Iga asi tuleb omal ajal vol 60: punamütsike ehk kuidas hirmule silma vaadata!

Elas kord üks punase mütsiga laps. Ja sellel lapsel oli ema. Ühel päeval andis ema Punamütsikesele kotikese, kuhu pani piima, pannkooke ja moosi. Kuid kotike oli katki ja moosipurk kukkus põrandale katki. Ema pahandas, miks Punamütsike ei pannud seda auku tähele. Ema haaras koti ja parandas augu. Punamütsike vaatas, kuidas ema auku parandab. Ema ütles, et teisel pool metsa on vanaema maja ning mine vii piim, moos ja pannkoogid vanaemale. Ei tohi rajalt kõrvale kalduda, muidu tuleb kuri hunt ja sööb su ära!

Punamütsike astus mööda rada, mida emaga enne kahekesi sammunud mitmeid kordi. Vaadates tagasi, nägi Punamütsike, kuidas ema askeldas koduste tegemistega. Punamütsike sammus edasi paksu metsa sisse, kuhu päikesevalgus harva sisse vilksatas. Mida kauem Punamütsike sammus, seda enam ta tundis, kuidas üks paar kurje silmi temalt pilku ei saa tõstetud. Punamütsike saabus ühe ristteeni, kus ta teadis, et peab pöörama vasakule. Samal ristteel kohtas ta siili. Siilipreili kandis enda urgu talvemoona, seljas kott, milles samamoodi paigatud auk. Punamütsike küsis: "kas sa liigud ka vanaema juurde?" Siilipreili vastas: " Lähen oma koju, võin sinuga kõndida natukene" Punamütsike ja siilipreili jalutasid koos ning rääkisid. Punamütsike: "sul on kott samamoodi katki nagu mul" Siilipreili ütles, et see juhtus hommikul. Punamütsike mõtles, milline kokkusattumus. Ema parandas minu kotti ka hommikul.

Varsti jõuti siilipreili koopani ning jäeti hüvasti. Punamütsike tundis jälle, kuidas ühed kurjad silmad teda jälgivad. Ühteäkki ütles keegi Punamütsikese pea kohal: "Uhuuuu". See oli tark öökull, kes tuli Ema palvel Punamütsikese kotti uurima. Ema kahtles, kas parandus ikka peab. Öökull uuris kotti ning ütles: "Praegu paistab korras olevat, aga ma tulen vaatan seda veel". öökull lahkus ja Punamütsike kõndis edasi. Päike vilksatas ja pimestas Punamütsikest. Pimestatuna kuulis ta ühte häält, mis ütles: "mis sul seal kotis on?" Punamütsike ei tundunud seda häält ja ei öelnud midagi. Kui päike silmist kadus, nägi Punamütsike, et tema ees on Hunt. Punamütsike kartis, kuid sammus hundist mööda. Hunt kõndis Punamütsikesega kaasa ja rääkis, kuidas ta võib kotti kanda ja ta teab lühemat teed vanaema juurde.

Punamütsike kõndis edasi ja varsti kadus Hunt tema kõrvalt. Natukene peale seda tuli lennates Öökull. Ta vaatas kotti ja ütles: "sul on kotis väike auk! Ole ettevaatlik, muidu auk suureneb ja kõik kukub välja!" Punamütsike hakkas kartma ja mõtles: " Äkki ma ei jõuagi vanaema juurde, pean Ema juurde tagasi minema ja saan riielda..." Kuid Punamütsike otsustas proovida ja astus edaspidi ettevaatlikumalt. Üsna pea kalpsas metsast välja metskits. Punamütsike ehmus korraks, kuid küsis:"kuhu jooksed?" Kits ütles: "ma leidsin ühe kena lilleaasa, kus on kõige maitsvam rohi. Sain sellest niipalju jõudu, et hing on rõõmus. Mine sinna, seal on ilusad õied".

Punamütsike kõndiski aasale ja leidis terve suure lillemere. Punamütsike otsustas korjata ühe ilusa kimbu, mida Vanaemale viia. Varsti saabus sinna ka hunt. Hunt ütles: ma annan sulle ühe ilusa lindi, millega see kimp kokku siduda. Kuna Punamütsike oli korjanud suure kimbu ja niisama hoida oli seda raske, siis võttis ta hundi lindi vastu. Lillekimp tuli ilus. hunt kiitis Punamütsikest, kuid ütles: "Ma tahaks kunagi linti tagasi saada! hoia lint alles, ma kunagi tulen seda küsima. hunt kadus jälle metsa, kuid enne kadumist märkas Punamütsike hundil imeliku kaelarihma.

Punamütsike jõudis vanaema majakeseni. Punamütsike vaatas aknast sisse, kuid ei näinud seal kedagi. Punamütsike tahtis uksele koputada, aga mõtles viivuks, äkki vanaema magab. Koputuse järel ei avanenud uks kohe, vaid Punamütsike pidi ootama natukene. Vanaema tuligi varsti uksele, ja võttis Punamütsikese vastu. Punamütsike pani koti lauale ja andis Vanaemale lillekimbu. Vanaema võttis endale pannkooke moosiga, andis Punamütsikesele ja koos jõid piima peale. Kuid varsti tuli hunt vanaema maja juurde. vanaema teda ei näinud. hunt küsis: "kuidas lillelint vastu peab?". Punamütsike ütles: hästi. hunt ütles: linti tuleb hoida, muidu ei saa seda kasutada!. Punamütsike sai pahaseks, et hunt ainult lindist räägib: "Kui sa seda tahad, siis võta tagasi!"

samal ajal nägi vanaema aknast, kuidas punamütsike hundiga räägib. Vanaema hüüdis: "kas kõik on korras?" Punamütsike vastas: "kõik on korras". Kuid vanaema ei uskunud seda ja pani ukse kinni! Punamütsike jäi hundiga maja ette seisma. Punamütsike nägi Hundi kaelas varem märgatud kaelarihma ja talle tuli meelde, kus ta seda ennem oli näinud. Ema kaelas oli samadest kividest kaelakee.

Punamütsike küsis, kus hunt sellise kaelarihma sai? Hunt vastas: "Üks tore tädi andis teisel pool metsa. Palus sulle lindi anda!" Punamütsike arvas, et hunt on emale midagi teinud. Punamütsike haaras suure oksa ja lõi hunti pähe. Hunt varises maha ning saabus öö. Mets mattus pimedusse.

Punamütsike astus majja tagasi ja rääkis vanaemale, mis toimus teel tema juurde. Vanaema kuulas ning lohutas Punamütsikest: "Küll kott vastu peab veel pikka aega. Las läheb see öö mööda, puhka. Hommikul soojendan pannkoogid üles, sööd kõhu täis ning saad paremini aru, mis toimub. Teerada koduni on sama, mis siia tulles. Käid kodus ära ning näed, et emaga on kõik hästi."

Punamütsike asus voodisse, kuid ei saanud pikka aega magada. Mõtted keerlesid selle kaelarihma ümber...miks ema pidi hundile selle anda...


Selline on siis minu lugu, kuidas hirm minu leidis ja ma teda nägin. Hunt pole veel surnud, seega minu hirm tema vastu veel püsib. Pean leidma viisi, kuidas ta lõplikult murda...