Iga asi tuleb omal ajal vol 60: punamütsike ehk kuidas hirmule silma vaadata!

Elas kord üks punase mütsiga laps. Ja sellel lapsel oli ema. Ühel päeval andis ema Punamütsikesele kotikese, kuhu pani piima, pannkooke ja moosi. Kuid kotike oli katki ja moosipurk kukkus põrandale katki. Ema pahandas, miks Punamütsike ei pannud seda auku tähele. Ema haaras koti ja parandas augu. Punamütsike vaatas, kuidas ema auku parandab. Ema ütles, et teisel pool metsa on vanaema maja ning mine vii piim, moos ja pannkoogid vanaemale. Ei tohi rajalt kõrvale kalduda, muidu tuleb kuri hunt ja sööb su ära!

Punamütsike astus mööda rada, mida emaga enne kahekesi sammunud mitmeid kordi. Vaadates tagasi, nägi Punamütsike, kuidas ema askeldas koduste tegemistega. Punamütsike sammus edasi paksu metsa sisse, kuhu päikesevalgus harva sisse vilksatas. Mida kauem Punamütsike sammus, seda enam ta tundis, kuidas üks paar kurje silmi temalt pilku ei saa tõstetud. Punamütsike saabus ühe ristteeni, kus ta teadis, et peab pöörama vasakule. Samal ristteel kohtas ta siili. Siilipreili kandis enda urgu talvemoona, seljas kott, milles samamoodi paigatud auk. Punamütsike küsis: "kas sa liigud ka vanaema juurde?" Siilipreili vastas: " Lähen oma koju, võin sinuga kõndida natukene" Punamütsike ja siilipreili jalutasid koos ning rääkisid. Punamütsike: "sul on kott samamoodi katki nagu mul" Siilipreili ütles, et see juhtus hommikul. Punamütsike mõtles, milline kokkusattumus. Ema parandas minu kotti ka hommikul.

Varsti jõuti siilipreili koopani ning jäeti hüvasti. Punamütsike tundis jälle, kuidas ühed kurjad silmad teda jälgivad. Ühteäkki ütles keegi Punamütsikese pea kohal: "Uhuuuu". See oli tark öökull, kes tuli Ema palvel Punamütsikese kotti uurima. Ema kahtles, kas parandus ikka peab. Öökull uuris kotti ning ütles: "Praegu paistab korras olevat, aga ma tulen vaatan seda veel". öökull lahkus ja Punamütsike kõndis edasi. Päike vilksatas ja pimestas Punamütsikest. Pimestatuna kuulis ta ühte häält, mis ütles: "mis sul seal kotis on?" Punamütsike ei tundunud seda häält ja ei öelnud midagi. Kui päike silmist kadus, nägi Punamütsike, et tema ees on Hunt. Punamütsike kartis, kuid sammus hundist mööda. Hunt kõndis Punamütsikesega kaasa ja rääkis, kuidas ta võib kotti kanda ja ta teab lühemat teed vanaema juurde.

Punamütsike kõndis edasi ja varsti kadus Hunt tema kõrvalt. Natukene peale seda tuli lennates Öökull. Ta vaatas kotti ja ütles: "sul on kotis väike auk! Ole ettevaatlik, muidu auk suureneb ja kõik kukub välja!" Punamütsike hakkas kartma ja mõtles: " Äkki ma ei jõuagi vanaema juurde, pean Ema juurde tagasi minema ja saan riielda..." Kuid Punamütsike otsustas proovida ja astus edaspidi ettevaatlikumalt. Üsna pea kalpsas metsast välja metskits. Punamütsike ehmus korraks, kuid küsis:"kuhu jooksed?" Kits ütles: "ma leidsin ühe kena lilleaasa, kus on kõige maitsvam rohi. Sain sellest niipalju jõudu, et hing on rõõmus. Mine sinna, seal on ilusad õied".

Punamütsike kõndiski aasale ja leidis terve suure lillemere. Punamütsike otsustas korjata ühe ilusa kimbu, mida Vanaemale viia. Varsti saabus sinna ka hunt. Hunt ütles: ma annan sulle ühe ilusa lindi, millega see kimp kokku siduda. Kuna Punamütsike oli korjanud suure kimbu ja niisama hoida oli seda raske, siis võttis ta hundi lindi vastu. Lillekimp tuli ilus. hunt kiitis Punamütsikest, kuid ütles: "Ma tahaks kunagi linti tagasi saada! hoia lint alles, ma kunagi tulen seda küsima. hunt kadus jälle metsa, kuid enne kadumist märkas Punamütsike hundil imeliku kaelarihma.

Punamütsike jõudis vanaema majakeseni. Punamütsike vaatas aknast sisse, kuid ei näinud seal kedagi. Punamütsike tahtis uksele koputada, aga mõtles viivuks, äkki vanaema magab. Koputuse järel ei avanenud uks kohe, vaid Punamütsike pidi ootama natukene. Vanaema tuligi varsti uksele, ja võttis Punamütsikese vastu. Punamütsike pani koti lauale ja andis Vanaemale lillekimbu. Vanaema võttis endale pannkooke moosiga, andis Punamütsikesele ja koos jõid piima peale. Kuid varsti tuli hunt vanaema maja juurde. vanaema teda ei näinud. hunt küsis: "kuidas lillelint vastu peab?". Punamütsike ütles: hästi. hunt ütles: linti tuleb hoida, muidu ei saa seda kasutada!. Punamütsike sai pahaseks, et hunt ainult lindist räägib: "Kui sa seda tahad, siis võta tagasi!"

samal ajal nägi vanaema aknast, kuidas punamütsike hundiga räägib. Vanaema hüüdis: "kas kõik on korras?" Punamütsike vastas: "kõik on korras". Kuid vanaema ei uskunud seda ja pani ukse kinni! Punamütsike jäi hundiga maja ette seisma. Punamütsike nägi Hundi kaelas varem märgatud kaelarihma ja talle tuli meelde, kus ta seda ennem oli näinud. Ema kaelas oli samadest kividest kaelakee.

Punamütsike küsis, kus hunt sellise kaelarihma sai? Hunt vastas: "Üks tore tädi andis teisel pool metsa. Palus sulle lindi anda!" Punamütsike arvas, et hunt on emale midagi teinud. Punamütsike haaras suure oksa ja lõi hunti pähe. Hunt varises maha ning saabus öö. Mets mattus pimedusse.

Punamütsike astus majja tagasi ja rääkis vanaemale, mis toimus teel tema juurde. Vanaema kuulas ning lohutas Punamütsikest: "Küll kott vastu peab veel pikka aega. Las läheb see öö mööda, puhka. Hommikul soojendan pannkoogid üles, sööd kõhu täis ning saad paremini aru, mis toimub. Teerada koduni on sama, mis siia tulles. Käid kodus ära ning näed, et emaga on kõik hästi."

Punamütsike asus voodisse, kuid ei saanud pikka aega magada. Mõtted keerlesid selle kaelarihma ümber...miks ema pidi hundile selle anda...


Selline on siis minu lugu, kuidas hirm minu leidis ja ma teda nägin. Hunt pole veel surnud, seega minu hirm tema vastu veel püsib. Pean leidma viisi, kuidas ta lõplikult murda...

Skip this, if you do not want to know!

Oma viimase aja filosofeerimse ja mõttemaailmaga olen jõudnud järeldusele, et maailmas on olemas 3 tüüpi inimesi: süsi, teemantsüdamikuga söekamakas ja puhas teemant. On ka üliharuldane 4 vorm, aga sellest hiljem.

Esiteks võtame söe-tüüpi inimesed. Neile inimestele on omane ülim praktilisus ja mugavus. Turvalisus tuleb neile inimestele esmasena. Kõik, mis turvalisust ärhvardab, muudab söe-inimesed närviliseks ja ebakindlaks. Nagu surve avaldamine. surve muudab söe teemandiks...aga võib ka lõpuks teha ka hunniku tolmu, mille tuul minema kannab. Söe-tüüpi inimesed annavad suhtes endas kõik ning tagavad turvalise-koduse õhkkonna. Nagu söega ikka, puuduvad sellistel inimestel sisemised särad. Tuttav ja turvaline, aga täiesti igav ja ette arvatav.

Teemantsüdamikuga söe-tüüpi inimesed on kogenud elus võrdlemisi keskmist survet ning selletõttu omandanud kindlad põhimõtted elus. Samas takistab edasine surve teemantsüdamiku kasvamist, kuna sellised inimesed on silmapaistvad ja kodused ning liiguvad saavutatud kindlusest edasi väga harva. Suhetes on väliselt ettearvatavad ja igavad isikud aga sisemiselt väga jõulised ja edasipüüdlikud, saavutades edu kõiges, milles tunnevad enda panust andvat. ettevaatlik tasuks olla välise söekihi liigse kulutamisega, kuna võib lõpuks tekitada väiklase ja enesesse süübinud isiksuse.

Teemant-tüüpi inimesed on kõige silmapaistvamad ja kangemad isiksused. Kuna teemant on kõige kõvem asi maailmas, siis ei ole sellistele inimestele probleemiks ülesannete lahendamine ja "elus läbi lõikamine" Samas on teemant väga õrn löökidele, mis teda tuhandeks killuks purustab ja terveks eluks ennast otsivaks inimeseks muudab. Suhetes on teemant-inimesed kirglikud ja edasipüüdlikud, kuid kalgid ja kõvad. Neid tuleb kohelda, kui väärtuslike juveele, ainult vaatamiseks, mitte kasutamiseks.

Ja nüüd selle 4, üliharuldase inimtüübi juurde. Selleks on teemantseemnetega rikastatud söe-tüüpi inimesed. Sellised inimesed on haruldased, kuna iga tükk, mis temast eraldub sisaldab teemanti seemet. Survega tekib sellest uus teemant. Samuti võib selle väikese söetüki ära kasutada, mille tulemusena saate pisikese teemantiseemne. Sellised isiksused on kõige arenemisvõimelisemad ning pakuvad igal võimalusel väljakutset. Samas saavad proovijad alati tasu. Kas siis soojuse ja turvatunde, hiljem pisikese teemanti näol või hilisema briljandi näol, mida kaasa võtta. Näiliselt lõputu varu teemantiseemneid on aga piiratud, lubades õiget survet ainult mõne teemanti tekkimiseks. Suhetes on sellised isiksused alati üllatavad, uudsed ning väljakutsuvad. Samuti pakuvad kodust soojust ja turvatunnet. Sellised inimesed pakuvad kõige kauem huvi ja turvatunnet. Hoiatus ärakasutajatele: seemneid on lõputu hulk, oma osa välja kaevandatuna ja siis hüljatuna saate endale tugeva vaenlase, kes kasutab oma järelejäänud seemneid kättemaksuks ja oma sütt selle tegevuse kütmiseks.

Milline oled sina? Kas turvaline aga igav süsi, ühe suure teemantiga söekamakas või puhas teemant? Või lausa haruldane teemantseemnetega söetükk?

pole küsimustiku ega vastustelehte. Sellele küsimusele peate leidma vastuse enda seest ning õigete vastuste leidmiseks peate olema aus enda suhtes. Egoism ja enesekesksus tuleb kõrvale heita ja vaadata enda südamesse!

If you dont want to know, skip this!

Alustatud sinise kuuga samal ajal.

„Seitsme rada“

Aasta 2017. Huntingtoni Keskteataja:

„Sõjaväe ametlik seisukoht ütleb, et Remingtowni farmi maadele kukkunud objekt oli katselennukilt pudenenud mootor. Õnnetuses ei saanud keegi viga, kuid ametnikud keelavad kõrvalisi isikuid õnnetuspaika...“

Huntingtoni Sõjaväebaas, 4 päeva varem: kolonel Struttoni kabinet.

Siseneja oli kommunikatsiooni osakonna leitnant Paul Melman.

„ Sir, teile on NASAst kiireloomuline teade.“ Leitnandi näos peegeldusid tõsised toonid.

„Tänan, see on kõik, leitnant.“ Kolonel avas teate ja süvenes kirja. Tema ilme ja terve olek väljendasid minimaalseid tujumuutusi. Kuid teate sisu oli küllaltki selge.

Järgnevate päevade jooksul toimusid sõjaväebaasis mitmed NASA kõrgemate ametnike ja teadlaste kogunemised, et arutada uue lennukidisaini katsetamist. FR-77 koodnimetusega “ Alanis“, pidi olema tulevik kosmose reisides. Prototüüp lennuk kandis endas mitmeid ulmelisi uuendusi. Uued sulamid, seadmed ja jõuallikad. Loota jäi vaid prototüübi õnnestumisele.

Asteroidide ja komeetide keemilist koostist uurides avastati täiesti uudne metall. 2 korda kergem, kui titaan, kuid mitmeid kordi tugevam ja vastupidavam. Maale langenud kosmosekivide sisemusest eraldati piisavalt metalli, et kasutada seda sulamites uue prototüübi loomisel. Kadaatium, nagu seda kutsuti, osutus kõigi riiklike geoloogia uurimisasutuste esmaprioriteediks.

Kuigi avastus oli 14 aastat vana, suudeti 10 aastaga läbi viidud katsete käigus mitmete selle metalli eriliste omadusteni. Teatud metallidega sulamis olles, suudeti luua esimese põlvkonna antigravitatsiooni seade. Järgneva 3 aasta jooksul täiustati tehnoloogiat ning aastaks 2017. saavutati 5. põlvkonna seadmetega esimene üle 1000 kg katse. Võimsuste suurendamisega jäi süsteem stabiilseks ja varsti saavutati 10 000 kg piir. Sellest edasi suurenesid kulud aga dramaatiliselt ja edasiste uuenduste ning seadmete põlvkondade arendamine külmutati. Kuid sõjaväe jaoks olid tulemused piisavalt head, et anda NASAle „roheline tuli“ prototüübi ehitamiseks.

2 aastaga suudeti ehitada prototüüp. Aluseks võeti „Blackbird“ stealth-hävitaja. Kuid originaaliga võrreldes, oli prototüüp 90% kergem. Kaaludes vaid 8 tonni, omas „Alanis“ 5. põlvkonna antigravitatsiooni seadet ja uudset, alumiinium-kadaatium sulamist struktuuri.

Kolonel Strutton ja NASA peainsener Wilhelm Borgman astusid 12. aprilli kargel hommikul katsepolügoni jälgimistsooni.

„Olete kindel, et see prototüüp alt ei vea?“ küsis Strutton Borgmanilt. „ Seal on siiski minu parim katselendur...“

Borgman vaid muigas ja ütles: „ sellise positiivse suhtumisega poleks keegi veel kõndimata jäänud, rääkimata jooksmisest...“ Borgman teadis hästi, kuidas seadmed vastu peavad. Veel 2 kuud tagasi viibis ta isiklikult avakosmoses, sama prototüübi pardal. „Olge mureta, kolonel, see lind juba taevast nii kergelt alla ei kuku.“

Kuid Struttoni eksimatu kõhutunne ütles talle midagi muud. Ta aimas, et antud sündmuse taga on midagi palju suuremat ja salajasemat.

10.13 hommikul, Huntingtoni katsepolügon. Saavutanud kiiruse mach 2, annab katselendur olukorrast ülevaate.

„Süsteemid on stabiilsed, lennuk käitub rahulikult. See koluhunnik suudaks mach 4 välja minna...“

Borgman jälgis pingsalt kella ja andis käsu autopiloot sisse lülitada. Mõne sekundiga saavutas lennuk mach 3 kiiruse. Äkitselt toimus kauguses, lennuku trajektooril ere välgatus. Piloot karjus meelehetlikult:“ lennuk sai tabamuse, katapulteerun...“

Õnneks ei saanud keegi viga ning lennuk purunes vastu mäge, piloot langes langevarjuga maale ja varsti olid päästeüksuse sõdurid tema juures. Strutton oli õnnelik, et piloot viga ei saanud, kuid samas valdas teda ka hirm. Mis saab prototüübist? Kes kulud kinni maksab?

Kuid Borgman ei muretsenud üldse lennuki pärast. Tema ja ta teadlaste rühm koos ustavate eriüksuslastega sõitis aga teises suunas. Strutton andis käsu neid jälitada ja lubas hiljem ise Borgmaniga rääkida.

Borgman leidsis selle, mille saabumist olid NASA teadlased pea 5 aastat oodanud. 30 km katsepolügonist edelas lebas maa sees sinakalt helendav kivi. Esmased katsed kinnitasid oletust. See oli puhas kadaatium. Ja arvutati kokku 200 tonni...

Borgman säras õnnest ja andis käsu taevane maak sõjaväe baasi toimetada...

2 nädalat hiljem.

Strutton tundis pidevat huvi selle vastu, mida Borgman küll nii palju puhta kadaatiumiga teeb. Selleks püüdis ta Borgmani uurimismeeskonda „oma“ inimest sisse sokutada. Kuid Borgman oli kaval ja lennutas NASAst kohale omale lojaalse meeskonna.

Päevad möödusid. Peale mitmendat voolukaotust kohalikus jõujaamas, asusid Huntingtoni linna juhid ritsiretkele sõjaväe baasi vastu. Lõigati läbi sõjaväe baasi viivad elektrikaablid, keelduti andmast uut lepingut, ei astutud läbirääkimistesse.

Kuid see ei peatanud Borgmani. Ta oli meteoori seest avastanud mineraali, mis käitus kui energia allikas, kui seda manipuleerida kõrgete sagedustega. Selline omadus võimaldas Borgmanil konstrueerida ülimalt võimsa aga samas ülimalt kompaktse energiajaama.

24. september.

Strutton märkas, et Borgman oli baasi lasknud toimetada ka midagi muud, kui metallide ja energeetika uurimiseks vajalikku. Biokeemikud ja geneetikud, samuti biodoomid kudede kasvatamiseks. Pärimise peale vastas Borgman, et uued materjalid on avanud uued võimalused bioinseneerluses.

25. september. Borgmani isiklik videomärkmik.

„...esimesed katsed on olnud edukad, kuid on ilmnenud väikeseid anomaaliaid. Kuid ma usun, et sellised anomaaliad on normaalsed (väikesed lõigud katsetest) Katsesubjekt on võimeline erimama Maa fyysikaseadusi ning omab fantastilisi võimeid...ma PEAN edasi uurima....“

27. september. Kell 13.05

Strutton tundis väikest värinat. Kuid see värin polnud põhjustatud mõnest uitmõttest ega tundest. Tervet hoonet ja kompleksi läbisid värinad ja imelikud helid. Aegajalt oli märgata ka mõnda elektroonikahäiret ja kohatuid anomaaliaid.

30. september. Borgmani isiklik videomärkmik.

„...paisatab, et subjekti teadvus ja intelligents on hakanud kasvama. Taju ümbritseva kohta on kasvanud märgatavalt. Subjekt ei paista omavat ühtki emotsiooni, kuid teadmised ja oskused on muljetavaldavalt arenenud. Usun, et tegu on uue eluvormiga, homme proovin subjekti õpetama hakata...“

4. oktoober. Huntingtoni sõjaväebaasi pealogi:

(ekraan tegevustega)

>Cpt. Strutton astub oma kabinetti

>Lt. Hedfield kasutab joogiautomaati.

>...//Ceretron...Võrgus//.....#¤xDF00000.0eA

Mitu kuud möödus Ceretroni esimesest käivitamisest, kuid uue tehisintellekti võimsus ja omapära polnud veel täielikult avaldunud. Suuresti selle tõttu, et Strutton keeldus Borgmanile rohkem resursse anda. Aga Borgman oli ettenägelik ning meelitas mitmed sõjaväebaasi tähtsaimad ohvitserid oma üritust toetama.

29. detsember: Borgmani Biogeneetika labor.

„sir, me oleme peagi valmis, homme võib katsetustega alata...“

„väga hea, kui homme kujuneb kõik plaanipäraselt, siis ei suuda meid miski peatada...“

30 detsember: Borgmani biogeneetika labor

Ruumis lülitati välja tuled. Leitnant. John Ebrams astub vabatahtliku katseisikuna Borgmani katseruumi. Borgman annab käsu ning ruum täidetakse bioaktiivse vedelikuga. Varsti ilmuvad leitnandi teadvusetu keha ümber triljonid nanomasinad, pilvedena ümber jalgade ja käte venimas.

Samuti liugles elutu keha juurde toru, mis transportis külm-polümorfset kadaatium-magneesium sulamit. Nanomasinad sisenesid leitnandi kehasse ning varsti võis märgata leitnandi kehal metalseid laike. Leitnant võpatas, Borgman andis käsu medikamentide kogust suurendada. Kui protsess oli jõudnud 50% juurde, toimus midagi ettearvamatud. John Ebrams ärkas unest ning üliinimliku kiiruse ning jõuga purustas ta katseruumi. Mõne sekundiga oli leitnant kadunud ning keegi ei leidnud teda enam...

31.detsember: Borgmani isiklik videomärkmik.

„...katse tulemuste analüüsil oleme veendunud, et kadaatiumi sidumine otse inimorganismi on ohtlik ja ettearvamatu protsess. Edasi jätkame tööd inimese täiustamist tehnoloogia abil...“

4 jaanuar.

Ceretron tegi viimased lihvid ja prototüüp ülikonna liikuvosa oligi valmis. Kadaatiumi, titaani ja kulla sulamist väliskere nägi puhtal kujul üpriski armetu välja. Tavalised mehhatroonilised ülekiirendid ja tehisintellektiga varustatud liigendisüsteemid. See ülikond valmistati põhimõttel, et kes iganes ka kandja poleks, muudab ülikond kandja üliinimlikult kiireks ja tugevaks, samas lisamata mitte rohkem kui 25 kg kaalu.

Liikuv osade valmistamisel kasutati ära kadaatiumi erilist mõju helile. Avastati, et kadaatium omab erinevatel sagedustel erinevaid omadusi. Näiteks sagedusel 45Hz saavutab kadaatium maksimaalse aatomvõre tugevuse. Sagedusel 223Hz omandab kadaatium aga maksimaalse mehaanilise tugevuse. Sagedus 1200 Hz võimaldab kadaatiumi kuumutada metallidele omase väsimuseta.

Kuid kõige suuremat tähtsust omas ülikonna turvis. See valmistati puhtast kadaatiumist, ultraheli töötlemisega, mis tagas uudse täpsuse. Turvis koosnes kahest kihist. Esimene kiht, mis paigutati kandja peale, tehti kadaatium-magneesium sulamist valmistatud nanovõrestikul, mis paiknesid nano süsiniktorude sees. Nagu armeeritud toru, kuid miljoneid kordi väiksem ja tuhandeid kordi vastupidavam. 2 aastat tootmises olnud tehnoloogia omandas uudse mõõtme, kui Alexander DiMazzo, Itaalia ülisalajaste projektide osakonna teadur, lisas nanotorudesse liikuma eraldi nanoosakesed lokaalse turvalisuse tõstmiseks. Võimas arvuti ja ülitäpne juhtprogramm võimaldasid mõne mikroni paksusel materjalil taluda mitme saja tonni suurust survet ilma kulumata.

Armeeritud nanotoru sees võimaldas selline tehnoloogia sisuliselt kulumatut kaitset mehaaniliste sissetungijate eest.

Teine kiht, mis paiknes mehhanismi peal, nägi välja kui mosaiik või piltmõistatus, kuid sellel oli oma eesmärk. Suurimaks mureks kadaatiumi kasutamise puhul oli kadaatiumi „sulandumine“. See juhtus siis, kui 2 mõõtmetelt ja aatomite arvult identset osa kokku puutusid. Selle vältimiseks koosnes pealmine turvis 1200 erineva mõõduga osast.

22. jaanuar, Huntingtoni keskteataja:

„...Ellisoni farmi maadel tundmatu loom murdnud maha suurema osa lambakarjast, eksperdid kahtlustavad kojottidekarja...“

Kolonel Strutton luges parajasti Elmar Kingstoni novelle, kui leitnant Ingerson tema kabinetti tormas. Ingerson oli näost valge nagu oleks tonti näinud. Kolonel oli sellisest käitumisest hämmastatud ning andis käsu juhtunust ette kanda. Leitnant Ingerson tõmbas hinge ning seletas kolonelile olukorrast. Kolonel vaikis, tõusis toolilt ning sammus kiiresti Borgmani kabinetti. Borgman näis närviline, kuid koloneli nähes rahunes natuke. Kolonel küsis: Kus on John Ebrams? Borgman vaikis.

Borgman, ma tean mis sa tegid. Kuid see on viimane asi, mida sa siin baasis teed...

George, sa ei kujuta ette, mis juhtus...see pidi olema ohutu katse...

Will, mida sa tegid?

Ebrems... ta muutus, ta... Borgman istus ning ahastuses võttis peast kinni. Katse oli kontrollitud, katse PIDI õnnestuma...

Strutton näis rahunevat, kuid mure sõjaväelase pärast saatsi teda igal hetkel. Nad vestlesid Borgmaniga veel natukene ning Strutton astus kabinetist välja: „Kui sul on abi vaja Ebremsi peatamiseks, siis võid minu abile loota...“

14 veebruar. Leitnant C. Benson video mail:

Tere, kullake. Kuidas sul läinud on? Igatsen sind... Mul on siin baasis päris kiirelt läinud. Treeningud ja ülesanded. Pole aega isegi kirjutada saanud. Loodan kiirelt Dr Borgmani rühma saada, siis saame ka oma maja lubada varsti. Pean minema, näeme. Armastan sind...

Carl Benson oli 24 aastane katseosakonna teadur. Ta oli lõpetanud Riikliku Jalaväe Eksperimentaal Teaduste Akadeemia inseneri eriala. Peale kaht aastat teenistust Lähis-Idas, suunati ta Huntingtoni. Peale Ebremsi juhtumit asus ta juhtima ülikonna katsetus-arendus meeskonda. Peale Ebremsi juhtumit olid palju katseisikud kõhklevad ennast siduma ükskõik, millise kadaatiumil põhineva tehnoloogiaga. Seega pidi Benson enamike testidest ise läbi viima. (bensoni eraelu ning saamislugu. Ülikonna testimine-täiustamine)

4. aprill: Kaplan F. Jameson.

„kas keegi kuuleb mind? Meil on arenduses midagi kummalist toimumas…“

Sellal, kui antud sõnumit edastati, einestasid Strutton ja Borgman sööklas ning arutasid tulevikuplaane.

„Oled kindel, et ülikond alt ei vea…Ebremsiga olid ka kindel.“ Sõnas Strutton mureliku pilguga.

„Jim, ma tegin Ebremsiga vea. Olen oma vigadest õppinud. Antud juhul ei saa midagi valesti minna…“ vastas Borgman endale omase rahulikusega. Kuigi Borgman tundis kõhus kerget ärevust…

10 minutit hiljem anti Arenduse Osakonnast häire. Häireid oli ennegi toimunud, kuid seekord oli põhjus milleski muus.

Sellal, kui baasis toimus häire, tegi Brandon Sweets Huntingtonis, Farnley poes sisseoste. „Piim, leib…ahjaa, Fanny tahtis šokolaadi…“ Brandon maksis kassas oma kaupade eest ning asus oma auto poole kõndima. Kuna kott oli raske, siis oli tal raskusi võtmete lukuauku saamisega. Juhtus see, mis tihti ikka juhtub, võtmed kukkusid maha. Momendil, mis Brandon asus võtmeid üles korjama, lendas tema auto küljeaknasse liiklusmärk. Pelae kerget ehmatust vaatas Brandon sinna, kust arvas märki tulevat. Ta nägi ainult kiiresti kaduvat kogu. (Brandoni talu, Fanny ja veidrused loomadega)