Olen ateist. Püüdsin seda aastaid maha suruda aga enam ei saa. Olin kapi-ateist aga tulin kapist välja. Leidsin, et seda külge endas peita on mõtetu. Ehk tahan puhta südametunnistusega mineviku minema saata...
Igatahes, moe(emo)jutt kõrvale ja edasi asja juurde.
Religioon, millest rääkida tahan, eksisteerib juba ammu. Äkki kristlus...või hinduism? Pohlad, tee neist uskudest kisselli ja müü amerikasse.
Kõndisin noorukina ringi Tartus ja mõistsin selle religiooni olemust. Oli selleks siis pikk autode laviin, mis aeglaselt mööda teed edasi liikus. Või tülpinud olekuga inimesed. Enamasti riietatud religioosetes toonides: must ja hall. Pühades templites saadi armuleiba ja püha vett. Sortiment on siiani kõva ja rahuldab ka kõige enam pühendunud usujüngri vajadused.
Kolisin siis Tallinna, nägin antud religiooni veelgi puhtamat vormi. Linnas hiilgasid kõrguvad kirikutornid. Täites usulisi inimesi hingesoojuse ja unistustega. Autodevool oli suurem ja FIBIT dikteeris religioosete rüüde sobivust. Tartust külge jäänud ateismipisik hakkas kasvama...
Läksid aastad mööda. Näitemäng, et mitte ära surra selles religiooses keskkonnas viis enda hinge järjest sügavama degradeerumiseni. Appi tõttasid kõrvaklapid, päikeseprillid ja vanaema sall.
Sisemuses, kapi sees muigasin seda religiooni ja nägin, kuidas inimesed vabatahtlikult selles on. Kutsuvad seda veel normaalseks eluks. Siblivad kirikute vahel, püüdes leida seda maagilist Jumalat ja tema puudutust. Või kulgevad unistuse killukeses mööda halli jõge.
Ma olen ateist. Religioon, mille vastu ma olen...on igavus
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment