Monday, February 23, 2009

Liivakastimängud.

Mis eristab noort inimest täiskasvanust?

See küsimus on mitmetest aastasadadest läbi puretud ja jäetud igaühe südametunnistuse ja kogemuste kanda.
Vanasti usuti, et noor on saanud täiskasvanuks, kui on oma kodu ja iseseisev hakkama saamine.
Keskajal polnud erilisi piire, isegi väike laps oli miniatruurne täiskasvanu koos vastavate kohustustega (ning mitte vastavate õigustega)
mõned sajandid hiljem, lisandusid laste kohustustele ka mõningad õigused: polnud enam vajadust teha võrdväärset tööd täiskasvanutega, avastati, et tööline on kordades efektiivsem kui teda koolitada juba varajases eas.
Aga öeldud on mitme targa inimese poolt, et haridus pole midagi ilma oskusteta.
Seega saab tuletada, et kõige targemad oleme lapsena, kõige kasulikumad täiskasvanutena.

Kuid millal saab poisist või tüdrukust mees või naine?

Jällegi on selle definitsiooni üle vaieldud. Mõni ütleb, et poisist saab mees siis kui tal on oma pere ja kodu, mis ühtib inimsoo algtõdedega. Mõni ütleb, et poiss kaob koos süütusega.
Mõnel on aga kombeks öelda, et poisist saab mees siis, kui ta on sõjaväes ära käinud.

Tüdrukust saab naine siis, kui ta läheb mehele ja hakkab kodu pidama, mis jällegi ühtib eelnevalt mainitud inimsoo algtõdedega. Aga samas on ka öeldud, et tüdrukust saab naine koos lapsega.
Ning kaasaegsemal tasemel on kombeks öelda, karjäär teeb naiseks.

Laiemas laastus on mainitud definitsioonide üldnimetajaks: kodune elu, seks ja eneseteostus.
Neid kõiki on vaja et elus hakkama saada. (seksi küll, et elu jätkata, aga seks on ka niisama hea:D)
Hollywoodliku lähenemisega leiab, et rõhutatakse üht kolmest. Kas eneseteostust(kangelas-filmid, märulid), seksi(porno, romantika), või kodust elu(perefilmid, komöödiad, dokumentaalid).
Mõnes kassahitis käib läbi suuremal määral üks joon, koos teiste kõrvaljoontega.
Väärtfilmis on kõik näiliselt paigas, kõike kolme on piisavalt, et filmi vaadata ikka ja jälle.

Igapäevaelus me neid piire antud joonte vahel ei kohta, vaid tajume kokkuleppelisi häguseid punaseid piirikesi, neid kuratlikult imepeenikesi ning alati mitte sirges joones jooksvaid lõhesid.

Piltlikult öeldes ehitatakse nende lõhede vahele sildasid, tuttavaid radu, mille kaudu need kolm definitsiooni saavad omavahel harmooniliselt toimiksid. Ning vahel on vaja südames soovitud kuristiku kohale ehitada pikem sild, mis tihti on ebakindlam. Ning mõnikord, jäärapäiselt, ei taheta ehitada kindlat silda nina alla. Sest mis lõbu selles oleks?

Kaasaegses ühiskonnas loodetakse palju personaalse evolutsiooni ja isikliku efektiivsuse peale.
Seega eneseteostus paigutatakse ülejäänud kahest vajalikust osast kõrgemale. See aitab tagada kindlamat tulevikku. Kui mõtlema hakata, siis on tuleviku kindlustamine inimese alateaduslik kinnisidee. Nagu ka paljudel teistel loomadel. Kes kaevab maa sisse augu ja peidab seemneid mustadeks päevadeks, kes kogub tarusse toitu talve üle elamiseks...

Sellega tahaksin ma jõuda oma pika jutu tuumani, ehk liivakastimängudeni.
Lapsed on imelised ja teadusele veel lahendamata mõistatus, nagu ka inimene ise.
Kuid tulevikus jälgige mänguväljakul oma last koos teiste lastega liivakastis mängimas. Vaadake, kuidas ta teeb liivakooke, kas ta jagab mänguasju ning kellega meelsamini.

Sest lapsed on lihtsad oma olemuselt ja käitumiselt. Neid ei piira moraal ega igapäevased pisiprobleemid, eneseteostus ega perekonna probleemid, seksi koha pealt vaid varajased märgid aktiivuse kohta. See teeb lapse tuleviku väljavaadete arendamise tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks.
Kuidas te ise liivakastis mängisite? Kas tegite lihtsalt liivakooke või ehitasite midagi suuremat. Kas kutsusite kedagi koos liivakooki tegema, või aitasite kedagi? Oli see poiss või tüdruk?
Meenutage ja saate aru, milline inimene te olete...

Selline see elu on, üks suur liivakastimäng...

No comments:

Post a Comment