Oli sügis. Soojad sügisesed värvid. Vihmasadu... romatiline sügavus, mis paneb mind tihti vaatama lollakalt linde keset tänavat, köitis mind sel õhtul kokates aknast välja vaatama. See päike polnud enam see, mis kevadel. Sügisene tugev tuul, mis lendles läbi pruuni. Hubane. Hingele palsam.
Siis hakkasin mõtlema, et sügis on kätte jõudnud mu praegusele eluetapile. Aeg hakata koguma talveks rasva, et kevadel uue etapi alguses olla. Õlitada kombinaadist "Põhjala" trussikud ja viksida valgeks soome tennised.
Esimesed 3 kuud läks väga edukalt, jaanuari lõpuks oli rasvaprotsent juba mõnusalt +10%. Enesetunne hea, full steam ahead, gentelmen.
Kes selle plaaniga päri polnud, oli mu süda. Lõhestatud mitme rinde vahel, hakkasid kostuma euroala pannkookide sarnased protestiaktsiooni. Veebruaris tekitati paar pistelist kontrolli, et kas on veel lootust koostööle...jäime põnevusega ootama märtsis toimuvaid valimisi...
Plirts-plärts, käes on märts. Parempoolsete osariikide devalveerimine ja inflatsioon on kestnud nüüdseks 25 aastat. Aeg saata abipakett, et turgutada kohaliku pseudomajandust. Ekspertgrupi analüüsi järel oli 2 aastat tagune 12% inflatsioon suurenenud 17% peale. Elurütm sai sel hetkel tõsise löögi.
Mõeldud ammu, nüüd saab tehtuks. Ootamas on ees kuu aega ootust ja pingelisi hetki. Kas kallis Plaza jääb püsima...tahaks kunagi kuulda oma jalasamme kajamas selle tuhmunud vaiba peal...KUID kui aus olla, siis sügav pohhuism selle asutuse vastu tekkis juba enne eelmist suve. Ainuke asi, mis kinni hoidis, palgatõus ja tasuta piletid.
Siit ma tulen, vaba Euroopa. Oksümoroon, Ehk on vaba mõni erastamata rannariba hispaanias...
PS: tartu pets pole surnud, tartu pets läks enne mind maad kuulama...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment