Energia on naljakas asi. Seda on igalpool: vee sees, päikesepaistes, tuule hellas embuses...
Inimene on piisavalt nutikas ja on suutnud need "ammendamatud" energiallikad algsel tasemel elektrienergia tootmiseks ära kasutada.
Aga ikka ja jälle on näha mõnd vedelevat akut või konteinerite viisi tühjaks saanud patareisid. Just selle energia salvestamisega on inimkonnal suur samm astumata. Rääkimata inimese enda akude pidevast laadimisest.
Inimene on küll Maad asustanud mitusadatuhataastat, aga pole midagi tarka loonud peale mugavuse ja tarkuse. Ning see mugavs ning tarkus paneb inimest unustama üht eluliselt kõige tähtsamat asja: inimese enda energia.
Eriti valusalt tabas see mind siis, kui mugavus ja tarkus olid oma võidukäiku minu üle teinud 2 nädalat ja selle tulemusena olin täiesti " välja venitatud". Ma ei jaganud eriti maad ega mütsi ning stressis inimene, nagu tavaliselt, on pahur inimene. Peas tiirlemas sajad erinevad mõtted ja teod mis on "eluliselt tähtsamad kohe ja praegu", kui päevast päeva harmooniliselt elada.
Ning selle tulemusena võisin oma käitumise ja sõnadega mõnele lähedasele inimesele ebameeldivust tekitada. Seega otsustasin natukene aega maha võtta ja enesega tegeleda. Sest mõnikord on peale pikka ja intensiivset ajutegevsut hea ka näiteks lihtsalt puid lõhkuda või lund kühveldada. Ja see aitab.
Lõpuks ütlen, et mis on ajule energiaallikas? Inimese keha. See on kui suur aku, mida tuleb vahel raputada ja uuesti laadida. Vastasel juhul võite ennast kuskile kaubanduskeskuse taha prügikasti paigutada: Kasutatud ja kasutamiskõlbmatu...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment