Võtame elu teaduslikult...

"Loll, kes saab aru, et ta on loll, on juba pool geeniust..."
"Mõttetu on jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (O. Wilde)"
"Kõige vastikum jook on see, mida juua kästakse."
"Ainult võõraste silmadega on võimalik näha oma puudusi."

Eksperimendid ja mängud on mõnikord üles ehitatud jube lihtsatel põhimõtetel. Kasvõi mõnel nendest. Sageli kaotame mängudes taju oma ümbritseva üle, ning siis on kaks võimalust: kas lõpetame selles punktis, kus mõistus ja taju enam ei seleta. Või laseme edasi ja loodame parimat.

Edasi mängides ja eksperimenteerides peab olema väga hea improvisatsioonimeel ja võime märgata pisidetaile inimeste käitumises ja kehakeeles. Aga nagu on teada, tähelepanu võime väheneb proportsiooniliselt unisuse ja uimasusega.

Seega olen väikese risttee peal. Kuidas toimida edasi? Mõistust ei kuula ma juba viimased paar nädalat. Süda ütleb, et peaks nagu lõpetama või midagi muud valima kui 2 teelahkme vahel.
Kõhutunne aga annab mõista, et midagi on veel tulemas...

Ning mainimata ei saa jätta ka unenägusid. Pean avaldama, et elujooksul olen ma kogenud mitut tugevat de javu tunnet. Aga kõige parem osa selle juures on see, et mingi hetk varem olen ma seda asja unenäos näinud. Praegusel hetkel käivad peas mitmed segased ja vastakad tunded ja analüüsid. Pigem peaksin ütlema, et ma usaldan rohkem oma vaistu ja kõhutunnet, kui ratsionaalset mõtlemist.

Kuid elukogemus on näidanud, et ka südame hääl on oluline ja kriitilise väärtusega faktor. See vaigistab mu vaistu, aga paneb mõtlema teemadel, mida kuradit ma mõne asjaga üldse mässan.
Aga sellepärast ma mässangi, et mu ristiks ja viletsuseks, lausa needuseks on oma inimeste eest hoolitseda, olgu kui raske see ka poleks...

Ma tean, et mu meetodid võivad olla veidrad ja ebatavalised. Ma tean, et ma midagi täielikult muuta ei saa. Ma tean, et elus on alati vaja teatud määral ebakorrapärasust. Seega, inimene, kes teab inimloomuse käitumist ja näeb sellega vaeva, teeb teadust. Ta teeb elu teadust...