädal minu jaoks täiesti uue mehena. Füüsilises mõttes siis.
Emotsionaalses mõttes paranes mu tuju 100% siis kui avaldati õpitulemused ja mul oli 78% keskmine hinne 4.08. Paljud ei saa 100% juures ka sellist tulemust.
Sellega kaasnes ka võimalus taodelda toetust täies mahus, ning see on alati positiivne.

Selle tähistamiseks, panin Ülikooli peamaja fuajees tähele, et müüakse tekkleid. Minus tõusis esile eriline tunne, kohusetunne... ja ma ostsin omale tekkli.

Edaspidi, kui näete mind linnapeal ringi liikumas ilma tekklita, tähendab et on liiga halb ilm tekli kandmiseks...

Võtame elu teaduslikult...

"Loll, kes saab aru, et ta on loll, on juba pool geeniust..."
"Mõttetu on jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (O. Wilde)"
"Kõige vastikum jook on see, mida juua kästakse."
"Ainult võõraste silmadega on võimalik näha oma puudusi."

Eksperimendid ja mängud on mõnikord üles ehitatud jube lihtsatel põhimõtetel. Kasvõi mõnel nendest. Sageli kaotame mängudes taju oma ümbritseva üle, ning siis on kaks võimalust: kas lõpetame selles punktis, kus mõistus ja taju enam ei seleta. Või laseme edasi ja loodame parimat.

Edasi mängides ja eksperimenteerides peab olema väga hea improvisatsioonimeel ja võime märgata pisidetaile inimeste käitumises ja kehakeeles. Aga nagu on teada, tähelepanu võime väheneb proportsiooniliselt unisuse ja uimasusega.

Seega olen väikese risttee peal. Kuidas toimida edasi? Mõistust ei kuula ma juba viimased paar nädalat. Süda ütleb, et peaks nagu lõpetama või midagi muud valima kui 2 teelahkme vahel.
Kõhutunne aga annab mõista, et midagi on veel tulemas...

Ning mainimata ei saa jätta ka unenägusid. Pean avaldama, et elujooksul olen ma kogenud mitut tugevat de javu tunnet. Aga kõige parem osa selle juures on see, et mingi hetk varem olen ma seda asja unenäos näinud. Praegusel hetkel käivad peas mitmed segased ja vastakad tunded ja analüüsid. Pigem peaksin ütlema, et ma usaldan rohkem oma vaistu ja kõhutunnet, kui ratsionaalset mõtlemist.

Kuid elukogemus on näidanud, et ka südame hääl on oluline ja kriitilise väärtusega faktor. See vaigistab mu vaistu, aga paneb mõtlema teemadel, mida kuradit ma mõne asjaga üldse mässan.
Aga sellepärast ma mässangi, et mu ristiks ja viletsuseks, lausa needuseks on oma inimeste eest hoolitseda, olgu kui raske see ka poleks...

Ma tean, et mu meetodid võivad olla veidrad ja ebatavalised. Ma tean, et ma midagi täielikult muuta ei saa. Ma tean, et elus on alati vaja teatud määral ebakorrapärasust. Seega, inimene, kes teab inimloomuse käitumist ja näeb sellega vaeva, teeb teadust. Ta teeb elu teadust...

Naeratage: Homme on nagunii hullem...

Murphy on üks elutark tegelane; öeldes kuldsed sõnad: "Naeratage, homme on hullem" pani ta aluse generatsioonile, kelle hulka nimetan ennast uhkusega.
Aga Muprhy järgiad on öelnud: "Murphy oli optimist..."

Jõusaaliga on täpselt samamoodi. Jõusaalis naeratad, oli hea trenn. Järgmisel päeval on aga lihased valusad ja kanged. Ja kui pole kaua jõusaalis käinud ka siis tuleb siia lisada laiend: "Hullem" oli optimism...

Optimismilainega ka jätkan. Kes on kunagi väitnud, et midagi võiks ka elus korralikult minna, pole järelikult ülikoolis käinud. Ning kes on ülikoolis käind, siis see teab, et mõnikord on temast täiesti mitte olenevatel põhjustel talle midagi keeratud.

Hoiatusena kõigile, kes peaksid kunagi õppima Informaatika Instituudis: IVA POLE MITTE MINGISUGUNE KOHT, KUS HINDEID JA PUNKTE SAADA. Eriti siis kui peaksite omama loengut Heiki Tähisega. ALATI REGISTREERIGE ENNAST ÜLIKOOLI PEALEHEL IGALE KURSUSELE!!!!!

Valusaimad kukkumised toimuvad just siis, kui neid ei oodata, ning veelgi hullemini teevad kahju kukkumised, mida osatakse ette näha, kuid ei panda tähele....

Seega selle loo moraal: Optimism on tore asi, kui just seda homme ei toimu...

Vahel on tühjad akud kasulikud ka...

Energia on naljakas asi. Seda on igalpool: vee sees, päikesepaistes, tuule hellas embuses...
Inimene on piisavalt nutikas ja on suutnud need "ammendamatud" energiallikad algsel tasemel elektrienergia tootmiseks ära kasutada.

Aga ikka ja jälle on näha mõnd vedelevat akut või konteinerite viisi tühjaks saanud patareisid. Just selle energia salvestamisega on inimkonnal suur samm astumata. Rääkimata inimese enda akude pidevast laadimisest.

Inimene on küll Maad asustanud mitusadatuhataastat, aga pole midagi tarka loonud peale mugavuse ja tarkuse. Ning see mugavs ning tarkus paneb inimest unustama üht eluliselt kõige tähtsamat asja: inimese enda energia.

Eriti valusalt tabas see mind siis, kui mugavus ja tarkus olid oma võidukäiku minu üle teinud 2 nädalat ja selle tulemusena olin täiesti " välja venitatud". Ma ei jaganud eriti maad ega mütsi ning stressis inimene, nagu tavaliselt, on pahur inimene. Peas tiirlemas sajad erinevad mõtted ja teod mis on "eluliselt tähtsamad kohe ja praegu", kui päevast päeva harmooniliselt elada.

Ning selle tulemusena võisin oma käitumise ja sõnadega mõnele lähedasele inimesele ebameeldivust tekitada. Seega otsustasin natukene aega maha võtta ja enesega tegeleda. Sest mõnikord on peale pikka ja intensiivset ajutegevsut hea ka näiteks lihtsalt puid lõhkuda või lund kühveldada. Ja see aitab.

Lõpuks ütlen, et mis on ajule energiaallikas? Inimese keha. See on kui suur aku, mida tuleb vahel raputada ja uuesti laadida. Vastasel juhul võite ennast kuskile kaubanduskeskuse taha prügikasti paigutada: Kasutatud ja kasutamiskõlbmatu...

Carpe Diem, ehk kuidas ma tegin esimese sammu...

Selle aasta ristisin ma enda jaoks Personaalse Evolutisooni aastaks. Selle aasta raames plaanin ennast harida vähemalt niipalju, kuidas ülikooli ained lubavad ja mu enda aeg seda võimaldab. Samuti tuleks värskendada mõnda sotsiaalset oskust ning omandada mõni uus. Üheks päevaks peaks piisama küll.
Et personaalne evolutsioon annaks häid tulemusi, peab protsess toimuma alateadvuslikul tasemel. Aga et sellisel tasemel käituda, peavad olema teatud eeldused ja oskused väikseid märke inimese käitumises näha. Psühhokama ajab mõnel hommikuti pea valutama, kas pole?

nagu mainisin, tegin eile oma esimese sammu personaalse evolutisooni rajal. Nimelt läbisin esimese eduka nädala uuel semestril. Olles teise kursuse Tööõpetuse üliõpilane, tähendab see seda, et olen suht väsinud ja mõne tegevuse peale tige ka natukene. Aga mis meistrimees ei oleks...
Aga mõned hakkasid kindlasti mõtlema, kesasi see tööõpetus on?
Tegu on siis poisslaste Tehnoloogia ja Tööõpetusega. 3+2 süsteemis, mis tähendab et 3 aastat õpin töövõtteid ja 2 aastat tuleb magistrikraadi pedagoogika alal.

Lühidalt ka korralduslikust poolest: 120 ainepunkti 3 aasta peale nominaalselt, seega 40 punkti aastas, 20 semestris... kuna eelmine semester sain ainult 17 ainepunkti teha, siis sellel semestril tegin plaanisk võtta vähemalt 23. Kuna kevadsemetrile oli vaid 6 ainepunkti eest ineid märgitud pidin juurde leidma 17. Leidsin 15. Seega jääb edukal läbimisel peaksin järgmisel aastal võtma semestri kohta 26 ainepunkti.., Mania Grandiosa pole, aga ma polegi kunagi selle pooldaja olnud.

Seega kokkuvõtteks: haarasin igat päeva, tegin õiged otsused ja elu seab rööpmed ise ette...

Alguse asi...

Alguse asi, nagu paljud targad inimesed on rääkinud...

Palju tuleks alguseks ära rääkida, seega alustan sellega, et räägin natukene endast.

Sündinud 1988 aasta 13 maikuul, Hiinas Draakon, Eestis Pull. Laulev revolutsioon ja Balti kett, need mind saadavad hauani...
Välimust pole palju, punased juuksed ja hallid silmad, suur nina keset nägu....

Kokkuvõtvalt: Kes teavad, need armastavad, kes ei tea....need pole paljust ilma jäänud.

Vb tuleb mulle siia ka üks partner, kellega koos hakkame lahkama midagi, mis päevast päeva juhtub...