Haaran...

-->

Haaran...

Haaran oma meeltega ymbrust, hoolimata teistes. Ei pööra tähelepanu heale sõnale, ei pööra tähelepanu kellegi kogemusele. Tydruk mu kõrval nagu tahaks igavesti vaadata mulle silma, teha hetke ideaalseks, öelda mulle, hoida mind. Kus ma olen. Enda mullis.

Haaran kehaga seda rammestavat elu. Kargan, jooksen, tõmblen väsimuse ehmatavates krampides. Elan oma imelyhikest elu, sest see on esmapilgul ikkagi ju ainult korraks meile antud. Hooran oma keha, nägemata tuleviku kibedaid pisaraid.

Haaran oma olemusega teisi. Kes mu kõrval, neid kuulan huviga, kes sydames, neid vaatlen armastusega. Isegi neid, kellele nime enam ei mäleta, otsin yles ning lahendame uuesti maailma probleeme. Ning ikka see sama tydruk mu kõrval pyyab mind haarata.

Haaran võimatust võimalusest. Tydruk mu kõrval tunnetab seda muutust. Tema syda põksub kiiremini, ta hingab sygavalt, salajane ohe ta nyyd mulle nähtavaks muudab. Hilja pole kunagi, lihtsalt on vaja leida see õige sõna.

Haaran tema rõõmust. Korraks mu huulilt veereb see sõna, tahaks tagasi seda saada. Pagan, ettearvamatus mu loogilist mõtlemist pärsib. Läheneme, kuid samas tahaksin kaugeneda. See tunne mulle uue alguse lubab.

Haaran õlekõrre järele. Ettepanek kasta keelt pole vastumeelne, taltsutab meelt. Kasutan juhust, lipsan tema unest välja. Aga miks kirevase päralt ta nyyd minu unes ringi kondab? On see siis tõesti uus algus või lihtsalt, pelgalt armumine?

Haaran näilise väljapääsuga toauksest. Marsin kysimata sisse. Ta mu ees nyyd alasti, katmata, puhas ja syytu. Miks see nii paeluvaks on muudetud, kui kaks hinge koos teineteise unes kummitavad. Ning ka ta ise näeb mu alasti sisemust. Mõlema maski langemisega ma hirmunud kitse kombel tahaksin kiiresti minema lipsata.

Haaran veel viimast korda syytust. Vabandused, analyysid, vastastikku yksmeel. Tunnen ennast nyyd uuena. Kuid veel harjumata olemus mu sees karjub vanade radade järele. Vist yks lõputa tee on asendunud teisega. Mõte koidab mitme päeva pärast. Lamad voodis, mis enam ei ole poisi voodi. Lamad voodis mis on nyyd VOODI.

Haaran lõputa teeotsast. Kohtume uuesti, kallistame. Talle õrnalt kõrva sositan: „Kas igatsesid mind?“. Ta ei vasta midagi, kuid ta silmades om midagi uut. Midagi, mis meid nii kindlalt tahab siduda. Kas lasen sellel kõiel end tema sydamega siduda? Kas hiljem haavu rebides ka ravimit pakub?

Haaran...