Mu viimasest postitusest on kõvasti aega möödas. Stereotüüpselt ja inimloomuslikult kõlab seletus, et elu on olnud kiire ja vabandust jne...haaran peast. Milline tobe mõte. Stereotüüpsus ja sotsiaalne staatus ei iseloomusta mind ega minu mula lugejat.
Reegleid ja fakte peetakse kõikumatuks elu alustalaks. Vaieldamatult, kuid see ei takista inimesi reegleid rikkumast või fakte ümber lükkamast. Või religiooni igavene heitlus teadusega...
Mis iganes on võrdlusmomendiks, leitakse midagi enda kaitseks, õigustuseks...kellegile verbaalselt lõuga andmiseks (peenema nimetusega "ära panemiseks"). Nagu koer, kes sai kassi käest peksa, sest jooksis saba jalgevahel minema. Mõned arvaks, et koer on loll, teised jälle et tark. Eks see kõik olene inimesest.
Inimesest... milline üllatavalt kahemõtteline reegel.Seal, kui julgus ja edasipüüdlikus tasustatakse hinnaliste väärtustega, jäävad muud küljed seisma. Õigustuseks tuuakse, et "näe, ongi selline inimene. Pane suu kinni või pannakse sinu eest..." Samal ajal võivad muu tugevusega inimesed puurida üha sügavamale. Jõuda sinna, kuhu hoolikalt peidus, kaitseta inimlikus peitub. Sest kellel on aega inimlikuseks, kui kulda ja kalliskive lendab "õigete" tegude eest.
Kuid mis on õige? Kas see on olemasolevate reeglite ja faktide ritta seadmine...või seni avastamata reeglite betooni valamine... ühe mündi kaks poolt. Olemasolevad reeglid olid kunagi avastamata. Avastamata reeglid on tulevikus püsivad. Reeglid, reeglid, rules and guidelines...ya-da, yada, jaada, duhhhh...
Ja kesk seda ületatamtut heitlust mündi mõlema "näopoolega" rikub üks asi alati reeglit. Armastus. Ooo, ood romatikale. Raskuste ületajale. Mässavates jõgedes ellujääjale. Nagu armastus oleks iga mündi vermimisel kaasa antud. Kui lisand-element, mis aitaks sel mündil oma võitlevate poolustega väärtuslikumaks saada...
Ja on ka teisi peidus olevaid, mõõtmata väärtusi. Peidus sügaval pasakihi all. Kuis poleerimine neid avaldab ja mündi väärtust kasvatab. Ehk olete kuulnud austusest...hoolivusest. Sallivusest. Kõikidest kujuta, kaaluta olemustest. Ja teil jääb vaid sõrmeotste kaugusesse, keele otsa ja hammaste taha need ütlemata sõnad, mida elu aeg kahetseda...või midagi sellist.
Lõpetuseks tuleks tagasi algse juurde. Nagu järjekordne münt, aga anyways. "Reegleid ja fakte peetakse kõikumatuks elu alustalaks." Ehk on reegel vaid üks külg ja tema surmavaenlane on kujutlusvõime. Kus reegel taob sunnitult kivi kettides, lendab kujutlusvõime vabalt. Laulab...
Ehk on elus rohkem, kui kahe küljega münt...võib olla kuubik...või heksaheeder või lõpmata arvu kiirtega täht. Mine võta kinni. See kõik oleneb inimesest...
Wednesday, August 27, 2014
Monday, October 14, 2013
Mis on kasu mängijate valmisest, kui mäng ei muutu?
Tarbepoliitika postitus ehk miks ma pole oma kohustusi täitnud.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Võib tunduda imelik, kuid 12 aastaselt hakkas tekkima hoiak poliitika ja selle mõju suhtes. Selles vanuses ei osanud ma seda korralikult seletada (kui veel mängud ja ringi tormamine mõtteis), kuid selline vastik tunne kasvas vaikselt.
Teismelisena, kui hakati rääkima Euroopa Liidust ja helgemast tulevikust, hakkas eelarvamus juurduma. Lõplik väetamine ja mühinal kasvamine saabus põhikooli lõpus.
Nimelt Tamme Gümnaasiumis panid üles valimispunkt! Isiksusena, kes näeb tihti pealtnäha süütutes tegemistes süngemat alatooni (üleüldiselt tajun ja mõistan kõige tagamõtet), ajas alustuseks naerma. "Kas poliitikaõpe tuleb varsti kooli aineks?"
Kui selline idee sai peas keerutatud, hakkasid poliitikud koolides käima. Alustuseks rääkima "pensionisambast", kuid pensionisamba jutu varjus oli pidev tuleviku rõhutamine. Asi selge nagu mullideta vesi ja kui poliitikud räägivad "tulevikust" siis enamasti nende enda tulevikust poliitikas.
Vanemad teavad kindlasti rääkida, et selline farss ja populism on iga võimul oleva valitsuse osa.
Siinkohal tekkis väike uitmõte ehk on reklaamiinimesed salaja poliitikale "ära teinud". Näidanud, et reklaami ja trallitamisega saavutatakse suurem ja "mõõdetavam" edu, kui lihtsalt hea töö peale lootes. Ehk polegi reklaamiinimesed samal pulgal poliitikutega... Ehh, pada sõimab katelt, mõlemas sama kirvesupp.
Igatahes, aeg läheb, rõõmud jäävad. Rõõmuks siinkohal kohustusest kõrvale hiilimine. Pole kunagi valimas käinud ja ei kavatsegi. Kuid see pole takistanud võimul olevaid poliitikuid. Ikka ja jälle koorub lahti mõni korruptsioonijuhtum. riigikohtu mõjutamine, tõendite "puudumine" jne...
Sellise tegutsemise valgus hellitab meie armsa kodumaa muru. Paneb kasvama SKT ja väetab noori võrseid tugevaks. Muru all pean silmas poliitikute armeed koos nõunike, sekretäride, juhatuse liikmete, vallavanemate, linnapeade ja muude lilledega. SKT all pean silmas Siseringi Kogukantimise Toodang. Noorte võrsete väetamise all pean silmas Noortekogusid.
Lõpetuseks panen kirja skeptilist mõtlemist:
"Te annate poole oma teenistusest inimestele, kelle ülesanne on välja mõelda mula selle raha saamiseks. Ja eeldate, et seda raha ei võeta endale?"
"Mis kasu on mängijate valimisest, kui mängu reeglid ei muutu"
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Võib tunduda imelik, kuid 12 aastaselt hakkas tekkima hoiak poliitika ja selle mõju suhtes. Selles vanuses ei osanud ma seda korralikult seletada (kui veel mängud ja ringi tormamine mõtteis), kuid selline vastik tunne kasvas vaikselt.
Teismelisena, kui hakati rääkima Euroopa Liidust ja helgemast tulevikust, hakkas eelarvamus juurduma. Lõplik väetamine ja mühinal kasvamine saabus põhikooli lõpus.
Nimelt Tamme Gümnaasiumis panid üles valimispunkt! Isiksusena, kes näeb tihti pealtnäha süütutes tegemistes süngemat alatooni (üleüldiselt tajun ja mõistan kõige tagamõtet), ajas alustuseks naerma. "Kas poliitikaõpe tuleb varsti kooli aineks?"
Kui selline idee sai peas keerutatud, hakkasid poliitikud koolides käima. Alustuseks rääkima "pensionisambast", kuid pensionisamba jutu varjus oli pidev tuleviku rõhutamine. Asi selge nagu mullideta vesi ja kui poliitikud räägivad "tulevikust" siis enamasti nende enda tulevikust poliitikas.
Vanemad teavad kindlasti rääkida, et selline farss ja populism on iga võimul oleva valitsuse osa.
Siinkohal tekkis väike uitmõte ehk on reklaamiinimesed salaja poliitikale "ära teinud". Näidanud, et reklaami ja trallitamisega saavutatakse suurem ja "mõõdetavam" edu, kui lihtsalt hea töö peale lootes. Ehk polegi reklaamiinimesed samal pulgal poliitikutega... Ehh, pada sõimab katelt, mõlemas sama kirvesupp.
Igatahes, aeg läheb, rõõmud jäävad. Rõõmuks siinkohal kohustusest kõrvale hiilimine. Pole kunagi valimas käinud ja ei kavatsegi. Kuid see pole takistanud võimul olevaid poliitikuid. Ikka ja jälle koorub lahti mõni korruptsioonijuhtum. riigikohtu mõjutamine, tõendite "puudumine" jne...
Sellise tegutsemise valgus hellitab meie armsa kodumaa muru. Paneb kasvama SKT ja väetab noori võrseid tugevaks. Muru all pean silmas poliitikute armeed koos nõunike, sekretäride, juhatuse liikmete, vallavanemate, linnapeade ja muude lilledega. SKT all pean silmas Siseringi Kogukantimise Toodang. Noorte võrsete väetamise all pean silmas Noortekogusid.
Lõpetuseks panen kirja skeptilist mõtlemist:
"Te annate poole oma teenistusest inimestele, kelle ülesanne on välja mõelda mula selle raha saamiseks. Ja eeldate, et seda raha ei võeta endale?"
"Mis kasu on mängijate valimisest, kui mängu reeglid ei muutu"
Thursday, September 19, 2013
Katse-eksitus ehk tulevik on tume
Idee antud mõttevälgatuseks algatas üks teadus inimene. Täpsemalt üks fraas konsultatsiooni ajal.
"Noored püüavad maailma muuta..." Alatooniga, et tuulikutega Don Quijote moodi ei võitle ja noored võiks alati vanakesi kuulata suu kinni-saba lahti.
Ülikooli kõrgelt professorit sellist stagnatiivset suhtumist ei ootaks, kuid reaalne kogemus selle võrra tuhmimaks ei jää.
Mis mõtted mul selle fraasiga tulid...
Esiteks: teaduslikud teoreemid ja teadmised töötavad teoreetilises universumis alati. Paber kannatab kõike.
Reaalne maailm aga koosneb kompromisside-tasakaalustamise põhimõttel. Iga teo ees ja järel on tagajärg ja efekt.
Võimalus on suur, et reaalses maailmas esinevate võimaluste (evolutsioonilise ebamäärasuse) tõttu tekib kellelgi ideid, mis erinevad kehtestatud korrast. Vahel on sellistest olukordadest sündinud revolutsioonilisi ideid. Uus töötav asi, olukord või nähtus peidab endas reaalses maailmas praktilist väljundit.
Teiseks: moodne tsivilisatsioon on üles ehitatud nähtustele, mis erinevad kehtestatud korrast. Kanalisatsioon poleks olnud võimalik, kui keegi poleks tulnud hullumeelsele ideele "pumpa" ehitada. Moodsad asfaltteed poleks sündinud, kui keegi poleks vedelat bituumenit lasknud taheneda.
Muutumine hoiab maailma liikumises. Teadus ja teoreemid, mille põhjal paigalseisu propageerida, olid kunagi avastamata. Nende avastamine on tsivilisatsiooni arendanud praeguseni.
Kokkuvõtvalt on alguses mainitud suhtumine ja fraas tuleviku lõhkuv. Tuleviku saab toimuda ainult edasi liikudes ja selle võimaluse piiramine on paigalseisev, isegi tagurlik suhtumine. Professori puhul, kes peaks kõike teadma ja suutma vastata antud alal enamikele küsimustele, on selline kinnine nägemus maailmast üllatuseks. Arusaadavalt on teadmisi palju ja nende hoidmine tõsine töö, kuid tuleviku kujundava isiku puhul peab olema rohkem vabamat mõtlemist.
Kui kõik inimesed oleks ühe vitsaga löödud, poleks sellel mõttevälgatusel mitte mingit alust.
"Oma mätta otsast on kõige turvalisem krooksuda" puristas Konn. Järgmisel hetkel oli ta aga Toonekure kõhus ja krooksus. Krooksus, kuni ära seedis ja sitana taevast alla sadas. Kuid sitast saia ei tee, veel vähem Konna.
Loo moraal: Oma mätas on hea, kuid ellu jäämiseks ole valmis liikuma...
"Noored püüavad maailma muuta..." Alatooniga, et tuulikutega Don Quijote moodi ei võitle ja noored võiks alati vanakesi kuulata suu kinni-saba lahti.
Ülikooli kõrgelt professorit sellist stagnatiivset suhtumist ei ootaks, kuid reaalne kogemus selle võrra tuhmimaks ei jää.
Mis mõtted mul selle fraasiga tulid...
Esiteks: teaduslikud teoreemid ja teadmised töötavad teoreetilises universumis alati. Paber kannatab kõike.
Reaalne maailm aga koosneb kompromisside-tasakaalustamise põhimõttel. Iga teo ees ja järel on tagajärg ja efekt.
Võimalus on suur, et reaalses maailmas esinevate võimaluste (evolutsioonilise ebamäärasuse) tõttu tekib kellelgi ideid, mis erinevad kehtestatud korrast. Vahel on sellistest olukordadest sündinud revolutsioonilisi ideid. Uus töötav asi, olukord või nähtus peidab endas reaalses maailmas praktilist väljundit.
Teiseks: moodne tsivilisatsioon on üles ehitatud nähtustele, mis erinevad kehtestatud korrast. Kanalisatsioon poleks olnud võimalik, kui keegi poleks tulnud hullumeelsele ideele "pumpa" ehitada. Moodsad asfaltteed poleks sündinud, kui keegi poleks vedelat bituumenit lasknud taheneda.
Muutumine hoiab maailma liikumises. Teadus ja teoreemid, mille põhjal paigalseisu propageerida, olid kunagi avastamata. Nende avastamine on tsivilisatsiooni arendanud praeguseni.
Kokkuvõtvalt on alguses mainitud suhtumine ja fraas tuleviku lõhkuv. Tuleviku saab toimuda ainult edasi liikudes ja selle võimaluse piiramine on paigalseisev, isegi tagurlik suhtumine. Professori puhul, kes peaks kõike teadma ja suutma vastata antud alal enamikele küsimustele, on selline kinnine nägemus maailmast üllatuseks. Arusaadavalt on teadmisi palju ja nende hoidmine tõsine töö, kuid tuleviku kujundava isiku puhul peab olema rohkem vabamat mõtlemist.
Kui kõik inimesed oleks ühe vitsaga löödud, poleks sellel mõttevälgatusel mitte mingit alust.
"Oma mätta otsast on kõige turvalisem krooksuda" puristas Konn. Järgmisel hetkel oli ta aga Toonekure kõhus ja krooksus. Krooksus, kuni ära seedis ja sitana taevast alla sadas. Kuid sitast saia ei tee, veel vähem Konna.
Loo moraal: Oma mätas on hea, kuid ellu jäämiseks ole valmis liikuma...
Sunday, June 9, 2013
Kus algab mõistus ja lõppeb ääretu universum...
Kellena me ennast näeme? Millist rolli elus otsime või mida üldse oleme?
Sellised küsimused jäid kummitama peale unenägu, mida hommikul nägin.
Algas sellega, kuidas lapsepõlve kodus Elvas, lammutati rõdu. Edasi liikusin garaaži, mis jääb vasakut kätt. Seal kavatsesin omi asju teha, sepistada, keevitada...
Hüpe kuskile tuleviku. Garaaži on sisse murtud ja sõbraga otsustasime uurida, mis toimub.
Järgmine hüpe viib mind Tallinna. Püüan kokku saada neiuga, kes mulle korda läheb (ta on reaalses elus ka olemas). Räägime telefoniga ja ta jutustab ühest sõbrast, kes on mingi firmajuht. Varsti avab uue tehase jne... Väljanägemine on soliidne, 80-te mullet, kerge habe ja kehakaalu 150 kg ringis
Jõuan astmeteni. Tema tuleb autost välja ja varsti on see sõber tema juures. Me läheme selle neiuga koos trepist üles, kuid ta jääb rääkima oma sõbraga.
Sõber viitab mulle ära minnes, kui "ebakindel võõras". See ärritas mind ja nõudsin, et ma olen ikkagi inimene. Lahkume üksteisest nagu tundmatud võõrad
Edasi jätsin selle neiu sinna, koos oma sõbrannaga. Liikusin edasi, oma tahte ja vajaduste nimekirja hüüdes. Viimasel ümberpööramisel nägin, kuidas see neiu nuttis..
Sel hetkel avanes erinevate väikeste episoodide virr-varr. Seal oli sõpru, tuttavaid. Kohti kus käinud ja kus mitte.
Kust algab mõistus ja kus lõppeb ääretu universum. Mõistus hakkab minu puhul sealt, kus unenägu jättis tugeva jälje. Selles mõttes, et ma jäin millegi pärast mõtlema, kas see omi vajadusi ja tahet taga ajav mina on poisike...ja see soliidne härrasmees on nimetatud neiu valik...
Äüretu universum lõppeb sellega, et vastus on vist jah. Pigem sellele, et oma tahet taga ajav mees on poisike, kes jookseb minema, kui midagi ei meeldi. Ja soliidne härrasmees tuleb oma kiirest ajast, kaugelt selleks, et öelda neiule tere ja näeme veel...
Fun vs Kindlus. Moodsa aja kõige suurem vastuolu...
"Between the lines is a universe. And we are all daring astronauts..."
-tartu pets-
Sellised küsimused jäid kummitama peale unenägu, mida hommikul nägin.
Algas sellega, kuidas lapsepõlve kodus Elvas, lammutati rõdu. Edasi liikusin garaaži, mis jääb vasakut kätt. Seal kavatsesin omi asju teha, sepistada, keevitada...
Hüpe kuskile tuleviku. Garaaži on sisse murtud ja sõbraga otsustasime uurida, mis toimub.
Järgmine hüpe viib mind Tallinna. Püüan kokku saada neiuga, kes mulle korda läheb (ta on reaalses elus ka olemas). Räägime telefoniga ja ta jutustab ühest sõbrast, kes on mingi firmajuht. Varsti avab uue tehase jne... Väljanägemine on soliidne, 80-te mullet, kerge habe ja kehakaalu 150 kg ringis
Jõuan astmeteni. Tema tuleb autost välja ja varsti on see sõber tema juures. Me läheme selle neiuga koos trepist üles, kuid ta jääb rääkima oma sõbraga.
Sõber viitab mulle ära minnes, kui "ebakindel võõras". See ärritas mind ja nõudsin, et ma olen ikkagi inimene. Lahkume üksteisest nagu tundmatud võõrad
Edasi jätsin selle neiu sinna, koos oma sõbrannaga. Liikusin edasi, oma tahte ja vajaduste nimekirja hüüdes. Viimasel ümberpööramisel nägin, kuidas see neiu nuttis..
Sel hetkel avanes erinevate väikeste episoodide virr-varr. Seal oli sõpru, tuttavaid. Kohti kus käinud ja kus mitte.
Kust algab mõistus ja kus lõppeb ääretu universum. Mõistus hakkab minu puhul sealt, kus unenägu jättis tugeva jälje. Selles mõttes, et ma jäin millegi pärast mõtlema, kas see omi vajadusi ja tahet taga ajav mina on poisike...ja see soliidne härrasmees on nimetatud neiu valik...
Äüretu universum lõppeb sellega, et vastus on vist jah. Pigem sellele, et oma tahet taga ajav mees on poisike, kes jookseb minema, kui midagi ei meeldi. Ja soliidne härrasmees tuleb oma kiirest ajast, kaugelt selleks, et öelda neiule tere ja näeme veel...
Fun vs Kindlus. Moodsa aja kõige suurem vastuolu...
"Between the lines is a universe. And we are all daring astronauts..."
-tartu pets-
Wednesday, May 29, 2013
I dreamed a dream
Inimesed näevad ikka unenägusid.
Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.
Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...
Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...
Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.
Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."
Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...
Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga
Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.
Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...
Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.
Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...
Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...
Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.
Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."
Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...
Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga
Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.
Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...
Thursday, May 23, 2013
This is for the record vol 6
"If all else fails, what will we use to beat our senses?"
-tartu pets-
Saabunud on see hetk, kus on vabadus. Tehtud see samm...
Jättes kõrvale need hüperboolsed lubadused. Teate küll, need uus-aasta lubaduste stiilis väited, nagu elu hakkaks paremini minema ja nüüdsest kaotan kindlasti 10 kilo rasva ja laiskust...
See on viimane sissekanne "this is for the record" seeriasse. Kolmandas peatükis mainitud "suurem" plaan on vaja kirja panna.
Olles vaadelnud maailma, saavutanud arusaama sellest kõntsast ja saastast. Selles võltsist välispinnast, et kõik on korras, kõik toimib. Aeg hakkab jõudma loojangule selle maailma suhtes.
On suur ülesanne olla midagi enamat, kui oodatakse. Ületada piire seal, kus need ammu paigas olnud. Jõuda sihtpunkti, mida polnud kaardil.
Minu põlvkond, vanuses 24-29, on väga raske väljakutse ees. Meie oleme järgmine innovaatorite, hädapäraste lahenduste ja hakkama saamise põlvkond. Meie peame kujundma tuleviku.
Praegune süsteem kukub varsti oma raskuse ja tiheduse all kokku. Tekib kaos, halvemal juhul sõda. Sellest kaosest loodetakse ehitada vana süsteemi üles. Jätkata tsüklit!
Kutsun kõiki üles eitama seda mõtetut idiootsust. Nimeta kuulide rahe eest põgeneda!
KUTSUN TEID KÕIKI OLEMA INIMESED!
Neile, kes vajavad kaarti ja juhiseid inimeseks olemisel: vaadake ainult enda sisse! Seal on kõik olemas, tunnetage, kuidas see töötab ja toimib!
Mu suur unistus on olla maailmas, kus vaba idee pole ideaal, mille poole püüelda. See on reaalsus. Püüdlen selle poole, et inimesi inimestena hoida! Et tunneksid, teaksid, oskaksid ennast hoida! Olla vabad mõtetutest piirangutest, mis sunnivad meid orjusesse!
Kahju on seda vastuolu kirja panna, kuid unistus on rüvetatud. Unistust kasutatakse inimeste tagasi hoidmiseks. Tunnete nüristamiseks, kontrollimiseks.
Unistused peavad olema vahendid tuleviku ette kujutamiseks, planeerimiseks, uute asjade välja mõtlemiseks. Mitte lihtsate tahete ja lihtsa elu hoidmiseks...
See on mu suur plaan. Olla vaba mees, vaba inimene vabal planeelil Maa.
"Follow, what you can see. Build, what you can dream. Feel, what you can be"
-tartu pets-
-tartu pets-
Saabunud on see hetk, kus on vabadus. Tehtud see samm...
Jättes kõrvale need hüperboolsed lubadused. Teate küll, need uus-aasta lubaduste stiilis väited, nagu elu hakkaks paremini minema ja nüüdsest kaotan kindlasti 10 kilo rasva ja laiskust...
See on viimane sissekanne "this is for the record" seeriasse. Kolmandas peatükis mainitud "suurem" plaan on vaja kirja panna.
Olles vaadelnud maailma, saavutanud arusaama sellest kõntsast ja saastast. Selles võltsist välispinnast, et kõik on korras, kõik toimib. Aeg hakkab jõudma loojangule selle maailma suhtes.
On suur ülesanne olla midagi enamat, kui oodatakse. Ületada piire seal, kus need ammu paigas olnud. Jõuda sihtpunkti, mida polnud kaardil.
Minu põlvkond, vanuses 24-29, on väga raske väljakutse ees. Meie oleme järgmine innovaatorite, hädapäraste lahenduste ja hakkama saamise põlvkond. Meie peame kujundma tuleviku.
Praegune süsteem kukub varsti oma raskuse ja tiheduse all kokku. Tekib kaos, halvemal juhul sõda. Sellest kaosest loodetakse ehitada vana süsteemi üles. Jätkata tsüklit!
Kutsun kõiki üles eitama seda mõtetut idiootsust. Nimeta kuulide rahe eest põgeneda!
KUTSUN TEID KÕIKI OLEMA INIMESED!
Neile, kes vajavad kaarti ja juhiseid inimeseks olemisel: vaadake ainult enda sisse! Seal on kõik olemas, tunnetage, kuidas see töötab ja toimib!
Mu suur unistus on olla maailmas, kus vaba idee pole ideaal, mille poole püüelda. See on reaalsus. Püüdlen selle poole, et inimesi inimestena hoida! Et tunneksid, teaksid, oskaksid ennast hoida! Olla vabad mõtetutest piirangutest, mis sunnivad meid orjusesse!
Kahju on seda vastuolu kirja panna, kuid unistus on rüvetatud. Unistust kasutatakse inimeste tagasi hoidmiseks. Tunnete nüristamiseks, kontrollimiseks.
Unistused peavad olema vahendid tuleviku ette kujutamiseks, planeerimiseks, uute asjade välja mõtlemiseks. Mitte lihtsate tahete ja lihtsa elu hoidmiseks...
See on mu suur plaan. Olla vaba mees, vaba inimene vabal planeelil Maa.
"Follow, what you can see. Build, what you can dream. Feel, what you can be"
-tartu pets-
Friday, May 17, 2013
This is for the record vol 5
"Needs and Wants are like soap and water: they cancel each other out"
-tartu pets-
Kuna ma arvan, et varsti on lõpp sellel eneseavamisel aka psühholoogilisel abinõul, tuleks otsi kokku tõmbama hakata. Mõelda selle üle, miks ma seda üldse alustasin...
This is for the record seeria on mõeldud kõige lihtsamas vormis psühholoogilise võttena. Kirjuta oma tunded üles ja siis saad neist lahti. Kui elu läheks nii lihtsalt, oleks ma sündinud Ameerikas.
Keerukamas vormis on tegu hüvastijätuga antud elu suhtes. Seekord on aga asjalood natukene teismoodi. Nimelt nüüd ma tean, mida ma vajan. Eelnevatel "etappide" allajoonimisel olen lähtunud tahtmistest, nagu väike laps.
Vajadused? Tahtmised? whaaa...?!??!!
Lihtne, kui sulaselge Eesti keel.
Tahtmised on enamasti algatatud välise maailma analüüsimise järel tulevatest vastusepüüdlustest. Lihtsamalt öeldes, teadliku mõttekonstrukstiooni poolt loodud. Selles osas segunevad kõik isiksuse tasemed, alates alateadvuslikust impulsiivsusest lõpetades kõrgeima loogilis-ratsionaalse paigutamisega. Talletatakse vahemällu, et läbi viia lõplik otsus püsimällu lisamiseks.
Vajadused on algatatud alateadvusliku impulsi ilmnemisel või selle puudumisel. Lihtsamalt öeldes, isiksuse omadused kõige puhtamal kujul. Selles osas puuduvad segunemised. Peamiseks keeleks on emotsioon ja väljendusoskus. Talletatakse püsimällu kiiremini, kuna algatus tuleb ringiga tagasi.
Eelnevates volüümides olen ära seletanud, mis elus juhtunud on. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene imestaks, mida see inimene tahab. See näitab, kui palju oleme liikunud ära iseenda tundmisest ja vajaduste tunnistamisest. Nagu väärtushinnangute kaotamine...
Kõik eelnevad eluetappide seljataha jätmised on teinud lähtuvalt tahtmistest. Tahan saada oma elu, tahan saada iseseisvaks, tahan saada nii ja naa... mingis osas ju õige, aga ma leian, et liiga palju on sellist mõtlemist.
Fortress of Solitude (niimoodi kutsun ma oma ühikatuba, kus viimased 4 aastat üksi olen olnud) tulemusel olen uurinud ja püüdnud leida vastuseid, et paika panna tee. Teoreetiliselt selline, mis peaks mind välja tooma sellest masendus-depresiivsest nõiaringist.
Tahan ilusat elu aga vajan selleks enesekindlust. Tahan kuulsust, vajan otsustusvõimet. Tahan ilusat naist...vajan head nina ;)
Nali naljaks, kuid praegusel hetkel jõudsin arusaamisele, et kõik algab kõige lihtsamast põhimõttest: "Do or do not...no try, there is...".
Seega, lähtuvalt eelneva elu ekstreemsetest oludest on vaja tegutsemistahte saamiseks ekstreemseid lahendusi. Sobib selleks üksinda rännaks kuskil võõral maal, kus vastutus on sinu enda ELU hinnaga.
Kõigile neile, kes hakkavad mõtlema: aga miks ta siis ei mõtle ennast paremaks...Mõelge edasi, et mõttejõud on kõige suurem jõud maailmas. Klubis saate ikka samamoodi peksa...
"Want to walk on a path unknown? Then you need to know how to run"
-tartu pets-
-tartu pets-
Kuna ma arvan, et varsti on lõpp sellel eneseavamisel aka psühholoogilisel abinõul, tuleks otsi kokku tõmbama hakata. Mõelda selle üle, miks ma seda üldse alustasin...
This is for the record seeria on mõeldud kõige lihtsamas vormis psühholoogilise võttena. Kirjuta oma tunded üles ja siis saad neist lahti. Kui elu läheks nii lihtsalt, oleks ma sündinud Ameerikas.
Keerukamas vormis on tegu hüvastijätuga antud elu suhtes. Seekord on aga asjalood natukene teismoodi. Nimelt nüüd ma tean, mida ma vajan. Eelnevatel "etappide" allajoonimisel olen lähtunud tahtmistest, nagu väike laps.
Vajadused? Tahtmised? whaaa...?!??!!
Lihtne, kui sulaselge Eesti keel.
Tahtmised on enamasti algatatud välise maailma analüüsimise järel tulevatest vastusepüüdlustest. Lihtsamalt öeldes, teadliku mõttekonstrukstiooni poolt loodud. Selles osas segunevad kõik isiksuse tasemed, alates alateadvuslikust impulsiivsusest lõpetades kõrgeima loogilis-ratsionaalse paigutamisega. Talletatakse vahemällu, et läbi viia lõplik otsus püsimällu lisamiseks.
Vajadused on algatatud alateadvusliku impulsi ilmnemisel või selle puudumisel. Lihtsamalt öeldes, isiksuse omadused kõige puhtamal kujul. Selles osas puuduvad segunemised. Peamiseks keeleks on emotsioon ja väljendusoskus. Talletatakse püsimällu kiiremini, kuna algatus tuleb ringiga tagasi.
Eelnevates volüümides olen ära seletanud, mis elus juhtunud on. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene imestaks, mida see inimene tahab. See näitab, kui palju oleme liikunud ära iseenda tundmisest ja vajaduste tunnistamisest. Nagu väärtushinnangute kaotamine...
Kõik eelnevad eluetappide seljataha jätmised on teinud lähtuvalt tahtmistest. Tahan saada oma elu, tahan saada iseseisvaks, tahan saada nii ja naa... mingis osas ju õige, aga ma leian, et liiga palju on sellist mõtlemist.
Fortress of Solitude (niimoodi kutsun ma oma ühikatuba, kus viimased 4 aastat üksi olen olnud) tulemusel olen uurinud ja püüdnud leida vastuseid, et paika panna tee. Teoreetiliselt selline, mis peaks mind välja tooma sellest masendus-depresiivsest nõiaringist.
Tahan ilusat elu aga vajan selleks enesekindlust. Tahan kuulsust, vajan otsustusvõimet. Tahan ilusat naist...vajan head nina ;)
Nali naljaks, kuid praegusel hetkel jõudsin arusaamisele, et kõik algab kõige lihtsamast põhimõttest: "Do or do not...no try, there is...".
Seega, lähtuvalt eelneva elu ekstreemsetest oludest on vaja tegutsemistahte saamiseks ekstreemseid lahendusi. Sobib selleks üksinda rännaks kuskil võõral maal, kus vastutus on sinu enda ELU hinnaga.
Kõigile neile, kes hakkavad mõtlema: aga miks ta siis ei mõtle ennast paremaks...Mõelge edasi, et mõttejõud on kõige suurem jõud maailmas. Klubis saate ikka samamoodi peksa...
"Want to walk on a path unknown? Then you need to know how to run"
-tartu pets-
Subscribe to:
Posts (Atom)
