Tarbepoliitika postitus ehk miks ma pole oma kohustusi täitnud.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest.
Võib tunduda imelik, kuid 12 aastaselt hakkas tekkima hoiak poliitika ja selle mõju suhtes. Selles vanuses ei osanud ma seda korralikult seletada (kui veel mängud ja ringi tormamine mõtteis), kuid selline vastik tunne kasvas vaikselt.
Teismelisena, kui hakati rääkima Euroopa Liidust ja helgemast tulevikust, hakkas eelarvamus juurduma. Lõplik väetamine ja mühinal kasvamine saabus põhikooli lõpus.
Nimelt Tamme Gümnaasiumis panid üles valimispunkt! Isiksusena, kes näeb tihti pealtnäha süütutes tegemistes süngemat alatooni (üleüldiselt tajun ja mõistan kõige tagamõtet), ajas alustuseks naerma. "Kas poliitikaõpe tuleb varsti kooli aineks?"
Kui selline idee sai peas keerutatud, hakkasid poliitikud koolides käima. Alustuseks rääkima "pensionisambast", kuid pensionisamba jutu varjus oli pidev tuleviku rõhutamine. Asi selge nagu mullideta vesi ja kui poliitikud räägivad "tulevikust" siis enamasti nende enda tulevikust poliitikas.
Vanemad teavad kindlasti rääkida, et selline farss ja populism on iga võimul oleva valitsuse osa.
Siinkohal tekkis väike uitmõte ehk on reklaamiinimesed salaja poliitikale "ära teinud". Näidanud, et reklaami ja trallitamisega saavutatakse suurem ja "mõõdetavam" edu, kui lihtsalt hea töö peale lootes. Ehk polegi reklaamiinimesed samal pulgal poliitikutega... Ehh, pada sõimab katelt, mõlemas sama kirvesupp.
Igatahes, aeg läheb, rõõmud jäävad. Rõõmuks siinkohal kohustusest kõrvale hiilimine. Pole kunagi valimas käinud ja ei kavatsegi. Kuid see pole takistanud võimul olevaid poliitikuid. Ikka ja jälle koorub lahti mõni korruptsioonijuhtum. riigikohtu mõjutamine, tõendite "puudumine" jne...
Sellise tegutsemise valgus hellitab meie armsa kodumaa muru. Paneb kasvama SKT ja väetab noori võrseid tugevaks. Muru all pean silmas poliitikute armeed koos nõunike, sekretäride, juhatuse liikmete, vallavanemate, linnapeade ja muude lilledega. SKT all pean silmas Siseringi Kogukantimise Toodang. Noorte võrsete väetamise all pean silmas Noortekogusid.
Lõpetuseks panen kirja skeptilist mõtlemist:
"Te annate poole oma teenistusest inimestele, kelle ülesanne on välja mõelda mula selle raha saamiseks. Ja eeldate, et seda raha ei võeta endale?"
"Mis kasu on mängijate valimisest, kui mängu reeglid ei muutu"
Monday, October 14, 2013
Thursday, September 19, 2013
Katse-eksitus ehk tulevik on tume
Idee antud mõttevälgatuseks algatas üks teadus inimene. Täpsemalt üks fraas konsultatsiooni ajal.
"Noored püüavad maailma muuta..." Alatooniga, et tuulikutega Don Quijote moodi ei võitle ja noored võiks alati vanakesi kuulata suu kinni-saba lahti.
Ülikooli kõrgelt professorit sellist stagnatiivset suhtumist ei ootaks, kuid reaalne kogemus selle võrra tuhmimaks ei jää.
Mis mõtted mul selle fraasiga tulid...
Esiteks: teaduslikud teoreemid ja teadmised töötavad teoreetilises universumis alati. Paber kannatab kõike.
Reaalne maailm aga koosneb kompromisside-tasakaalustamise põhimõttel. Iga teo ees ja järel on tagajärg ja efekt.
Võimalus on suur, et reaalses maailmas esinevate võimaluste (evolutsioonilise ebamäärasuse) tõttu tekib kellelgi ideid, mis erinevad kehtestatud korrast. Vahel on sellistest olukordadest sündinud revolutsioonilisi ideid. Uus töötav asi, olukord või nähtus peidab endas reaalses maailmas praktilist väljundit.
Teiseks: moodne tsivilisatsioon on üles ehitatud nähtustele, mis erinevad kehtestatud korrast. Kanalisatsioon poleks olnud võimalik, kui keegi poleks tulnud hullumeelsele ideele "pumpa" ehitada. Moodsad asfaltteed poleks sündinud, kui keegi poleks vedelat bituumenit lasknud taheneda.
Muutumine hoiab maailma liikumises. Teadus ja teoreemid, mille põhjal paigalseisu propageerida, olid kunagi avastamata. Nende avastamine on tsivilisatsiooni arendanud praeguseni.
Kokkuvõtvalt on alguses mainitud suhtumine ja fraas tuleviku lõhkuv. Tuleviku saab toimuda ainult edasi liikudes ja selle võimaluse piiramine on paigalseisev, isegi tagurlik suhtumine. Professori puhul, kes peaks kõike teadma ja suutma vastata antud alal enamikele küsimustele, on selline kinnine nägemus maailmast üllatuseks. Arusaadavalt on teadmisi palju ja nende hoidmine tõsine töö, kuid tuleviku kujundava isiku puhul peab olema rohkem vabamat mõtlemist.
Kui kõik inimesed oleks ühe vitsaga löödud, poleks sellel mõttevälgatusel mitte mingit alust.
"Oma mätta otsast on kõige turvalisem krooksuda" puristas Konn. Järgmisel hetkel oli ta aga Toonekure kõhus ja krooksus. Krooksus, kuni ära seedis ja sitana taevast alla sadas. Kuid sitast saia ei tee, veel vähem Konna.
Loo moraal: Oma mätas on hea, kuid ellu jäämiseks ole valmis liikuma...
"Noored püüavad maailma muuta..." Alatooniga, et tuulikutega Don Quijote moodi ei võitle ja noored võiks alati vanakesi kuulata suu kinni-saba lahti.
Ülikooli kõrgelt professorit sellist stagnatiivset suhtumist ei ootaks, kuid reaalne kogemus selle võrra tuhmimaks ei jää.
Mis mõtted mul selle fraasiga tulid...
Esiteks: teaduslikud teoreemid ja teadmised töötavad teoreetilises universumis alati. Paber kannatab kõike.
Reaalne maailm aga koosneb kompromisside-tasakaalustamise põhimõttel. Iga teo ees ja järel on tagajärg ja efekt.
Võimalus on suur, et reaalses maailmas esinevate võimaluste (evolutsioonilise ebamäärasuse) tõttu tekib kellelgi ideid, mis erinevad kehtestatud korrast. Vahel on sellistest olukordadest sündinud revolutsioonilisi ideid. Uus töötav asi, olukord või nähtus peidab endas reaalses maailmas praktilist väljundit.
Teiseks: moodne tsivilisatsioon on üles ehitatud nähtustele, mis erinevad kehtestatud korrast. Kanalisatsioon poleks olnud võimalik, kui keegi poleks tulnud hullumeelsele ideele "pumpa" ehitada. Moodsad asfaltteed poleks sündinud, kui keegi poleks vedelat bituumenit lasknud taheneda.
Muutumine hoiab maailma liikumises. Teadus ja teoreemid, mille põhjal paigalseisu propageerida, olid kunagi avastamata. Nende avastamine on tsivilisatsiooni arendanud praeguseni.
Kokkuvõtvalt on alguses mainitud suhtumine ja fraas tuleviku lõhkuv. Tuleviku saab toimuda ainult edasi liikudes ja selle võimaluse piiramine on paigalseisev, isegi tagurlik suhtumine. Professori puhul, kes peaks kõike teadma ja suutma vastata antud alal enamikele küsimustele, on selline kinnine nägemus maailmast üllatuseks. Arusaadavalt on teadmisi palju ja nende hoidmine tõsine töö, kuid tuleviku kujundava isiku puhul peab olema rohkem vabamat mõtlemist.
Kui kõik inimesed oleks ühe vitsaga löödud, poleks sellel mõttevälgatusel mitte mingit alust.
"Oma mätta otsast on kõige turvalisem krooksuda" puristas Konn. Järgmisel hetkel oli ta aga Toonekure kõhus ja krooksus. Krooksus, kuni ära seedis ja sitana taevast alla sadas. Kuid sitast saia ei tee, veel vähem Konna.
Loo moraal: Oma mätas on hea, kuid ellu jäämiseks ole valmis liikuma...
Sunday, June 9, 2013
Kus algab mõistus ja lõppeb ääretu universum...
Kellena me ennast näeme? Millist rolli elus otsime või mida üldse oleme?
Sellised küsimused jäid kummitama peale unenägu, mida hommikul nägin.
Algas sellega, kuidas lapsepõlve kodus Elvas, lammutati rõdu. Edasi liikusin garaaži, mis jääb vasakut kätt. Seal kavatsesin omi asju teha, sepistada, keevitada...
Hüpe kuskile tuleviku. Garaaži on sisse murtud ja sõbraga otsustasime uurida, mis toimub.
Järgmine hüpe viib mind Tallinna. Püüan kokku saada neiuga, kes mulle korda läheb (ta on reaalses elus ka olemas). Räägime telefoniga ja ta jutustab ühest sõbrast, kes on mingi firmajuht. Varsti avab uue tehase jne... Väljanägemine on soliidne, 80-te mullet, kerge habe ja kehakaalu 150 kg ringis
Jõuan astmeteni. Tema tuleb autost välja ja varsti on see sõber tema juures. Me läheme selle neiuga koos trepist üles, kuid ta jääb rääkima oma sõbraga.
Sõber viitab mulle ära minnes, kui "ebakindel võõras". See ärritas mind ja nõudsin, et ma olen ikkagi inimene. Lahkume üksteisest nagu tundmatud võõrad
Edasi jätsin selle neiu sinna, koos oma sõbrannaga. Liikusin edasi, oma tahte ja vajaduste nimekirja hüüdes. Viimasel ümberpööramisel nägin, kuidas see neiu nuttis..
Sel hetkel avanes erinevate väikeste episoodide virr-varr. Seal oli sõpru, tuttavaid. Kohti kus käinud ja kus mitte.
Kust algab mõistus ja kus lõppeb ääretu universum. Mõistus hakkab minu puhul sealt, kus unenägu jättis tugeva jälje. Selles mõttes, et ma jäin millegi pärast mõtlema, kas see omi vajadusi ja tahet taga ajav mina on poisike...ja see soliidne härrasmees on nimetatud neiu valik...
Äüretu universum lõppeb sellega, et vastus on vist jah. Pigem sellele, et oma tahet taga ajav mees on poisike, kes jookseb minema, kui midagi ei meeldi. Ja soliidne härrasmees tuleb oma kiirest ajast, kaugelt selleks, et öelda neiule tere ja näeme veel...
Fun vs Kindlus. Moodsa aja kõige suurem vastuolu...
"Between the lines is a universe. And we are all daring astronauts..."
-tartu pets-
Sellised küsimused jäid kummitama peale unenägu, mida hommikul nägin.
Algas sellega, kuidas lapsepõlve kodus Elvas, lammutati rõdu. Edasi liikusin garaaži, mis jääb vasakut kätt. Seal kavatsesin omi asju teha, sepistada, keevitada...
Hüpe kuskile tuleviku. Garaaži on sisse murtud ja sõbraga otsustasime uurida, mis toimub.
Järgmine hüpe viib mind Tallinna. Püüan kokku saada neiuga, kes mulle korda läheb (ta on reaalses elus ka olemas). Räägime telefoniga ja ta jutustab ühest sõbrast, kes on mingi firmajuht. Varsti avab uue tehase jne... Väljanägemine on soliidne, 80-te mullet, kerge habe ja kehakaalu 150 kg ringis
Jõuan astmeteni. Tema tuleb autost välja ja varsti on see sõber tema juures. Me läheme selle neiuga koos trepist üles, kuid ta jääb rääkima oma sõbraga.
Sõber viitab mulle ära minnes, kui "ebakindel võõras". See ärritas mind ja nõudsin, et ma olen ikkagi inimene. Lahkume üksteisest nagu tundmatud võõrad
Edasi jätsin selle neiu sinna, koos oma sõbrannaga. Liikusin edasi, oma tahte ja vajaduste nimekirja hüüdes. Viimasel ümberpööramisel nägin, kuidas see neiu nuttis..
Sel hetkel avanes erinevate väikeste episoodide virr-varr. Seal oli sõpru, tuttavaid. Kohti kus käinud ja kus mitte.
Kust algab mõistus ja kus lõppeb ääretu universum. Mõistus hakkab minu puhul sealt, kus unenägu jättis tugeva jälje. Selles mõttes, et ma jäin millegi pärast mõtlema, kas see omi vajadusi ja tahet taga ajav mina on poisike...ja see soliidne härrasmees on nimetatud neiu valik...
Äüretu universum lõppeb sellega, et vastus on vist jah. Pigem sellele, et oma tahet taga ajav mees on poisike, kes jookseb minema, kui midagi ei meeldi. Ja soliidne härrasmees tuleb oma kiirest ajast, kaugelt selleks, et öelda neiule tere ja näeme veel...
Fun vs Kindlus. Moodsa aja kõige suurem vastuolu...
"Between the lines is a universe. And we are all daring astronauts..."
-tartu pets-
Wednesday, May 29, 2013
I dreamed a dream
Inimesed näevad ikka unenägusid.
Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.
Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...
Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...
Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.
Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."
Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...
Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga
Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.
Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...
Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.
Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...
Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...
Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.
Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."
Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...
Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga
Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.
Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...
Thursday, May 23, 2013
This is for the record vol 6
"If all else fails, what will we use to beat our senses?"
-tartu pets-
Saabunud on see hetk, kus on vabadus. Tehtud see samm...
Jättes kõrvale need hüperboolsed lubadused. Teate küll, need uus-aasta lubaduste stiilis väited, nagu elu hakkaks paremini minema ja nüüdsest kaotan kindlasti 10 kilo rasva ja laiskust...
See on viimane sissekanne "this is for the record" seeriasse. Kolmandas peatükis mainitud "suurem" plaan on vaja kirja panna.
Olles vaadelnud maailma, saavutanud arusaama sellest kõntsast ja saastast. Selles võltsist välispinnast, et kõik on korras, kõik toimib. Aeg hakkab jõudma loojangule selle maailma suhtes.
On suur ülesanne olla midagi enamat, kui oodatakse. Ületada piire seal, kus need ammu paigas olnud. Jõuda sihtpunkti, mida polnud kaardil.
Minu põlvkond, vanuses 24-29, on väga raske väljakutse ees. Meie oleme järgmine innovaatorite, hädapäraste lahenduste ja hakkama saamise põlvkond. Meie peame kujundma tuleviku.
Praegune süsteem kukub varsti oma raskuse ja tiheduse all kokku. Tekib kaos, halvemal juhul sõda. Sellest kaosest loodetakse ehitada vana süsteemi üles. Jätkata tsüklit!
Kutsun kõiki üles eitama seda mõtetut idiootsust. Nimeta kuulide rahe eest põgeneda!
KUTSUN TEID KÕIKI OLEMA INIMESED!
Neile, kes vajavad kaarti ja juhiseid inimeseks olemisel: vaadake ainult enda sisse! Seal on kõik olemas, tunnetage, kuidas see töötab ja toimib!
Mu suur unistus on olla maailmas, kus vaba idee pole ideaal, mille poole püüelda. See on reaalsus. Püüdlen selle poole, et inimesi inimestena hoida! Et tunneksid, teaksid, oskaksid ennast hoida! Olla vabad mõtetutest piirangutest, mis sunnivad meid orjusesse!
Kahju on seda vastuolu kirja panna, kuid unistus on rüvetatud. Unistust kasutatakse inimeste tagasi hoidmiseks. Tunnete nüristamiseks, kontrollimiseks.
Unistused peavad olema vahendid tuleviku ette kujutamiseks, planeerimiseks, uute asjade välja mõtlemiseks. Mitte lihtsate tahete ja lihtsa elu hoidmiseks...
See on mu suur plaan. Olla vaba mees, vaba inimene vabal planeelil Maa.
"Follow, what you can see. Build, what you can dream. Feel, what you can be"
-tartu pets-
-tartu pets-
Saabunud on see hetk, kus on vabadus. Tehtud see samm...
Jättes kõrvale need hüperboolsed lubadused. Teate küll, need uus-aasta lubaduste stiilis väited, nagu elu hakkaks paremini minema ja nüüdsest kaotan kindlasti 10 kilo rasva ja laiskust...
See on viimane sissekanne "this is for the record" seeriasse. Kolmandas peatükis mainitud "suurem" plaan on vaja kirja panna.
Olles vaadelnud maailma, saavutanud arusaama sellest kõntsast ja saastast. Selles võltsist välispinnast, et kõik on korras, kõik toimib. Aeg hakkab jõudma loojangule selle maailma suhtes.
On suur ülesanne olla midagi enamat, kui oodatakse. Ületada piire seal, kus need ammu paigas olnud. Jõuda sihtpunkti, mida polnud kaardil.
Minu põlvkond, vanuses 24-29, on väga raske väljakutse ees. Meie oleme järgmine innovaatorite, hädapäraste lahenduste ja hakkama saamise põlvkond. Meie peame kujundma tuleviku.
Praegune süsteem kukub varsti oma raskuse ja tiheduse all kokku. Tekib kaos, halvemal juhul sõda. Sellest kaosest loodetakse ehitada vana süsteemi üles. Jätkata tsüklit!
Kutsun kõiki üles eitama seda mõtetut idiootsust. Nimeta kuulide rahe eest põgeneda!
KUTSUN TEID KÕIKI OLEMA INIMESED!
Neile, kes vajavad kaarti ja juhiseid inimeseks olemisel: vaadake ainult enda sisse! Seal on kõik olemas, tunnetage, kuidas see töötab ja toimib!
Mu suur unistus on olla maailmas, kus vaba idee pole ideaal, mille poole püüelda. See on reaalsus. Püüdlen selle poole, et inimesi inimestena hoida! Et tunneksid, teaksid, oskaksid ennast hoida! Olla vabad mõtetutest piirangutest, mis sunnivad meid orjusesse!
Kahju on seda vastuolu kirja panna, kuid unistus on rüvetatud. Unistust kasutatakse inimeste tagasi hoidmiseks. Tunnete nüristamiseks, kontrollimiseks.
Unistused peavad olema vahendid tuleviku ette kujutamiseks, planeerimiseks, uute asjade välja mõtlemiseks. Mitte lihtsate tahete ja lihtsa elu hoidmiseks...
See on mu suur plaan. Olla vaba mees, vaba inimene vabal planeelil Maa.
"Follow, what you can see. Build, what you can dream. Feel, what you can be"
-tartu pets-
Friday, May 17, 2013
This is for the record vol 5
"Needs and Wants are like soap and water: they cancel each other out"
-tartu pets-
Kuna ma arvan, et varsti on lõpp sellel eneseavamisel aka psühholoogilisel abinõul, tuleks otsi kokku tõmbama hakata. Mõelda selle üle, miks ma seda üldse alustasin...
This is for the record seeria on mõeldud kõige lihtsamas vormis psühholoogilise võttena. Kirjuta oma tunded üles ja siis saad neist lahti. Kui elu läheks nii lihtsalt, oleks ma sündinud Ameerikas.
Keerukamas vormis on tegu hüvastijätuga antud elu suhtes. Seekord on aga asjalood natukene teismoodi. Nimelt nüüd ma tean, mida ma vajan. Eelnevatel "etappide" allajoonimisel olen lähtunud tahtmistest, nagu väike laps.
Vajadused? Tahtmised? whaaa...?!??!!
Lihtne, kui sulaselge Eesti keel.
Tahtmised on enamasti algatatud välise maailma analüüsimise järel tulevatest vastusepüüdlustest. Lihtsamalt öeldes, teadliku mõttekonstrukstiooni poolt loodud. Selles osas segunevad kõik isiksuse tasemed, alates alateadvuslikust impulsiivsusest lõpetades kõrgeima loogilis-ratsionaalse paigutamisega. Talletatakse vahemällu, et läbi viia lõplik otsus püsimällu lisamiseks.
Vajadused on algatatud alateadvusliku impulsi ilmnemisel või selle puudumisel. Lihtsamalt öeldes, isiksuse omadused kõige puhtamal kujul. Selles osas puuduvad segunemised. Peamiseks keeleks on emotsioon ja väljendusoskus. Talletatakse püsimällu kiiremini, kuna algatus tuleb ringiga tagasi.
Eelnevates volüümides olen ära seletanud, mis elus juhtunud on. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene imestaks, mida see inimene tahab. See näitab, kui palju oleme liikunud ära iseenda tundmisest ja vajaduste tunnistamisest. Nagu väärtushinnangute kaotamine...
Kõik eelnevad eluetappide seljataha jätmised on teinud lähtuvalt tahtmistest. Tahan saada oma elu, tahan saada iseseisvaks, tahan saada nii ja naa... mingis osas ju õige, aga ma leian, et liiga palju on sellist mõtlemist.
Fortress of Solitude (niimoodi kutsun ma oma ühikatuba, kus viimased 4 aastat üksi olen olnud) tulemusel olen uurinud ja püüdnud leida vastuseid, et paika panna tee. Teoreetiliselt selline, mis peaks mind välja tooma sellest masendus-depresiivsest nõiaringist.
Tahan ilusat elu aga vajan selleks enesekindlust. Tahan kuulsust, vajan otsustusvõimet. Tahan ilusat naist...vajan head nina ;)
Nali naljaks, kuid praegusel hetkel jõudsin arusaamisele, et kõik algab kõige lihtsamast põhimõttest: "Do or do not...no try, there is...".
Seega, lähtuvalt eelneva elu ekstreemsetest oludest on vaja tegutsemistahte saamiseks ekstreemseid lahendusi. Sobib selleks üksinda rännaks kuskil võõral maal, kus vastutus on sinu enda ELU hinnaga.
Kõigile neile, kes hakkavad mõtlema: aga miks ta siis ei mõtle ennast paremaks...Mõelge edasi, et mõttejõud on kõige suurem jõud maailmas. Klubis saate ikka samamoodi peksa...
"Want to walk on a path unknown? Then you need to know how to run"
-tartu pets-
-tartu pets-
Kuna ma arvan, et varsti on lõpp sellel eneseavamisel aka psühholoogilisel abinõul, tuleks otsi kokku tõmbama hakata. Mõelda selle üle, miks ma seda üldse alustasin...
This is for the record seeria on mõeldud kõige lihtsamas vormis psühholoogilise võttena. Kirjuta oma tunded üles ja siis saad neist lahti. Kui elu läheks nii lihtsalt, oleks ma sündinud Ameerikas.
Keerukamas vormis on tegu hüvastijätuga antud elu suhtes. Seekord on aga asjalood natukene teismoodi. Nimelt nüüd ma tean, mida ma vajan. Eelnevatel "etappide" allajoonimisel olen lähtunud tahtmistest, nagu väike laps.
Vajadused? Tahtmised? whaaa...?!??!!
Lihtne, kui sulaselge Eesti keel.
Tahtmised on enamasti algatatud välise maailma analüüsimise järel tulevatest vastusepüüdlustest. Lihtsamalt öeldes, teadliku mõttekonstrukstiooni poolt loodud. Selles osas segunevad kõik isiksuse tasemed, alates alateadvuslikust impulsiivsusest lõpetades kõrgeima loogilis-ratsionaalse paigutamisega. Talletatakse vahemällu, et läbi viia lõplik otsus püsimällu lisamiseks.
Vajadused on algatatud alateadvusliku impulsi ilmnemisel või selle puudumisel. Lihtsamalt öeldes, isiksuse omadused kõige puhtamal kujul. Selles osas puuduvad segunemised. Peamiseks keeleks on emotsioon ja väljendusoskus. Talletatakse püsimällu kiiremini, kuna algatus tuleb ringiga tagasi.
Eelnevates volüümides olen ära seletanud, mis elus juhtunud on. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene imestaks, mida see inimene tahab. See näitab, kui palju oleme liikunud ära iseenda tundmisest ja vajaduste tunnistamisest. Nagu väärtushinnangute kaotamine...
Kõik eelnevad eluetappide seljataha jätmised on teinud lähtuvalt tahtmistest. Tahan saada oma elu, tahan saada iseseisvaks, tahan saada nii ja naa... mingis osas ju õige, aga ma leian, et liiga palju on sellist mõtlemist.
Fortress of Solitude (niimoodi kutsun ma oma ühikatuba, kus viimased 4 aastat üksi olen olnud) tulemusel olen uurinud ja püüdnud leida vastuseid, et paika panna tee. Teoreetiliselt selline, mis peaks mind välja tooma sellest masendus-depresiivsest nõiaringist.
Tahan ilusat elu aga vajan selleks enesekindlust. Tahan kuulsust, vajan otsustusvõimet. Tahan ilusat naist...vajan head nina ;)
Nali naljaks, kuid praegusel hetkel jõudsin arusaamisele, et kõik algab kõige lihtsamast põhimõttest: "Do or do not...no try, there is...".
Seega, lähtuvalt eelneva elu ekstreemsetest oludest on vaja tegutsemistahte saamiseks ekstreemseid lahendusi. Sobib selleks üksinda rännaks kuskil võõral maal, kus vastutus on sinu enda ELU hinnaga.
Kõigile neile, kes hakkavad mõtlema: aga miks ta siis ei mõtle ennast paremaks...Mõelge edasi, et mõttejõud on kõige suurem jõud maailmas. Klubis saate ikka samamoodi peksa...
"Want to walk on a path unknown? Then you need to know how to run"
-tartu pets-
Wednesday, May 15, 2013
Pump-n-dump sõprus ehk minu igavene needus
"Terrible deeds are often paved with roads of good intent"
-tartu pets-
Sünnipäev. Peaks nagu olema kõige õnnelikum päev ühe inimese elus. Vähemalt kord aastas tuleb palju õnne ja rõõmu...
13.05.2013 jääb meelde, kui üks kõige õnnetuimaid päevi mu elus.
Ma ei tea, kas tegu oli mingi kuufaasi, eridieedist tulnud ajutise meeltesõgeduse või mõne isikliku sooviga. Igatahes suutsin minema peletada kaks oma lähimat sõpra. Üks neist pikaajaline, teine üpriski hiline.
Mõlemad naised. Üks neist, kes südamele lähedale jõudis ja teine, kellega maailmaasju arutada.
Kas olen määratud igavesti needusesse? Kas pidev sõprade minema peletamine on minu eesmärgiks? Üksildusse määratud, kuna ei suuda keelt hammaste taga hoida?
Sellised hirmud mind painavad ja kuna pole püsivaid sõpru, siis ei ole ka kellelegi toetuda.
Kui aus olla, siis alustades juttu kohutavate tegude üllitamisest heade kavatsustega, tulen selle juurde tagasi. Ma ei püüa inimesi meelega endast välja ajada. Ma näen/tunnen, mis on inimeste salajased kavatsused ja pettun nende soovis olla sõber/kaaslane/kallim, tagamõtteta. See käivitab sündmusteahela: kontrollin, mis neid vaevab ja püüan abiks olla nende otsingutel. See toob kaasa enamasti partneris halbade emotsioonide/mälestuste raja ja niimoodi konflikt tekib. Lõpuks olen liiga arglik, et midagi konkreetset välja öelda(peamiselt mitte olla kontrollifriik, nagu mu ema) ja jätan inimesed segadusse. Asja parandaks, kui ma oleks otsekohene lõpuni, kuid kas niimoodi saab üldse sõprust? Või veel enam, kallimat?
Igavene needus on ja ma hakka vaikselt sellega leppima.Kuigi teen kõvasti tööd enda isiksuse kallal, rikuvad väikesed episoodid selle kõik ära. Seega hakkan vaikselt alla andma ja tõmbun järjest rohkem endasse. Tõelisest endast kaugenen üha enam ja varsti olengi üleni Tartu Pets...
"In every great heart, more than needed evil hides"
-tartu pets-
-tartu pets-
Sünnipäev. Peaks nagu olema kõige õnnelikum päev ühe inimese elus. Vähemalt kord aastas tuleb palju õnne ja rõõmu...
13.05.2013 jääb meelde, kui üks kõige õnnetuimaid päevi mu elus.
Ma ei tea, kas tegu oli mingi kuufaasi, eridieedist tulnud ajutise meeltesõgeduse või mõne isikliku sooviga. Igatahes suutsin minema peletada kaks oma lähimat sõpra. Üks neist pikaajaline, teine üpriski hiline.
Mõlemad naised. Üks neist, kes südamele lähedale jõudis ja teine, kellega maailmaasju arutada.
Kas olen määratud igavesti needusesse? Kas pidev sõprade minema peletamine on minu eesmärgiks? Üksildusse määratud, kuna ei suuda keelt hammaste taga hoida?
Sellised hirmud mind painavad ja kuna pole püsivaid sõpru, siis ei ole ka kellelegi toetuda.
Kui aus olla, siis alustades juttu kohutavate tegude üllitamisest heade kavatsustega, tulen selle juurde tagasi. Ma ei püüa inimesi meelega endast välja ajada. Ma näen/tunnen, mis on inimeste salajased kavatsused ja pettun nende soovis olla sõber/kaaslane/kallim, tagamõtteta. See käivitab sündmusteahela: kontrollin, mis neid vaevab ja püüan abiks olla nende otsingutel. See toob kaasa enamasti partneris halbade emotsioonide/mälestuste raja ja niimoodi konflikt tekib. Lõpuks olen liiga arglik, et midagi konkreetset välja öelda(peamiselt mitte olla kontrollifriik, nagu mu ema) ja jätan inimesed segadusse. Asja parandaks, kui ma oleks otsekohene lõpuni, kuid kas niimoodi saab üldse sõprust? Või veel enam, kallimat?
Igavene needus on ja ma hakka vaikselt sellega leppima.Kuigi teen kõvasti tööd enda isiksuse kallal, rikuvad väikesed episoodid selle kõik ära. Seega hakkan vaikselt alla andma ja tõmbun järjest rohkem endasse. Tõelisest endast kaugenen üha enam ja varsti olengi üleni Tartu Pets...
"In every great heart, more than needed evil hides"
-tartu pets-
Monday, May 13, 2013
This is for the record vol 4
"Dive too deep and you will find new creatures. Stay in the deep and become a creature"
-tartu pets-
Tere tulemast! Sõber, sulle hoolimist ja armastust annan. Vaenlane, sind küpsetan grilli peal. Tartu Petsil on igasugu vigureid varrukas nagu mustkunstinikul.
Kaua tehtud, kaunikene. Kähku tehtud, laguneja. Selline võib olla siis põhimõte, mille järgi Tartu Pets opereerib. Olgu selleks ajukirurgia või tavalise kasti ehitamine, Eelnev uurimustöö ja mitmetasandiline läbimõtlemine on osa sekundist, mis sünnitab vajaliku tulemi.
Miks isa sellise ilusa poisinime andis? Kord ilusal kuul, aastaid oli siis vast 8 tagasi, toimus ühes ilusas lokaalis kokkusattumus: keegi hüüdis Tartu, teine hüüdis Pets ja kolmas reageeris sellele kombinatsioonile. Nagu kolmas ratas vankri all, sai selle loksu käima lükatud ja niimoodi sai lapsuke endale nime. Egas nimi riku meest!
Lapsukene olla selleks hetkeks kasvanud juba mõned aastad. Korda saatnud tegusid, mida peremees ise ei julgeks teha. Õnneks on peremehel kehva mälu (või siis pisike hippokampus, mine võta kinni), et neid asju kõike mäletada.
Peremees, pfft. Üks ebalev kiiksukott, kes vingub pidevalt arstide vahet ja põeb pseudohirme asjadest, mida muuta ei saa. Noh, süda on elus olemiseks vist oluline küll, aga mingid liigesed ja sita söömisest tulenev mehelihase kasv. No andke andeks, mida järgmiseks...
Tartu Petsile meeldivad elus head asjad. Sõbrad, ilusad hommikud ja veel ilusamad õhtud. Kui vahepeale mahub veel üks kuum öö... Kiired autod, kaunid naised ja edukus.
Oli meeldiv tutvuda. Tartu Pets signing off!
"What is life without some spice? Let me know, when you have found your spice..."
-tartu pets-
-tartu pets-
Tere tulemast! Sõber, sulle hoolimist ja armastust annan. Vaenlane, sind küpsetan grilli peal. Tartu Petsil on igasugu vigureid varrukas nagu mustkunstinikul.
Kaua tehtud, kaunikene. Kähku tehtud, laguneja. Selline võib olla siis põhimõte, mille järgi Tartu Pets opereerib. Olgu selleks ajukirurgia või tavalise kasti ehitamine, Eelnev uurimustöö ja mitmetasandiline läbimõtlemine on osa sekundist, mis sünnitab vajaliku tulemi.
Miks isa sellise ilusa poisinime andis? Kord ilusal kuul, aastaid oli siis vast 8 tagasi, toimus ühes ilusas lokaalis kokkusattumus: keegi hüüdis Tartu, teine hüüdis Pets ja kolmas reageeris sellele kombinatsioonile. Nagu kolmas ratas vankri all, sai selle loksu käima lükatud ja niimoodi sai lapsuke endale nime. Egas nimi riku meest!
Lapsukene olla selleks hetkeks kasvanud juba mõned aastad. Korda saatnud tegusid, mida peremees ise ei julgeks teha. Õnneks on peremehel kehva mälu (või siis pisike hippokampus, mine võta kinni), et neid asju kõike mäletada.
Peremees, pfft. Üks ebalev kiiksukott, kes vingub pidevalt arstide vahet ja põeb pseudohirme asjadest, mida muuta ei saa. Noh, süda on elus olemiseks vist oluline küll, aga mingid liigesed ja sita söömisest tulenev mehelihase kasv. No andke andeks, mida järgmiseks...
Tartu Petsile meeldivad elus head asjad. Sõbrad, ilusad hommikud ja veel ilusamad õhtud. Kui vahepeale mahub veel üks kuum öö... Kiired autod, kaunid naised ja edukus.
Oli meeldiv tutvuda. Tartu Pets signing off!
"What is life without some spice? Let me know, when you have found your spice..."
-tartu pets-
Saturday, May 11, 2013
This is for the record vol 3...
Kakskümmendviis, saa sõbraks siis...
Esimese veerandi eel tuleb kokku võtta, mida saavutanud olen.
Läbinud 12. klassi kooli. 7 aastat ülikooli. 2 aasta suhet ja trobikond tuttavaid. Lisaks standard-karjäär Eesti suurimas kinos. Sekka mõni väiksem töökoht.
Hobi korras ehitan kõlareid, millega plaanin elatist teenida. Või siis alustada suuremas plaanis ideega, mille lahti seletamiseks kirjutan kunagi hiljem For the Record vol X...
Umbes 2 aastat tagasi hakkasin midagi tundma. Ei suutnud sellele nimetust anda, kuid mingi tühjus või mõttetus hakkas minu üle valguma. Kas oli selleks pettumine magistrikraadis või lahkuminek, kuid midagi nagu muutus.
Kasvas ja kasvas, kuni lõpuks sai sellele nimetuse anda. Tihtipeale öeldakse, et tipus olla on väga üksildane olla. Eks omamoodi tipp on see tõesti. Kõrged standardid ja null-tolerants. Lisaks põikpäisus...
Sellises tipus olen ma oma esimese veerandi lõpuks. Tõbras, jobu, ükskõikne veidrik. Viisakusest hoitakse seda tagasi, kuid silmadest seda kõike tuleb...samas, eks leitakse seda, mida otsitakse...
Kõik see on kogunenud punkti, kus mu sünnipäeva ootab ees suure tõenäosusega üksildus... ei ole sõpru, kes meeles peaks. Ei tule pidu ega mitte ühtegi tähistamist...mis mõte sel oleks.
See tunne, mis 3 aastat kogunenud... võtan tagasi kõik selle, mille ohverdanud. Oma hea tuju, energia. Inimesed, kes selle osaks said, irvitavad vaiskelt pihku ja mõnitavad mõtteis: "on ikka loll küll..."
Maailmas, kus au sees kõrilõikajalikus, egoism ja edasipüüdlikus üle kolpade. Väga raske on olla sellises maailmas korraga sees ja seda südamepõhjani vihata. Väga raske on olla...
"'Within our souls, a great path is forged. Our hearts will guide us, mind sets new frontiers and the body evolves to a higher level."
-tartu pets-
Esimese veerandi eel tuleb kokku võtta, mida saavutanud olen.
Läbinud 12. klassi kooli. 7 aastat ülikooli. 2 aasta suhet ja trobikond tuttavaid. Lisaks standard-karjäär Eesti suurimas kinos. Sekka mõni väiksem töökoht.
Hobi korras ehitan kõlareid, millega plaanin elatist teenida. Või siis alustada suuremas plaanis ideega, mille lahti seletamiseks kirjutan kunagi hiljem For the Record vol X...
Umbes 2 aastat tagasi hakkasin midagi tundma. Ei suutnud sellele nimetust anda, kuid mingi tühjus või mõttetus hakkas minu üle valguma. Kas oli selleks pettumine magistrikraadis või lahkuminek, kuid midagi nagu muutus.
Kasvas ja kasvas, kuni lõpuks sai sellele nimetuse anda. Tihtipeale öeldakse, et tipus olla on väga üksildane olla. Eks omamoodi tipp on see tõesti. Kõrged standardid ja null-tolerants. Lisaks põikpäisus...
Sellises tipus olen ma oma esimese veerandi lõpuks. Tõbras, jobu, ükskõikne veidrik. Viisakusest hoitakse seda tagasi, kuid silmadest seda kõike tuleb...samas, eks leitakse seda, mida otsitakse...
Kõik see on kogunenud punkti, kus mu sünnipäeva ootab ees suure tõenäosusega üksildus... ei ole sõpru, kes meeles peaks. Ei tule pidu ega mitte ühtegi tähistamist...mis mõte sel oleks.
See tunne, mis 3 aastat kogunenud... võtan tagasi kõik selle, mille ohverdanud. Oma hea tuju, energia. Inimesed, kes selle osaks said, irvitavad vaiskelt pihku ja mõnitavad mõtteis: "on ikka loll küll..."
Maailmas, kus au sees kõrilõikajalikus, egoism ja edasipüüdlikus üle kolpade. Väga raske on olla sellises maailmas korraga sees ja seda südamepõhjani vihata. Väga raske on olla...
"'Within our souls, a great path is forged. Our hearts will guide us, mind sets new frontiers and the body evolves to a higher level."
-tartu pets-
Friday, May 10, 2013
Mechanism of Consumerism ehk real-time blogi
"Simplicity has the price of tortured geniality"
-tartu pets-
Tavatult kiiresti langes üks positiivne ilmutus meie maale. Nimelt Laine Kuum. Või ennemuiste: Kuuma-Laine.
1% keeras selle peale oma konditsioneeri mõnusalt 21 kraadi ja 40% niiskuse peale, kui ülejäänud rahvas leidis üle pika aja mille üle rõõmu tunda. On soe...
Soojus on tunne nagu seda on külm, valu, kurbus, viha, armastus...aga inimesed unustavad need lihtsad asjad elus, et püüelda unistuste poole. Muudavad tunnetamise ja tunded tarbimiseühikuks, nagu reality-TV või rämpstoidu dieet.
Tarbimine kui mehhanism on lihtne: tekita probleem, et saavutada probleemi lahendava toote nõudlus. Kõige suurem ja kahtlemata ennast hävitavaim tööstus on unistuste nõudlus.
Kuskil sellel teel kaotasime vajaduse oma tarbimismeeletust vastandada tunnetele ja keskendusime vajadustele. Ellujäämine on suurem müügiartikkel, kui näiteks romaani üle nutmine...Kuidas müüa inimestele "ellujäämist"? See on ju nii elementaarne...hingad, sööd ja oled kuskil soojas...
Sellest kasvas välja real-time blogi konseptsioon. Teavitame tervele maailmale, mis elustiili kanname, sööme, hingame...elame. Näiteid on mitmeid: Gucci käekotiga Tommy Hilfingeri kevadkollektsioonist kostüümi ja Manolo Blahnik kingadega meigitud supermodell astub oma 2011 Mercedes-Bens C65 AMG-st välja ja seab sihid Radisson Blu restorani... ja postitab oma järjekordse reede õhtuse boy-toy pildi Facebooki, twitteris säutsub: "kui tore on elu"...
Lihtsamat elu annab otsida... nagu paneks kokku lego-mänguasja.
Tulles tagasi esimese lause juurde, siis mind tabas rõõm. Rõõm selle üle, et hoolimata meie kiirest elust ja tarbimise-materjalismi keerukusest võib tunne meid endasse haarata. Kuna vaimsed ja isikulised tunded on nüristatud unistuste kivi vastu, võib sama ekstreemselt füüsiline tundmine anda tõuke. Tõuke tulla kodust välja, naeratada. Teha nalja, ajada taga südame häält või korda saata lollusi...
09.05.13: võidupüha. Kuuma-Laine pidas paraadi ja tuhanded inimesed valgusid oma elustiilidest korraks välja. Kui tore oli näha, et linn elab veel...
"Complexity has the price of ridiculed idiocy"
-tartu pets-
-tartu pets-
Tavatult kiiresti langes üks positiivne ilmutus meie maale. Nimelt Laine Kuum. Või ennemuiste: Kuuma-Laine.
1% keeras selle peale oma konditsioneeri mõnusalt 21 kraadi ja 40% niiskuse peale, kui ülejäänud rahvas leidis üle pika aja mille üle rõõmu tunda. On soe...
Soojus on tunne nagu seda on külm, valu, kurbus, viha, armastus...aga inimesed unustavad need lihtsad asjad elus, et püüelda unistuste poole. Muudavad tunnetamise ja tunded tarbimiseühikuks, nagu reality-TV või rämpstoidu dieet.
Tarbimine kui mehhanism on lihtne: tekita probleem, et saavutada probleemi lahendava toote nõudlus. Kõige suurem ja kahtlemata ennast hävitavaim tööstus on unistuste nõudlus.
Kuskil sellel teel kaotasime vajaduse oma tarbimismeeletust vastandada tunnetele ja keskendusime vajadustele. Ellujäämine on suurem müügiartikkel, kui näiteks romaani üle nutmine...Kuidas müüa inimestele "ellujäämist"? See on ju nii elementaarne...hingad, sööd ja oled kuskil soojas...
Sellest kasvas välja real-time blogi konseptsioon. Teavitame tervele maailmale, mis elustiili kanname, sööme, hingame...elame. Näiteid on mitmeid: Gucci käekotiga Tommy Hilfingeri kevadkollektsioonist kostüümi ja Manolo Blahnik kingadega meigitud supermodell astub oma 2011 Mercedes-Bens C65 AMG-st välja ja seab sihid Radisson Blu restorani... ja postitab oma järjekordse reede õhtuse boy-toy pildi Facebooki, twitteris säutsub: "kui tore on elu"...
Lihtsamat elu annab otsida... nagu paneks kokku lego-mänguasja.
Tulles tagasi esimese lause juurde, siis mind tabas rõõm. Rõõm selle üle, et hoolimata meie kiirest elust ja tarbimise-materjalismi keerukusest võib tunne meid endasse haarata. Kuna vaimsed ja isikulised tunded on nüristatud unistuste kivi vastu, võib sama ekstreemselt füüsiline tundmine anda tõuke. Tõuke tulla kodust välja, naeratada. Teha nalja, ajada taga südame häält või korda saata lollusi...
09.05.13: võidupüha. Kuuma-Laine pidas paraadi ja tuhanded inimesed valgusid oma elustiilidest korraks välja. Kui tore oli näha, et linn elab veel...
"Complexity has the price of ridiculed idiocy"
-tartu pets-
Tuesday, May 7, 2013
Real-time blogi ehk miks ma ei mäleta õnne
Sõites Tartu poole, tuli pähe igasugu mõtteid. See mõte hyppas pähe mitme asjaolu
kokkusattumisel. Algatas üks suvaline küsimus: millal viimati õnnelik olid...
Teine trigger mõtte algatamiseks: kirjutasin sõbrale midagi suvalist. Niisama, aja viiteks.
Avastasin, et see on ju mõtetu. Nagu kirjutaks kuskile blogisse. Reaal ajas...
Mitme meentuse järel saavutasin arusaamise: ei mäletagi, millal viimati õnnelik olin.
Mitte, et ei teaks, mis on õnn või hea tujuga/õnnelik olla. Lihtsalt ei mäleta oma viimast õnneliku momenti.
Sellest hargnes mitu erinevat loogikarada: Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks tegi üldse?
Mis õnne peab juhtuma, et see ületaks mälukünnise? Kas õnne tasub üldse meelde jätta?
Sellistele küsimustele vastuseid jäin pikkamisi mõtlema. Kadusid kilomeetrid, sajad teeäärsed postid vuhisesid mööda. Loogilised rajad vastandasin mälestustega.
Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks teeb? Muidugi olen, mäletan igasuguseid lahedaid asju ja seikluseid. Kas see on siis õnn? Pigem elamine, kui õnnelikus.
Milline see õnn peab siis olema, et jääks meelde õnnena? Mitte laheda seiklusena? Jäin toppama, sest õnne definitsioon on sama keeruline, kui armastusel.
Kas õnne tasub üldse meelde jäta...
Selle küsimusega jõudsin kõige kaugemale. Teoreetiliselt on ka mälul mahupiirang. Enamasti sorteeritakse magades ebaoluline välja, unenägudega katsetatakse alateadvusliku mõju ja kinnitatakse püsimällu. Õnnelikus tundub sellisel juhul väga hea asjana, mida mällu söövitada...ainuke asi, et elu ei ole koguaeg teletupsud ja kevadine lilleaas...
Siit ilmneb vastuolu: kas jätta meelde koguaeg midagi õnneliku ja täita oma mälu õnnelike momentidega. Või jätta oma mälu nö "vabakäigu hooviks" kus mälestused vahetuvad? Viimane tagab spontaansema elu ja võimaluse rohkemateks mälestusteks. Nii headeks kui halbadeks.
Seda ideed ühele sõbrale kirjutades tabas mind teinegi valgustusmoment. Kuna ma õnne ei salvesta koguaeg, siis püüan niisama tegutsedes jõuda parima ja kõige rohkem õnne tekitava lahenduseni. Selleni jõudmiseks aga teen koguaeg katsetusi, lähenen erinevate nurkade alt. Nagu real-time blogi...
"Being happy does not mean the function of happiness will be fulfilled..."
-tartu pets-
kokkusattumisel. Algatas üks suvaline küsimus: millal viimati õnnelik olid...
Teine trigger mõtte algatamiseks: kirjutasin sõbrale midagi suvalist. Niisama, aja viiteks.
Avastasin, et see on ju mõtetu. Nagu kirjutaks kuskile blogisse. Reaal ajas...
Mitme meentuse järel saavutasin arusaamise: ei mäletagi, millal viimati õnnelik olin.
Mitte, et ei teaks, mis on õnn või hea tujuga/õnnelik olla. Lihtsalt ei mäleta oma viimast õnneliku momenti.
Sellest hargnes mitu erinevat loogikarada: Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks tegi üldse?
Mis õnne peab juhtuma, et see ületaks mälukünnise? Kas õnne tasub üldse meelde jätta?
Sellistele küsimustele vastuseid jäin pikkamisi mõtlema. Kadusid kilomeetrid, sajad teeäärsed postid vuhisesid mööda. Loogilised rajad vastandasin mälestustega.
Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks teeb? Muidugi olen, mäletan igasuguseid lahedaid asju ja seikluseid. Kas see on siis õnn? Pigem elamine, kui õnnelikus.
Milline see õnn peab siis olema, et jääks meelde õnnena? Mitte laheda seiklusena? Jäin toppama, sest õnne definitsioon on sama keeruline, kui armastusel.
Kas õnne tasub üldse meelde jäta...
Selle küsimusega jõudsin kõige kaugemale. Teoreetiliselt on ka mälul mahupiirang. Enamasti sorteeritakse magades ebaoluline välja, unenägudega katsetatakse alateadvusliku mõju ja kinnitatakse püsimällu. Õnnelikus tundub sellisel juhul väga hea asjana, mida mällu söövitada...ainuke asi, et elu ei ole koguaeg teletupsud ja kevadine lilleaas...
Siit ilmneb vastuolu: kas jätta meelde koguaeg midagi õnneliku ja täita oma mälu õnnelike momentidega. Või jätta oma mälu nö "vabakäigu hooviks" kus mälestused vahetuvad? Viimane tagab spontaansema elu ja võimaluse rohkemateks mälestusteks. Nii headeks kui halbadeks.
Seda ideed ühele sõbrale kirjutades tabas mind teinegi valgustusmoment. Kuna ma õnne ei salvesta koguaeg, siis püüan niisama tegutsedes jõuda parima ja kõige rohkem õnne tekitava lahenduseni. Selleni jõudmiseks aga teen koguaeg katsetusi, lähenen erinevate nurkade alt. Nagu real-time blogi...
"Being happy does not mean the function of happiness will be fulfilled..."
-tartu pets-
Thursday, May 2, 2013
Täna öösel me ei maga ehk südameasjadest...
15 magamata ööd... üpriski irooniliselt kõlab see olukorras, kus viimased 2 nädalat on unevarustus olnud vähem, kui rahuldav. Algas vaikselt, igakevadise tsüklimuutusega. Hommikud on nii valged, et pesuloputusvahendi tootjad oleks kadedad.
Kuid lisaks ülepaisutatud reklaamile, et uni on ülehinnatud, on unetuse põhjustajaks olnud korraline kardioloogi juures käimine. Veel kuu aega tagasi oli kõik ilus: tee trenni, puhka, paranda seedimist... lihtsad asjad elus pidid ilu omama...
Ei tea, kas sel päeval oli karma või mojo või mis iganes saatus mu vastu, kuid 2 nädala eest helistas perearsti sekretär (õigema nimetusega madalama astme meditisiinitöötaja ehk Õde Blääd) ja teatas, et mulle on kirja pandud kardioloogi vastuvõtt. Ennemuistsel aal oli tarvis ravitseja ilmutuse järel kõrgema vaimu audientsi otsida. Nüüd siis kutsub Püha Vaim juba ise enda juurde... Call me Muhhamed...
Olen olnud tubli poiss ja teen endale paar pikka pai. Eridieet, mis koosnes enamasti porgandist (kiudaine) madala rasvasisaldusega söögid (taimetoit) ja vesi, hakkas peale nädalat jaksu piirama. When needs must, all things are allowed. Rukkipala suitsulõhega oli lihtsalt megahea :P
Lisaks kõigele teen kardiotrenni. Intensiiv-jõu trenn ülakehale ja pekirullile. Süda, mis enne tippis morsekoodi, on läinud vana hea sõdurimarsi takti tagasi. Elu lill...eks?
http://www.youtube.com/watch?v=tRVUOGUmxJI
All things combined, on unetus olnud enam, kui kurnav ja loodan, et homne arstilkäik on midagi enamat, kui tavaline:
"VCC, kerged südamekahinad...nii, kuidas me ennast tunneme siis?"
Aga, mis iganes ka vastuseks pole (juhul, kui on tegu millegi jubedaga), peaks pinge langema ja kindlus taastuma.
"Life is simple, when there are no problems. Life is life, when there are..."
-tartu pets-
Kuid lisaks ülepaisutatud reklaamile, et uni on ülehinnatud, on unetuse põhjustajaks olnud korraline kardioloogi juures käimine. Veel kuu aega tagasi oli kõik ilus: tee trenni, puhka, paranda seedimist... lihtsad asjad elus pidid ilu omama...
Ei tea, kas sel päeval oli karma või mojo või mis iganes saatus mu vastu, kuid 2 nädala eest helistas perearsti sekretär (õigema nimetusega madalama astme meditisiinitöötaja ehk Õde Blääd) ja teatas, et mulle on kirja pandud kardioloogi vastuvõtt. Ennemuistsel aal oli tarvis ravitseja ilmutuse järel kõrgema vaimu audientsi otsida. Nüüd siis kutsub Püha Vaim juba ise enda juurde... Call me Muhhamed...
Olen olnud tubli poiss ja teen endale paar pikka pai. Eridieet, mis koosnes enamasti porgandist (kiudaine) madala rasvasisaldusega söögid (taimetoit) ja vesi, hakkas peale nädalat jaksu piirama. When needs must, all things are allowed. Rukkipala suitsulõhega oli lihtsalt megahea :P
Lisaks kõigele teen kardiotrenni. Intensiiv-jõu trenn ülakehale ja pekirullile. Süda, mis enne tippis morsekoodi, on läinud vana hea sõdurimarsi takti tagasi. Elu lill...eks?
http://www.youtube.com/watch?v=tRVUOGUmxJI
All things combined, on unetus olnud enam, kui kurnav ja loodan, et homne arstilkäik on midagi enamat, kui tavaline:
"VCC, kerged südamekahinad...nii, kuidas me ennast tunneme siis?"
Aga, mis iganes ka vastuseks pole (juhul, kui on tegu millegi jubedaga), peaks pinge langema ja kindlus taastuma.
"Life is simple, when there are no problems. Life is life, when there are..."
-tartu pets-
Friday, April 26, 2013
This is for the record vol 2...
Mis kroonika jääb meest mäletama? Mis teod ta endast maha jätab? Kellena teda mäletatakse?
To be honest, olen ma kõigile valetanud. See, millest ma olen valetanud... on see isik, kellest püüan ära pääseda. Ei, see ei ole Tartu Pets. See jääda kunagi teiseks korraks...
Loomu poolest olen selline, kes otsib turvalisust, hellust... ja olen välja töötanud väga spetsiifilised meetodid nende asjade nägemiseks teistes inimestes.
For a fact: Ema on mind kasvatanud raudse käe ja mürgise mentaliteediga. Mehi maha teinud (mu vanaisa oli joodik ja seetõttu on emal palju komplekse) ja minu helluse ja hea loomu tõttu ennast minu peal välja elanud.
See tõstatab usalduse ja hoolivuse küsimuse topelt teravaks. Jällegi, lihtsalt faktiks, mitte mingi haletsuse saamiseks.
Positiivse märgina, sain hakkama ühe kõige suurema julgustükiga elus: tegin oma praegusele suhtele emaga lõpu. Viisil, mis mind ennastki väga muserdab siiani, kuid aastakümneid kestnud psühhoterror vallandus sellisel hetkel just nii. Vaidluse hoos lõin ema poole tabureti, kuid ta ei saanud sellega pihta.
Lähen oma esialgsest mõttest kaugele.
Kuidas ma siis seda teen: ma mängin lollikest, ullikest. Osalt olengi seda (teostamata jäänud lapsepõlv), kuid leidsin viisi seda enda jaoks kasulikult tööle panna, samal ajal ära kaotades. Läbi nõrgukese mängimise (kuid vahepeal ennast ikka normaalsena näidates), avanevad inimesed oma võimekusega. Näen, mis on peidus pinna all ja kas inimest saab usaldada...
Mõnikord kasutan oma loomupäraseid andeid inimese suunamiseks. Puhtalt oskuste lihvimiseks nii sotsiaalsel, kui isiklikul tasemel. ehk näen, mis on aksepteeritav ja mis mitte. Vastupidise psühholoogia seisukohast on selline tegevus vastast vabastav, kuna võin öelda valesid asju (tuua vastuolu partneri tegelike soovide ja suundade suhtes), avan ja kinnitan nende enda soove tugevamalt. Tsükkel toob rohkem välja ka inimese sügavamat isiksust.
Selline on mu viis maailmas hakkama saada, samal ajal ennast ümber programeerida nende lapsepõlve traumade suhtes ja luua vabamat, mõnusamat Priitu... Aitäh Liisi Graf, Tartu Tamme Gümnaasiumi kunagine psühholoog :)
Ma ei ole loll, püüan leida inimesi, kellele ennast avada...lihtsalt ja ausalt...
Kellele saaksin olla nii aus, anda kõige siirama kingi endast.Olla aus!
"Honesty is the greatest gift a person can give, followed by hugs and love"
-tartu pets-
To be honest, olen ma kõigile valetanud. See, millest ma olen valetanud... on see isik, kellest püüan ära pääseda. Ei, see ei ole Tartu Pets. See jääda kunagi teiseks korraks...
Loomu poolest olen selline, kes otsib turvalisust, hellust... ja olen välja töötanud väga spetsiifilised meetodid nende asjade nägemiseks teistes inimestes.
For a fact: Ema on mind kasvatanud raudse käe ja mürgise mentaliteediga. Mehi maha teinud (mu vanaisa oli joodik ja seetõttu on emal palju komplekse) ja minu helluse ja hea loomu tõttu ennast minu peal välja elanud.
See tõstatab usalduse ja hoolivuse küsimuse topelt teravaks. Jällegi, lihtsalt faktiks, mitte mingi haletsuse saamiseks.
Positiivse märgina, sain hakkama ühe kõige suurema julgustükiga elus: tegin oma praegusele suhtele emaga lõpu. Viisil, mis mind ennastki väga muserdab siiani, kuid aastakümneid kestnud psühhoterror vallandus sellisel hetkel just nii. Vaidluse hoos lõin ema poole tabureti, kuid ta ei saanud sellega pihta.
Lähen oma esialgsest mõttest kaugele.
Kuidas ma siis seda teen: ma mängin lollikest, ullikest. Osalt olengi seda (teostamata jäänud lapsepõlv), kuid leidsin viisi seda enda jaoks kasulikult tööle panna, samal ajal ära kaotades. Läbi nõrgukese mängimise (kuid vahepeal ennast ikka normaalsena näidates), avanevad inimesed oma võimekusega. Näen, mis on peidus pinna all ja kas inimest saab usaldada...
Mõnikord kasutan oma loomupäraseid andeid inimese suunamiseks. Puhtalt oskuste lihvimiseks nii sotsiaalsel, kui isiklikul tasemel. ehk näen, mis on aksepteeritav ja mis mitte. Vastupidise psühholoogia seisukohast on selline tegevus vastast vabastav, kuna võin öelda valesid asju (tuua vastuolu partneri tegelike soovide ja suundade suhtes), avan ja kinnitan nende enda soove tugevamalt. Tsükkel toob rohkem välja ka inimese sügavamat isiksust.
Selline on mu viis maailmas hakkama saada, samal ajal ennast ümber programeerida nende lapsepõlve traumade suhtes ja luua vabamat, mõnusamat Priitu... Aitäh Liisi Graf, Tartu Tamme Gümnaasiumi kunagine psühholoog :)
Ma ei ole loll, püüan leida inimesi, kellele ennast avada...lihtsalt ja ausalt...
Kellele saaksin olla nii aus, anda kõige siirama kingi endast.Olla aus!
"Honesty is the greatest gift a person can give, followed by hugs and love"
-tartu pets-
Thursday, April 25, 2013
RDJ aftermath ehk miks ma magada ei saa...
Kell on 5.40. SILMAD LAHTI! Vahin lakke või siis... nari teise korruse põhja vastu.
Tsiteerime kunagi elanud ja kuulsate inimeste mõtteid. Paistame targemad, repsekteeritumad, haritumad...
Kuid mis mõtet on rääkida kellegi teise mõtetega?
Pigem räägin sellest, et mind painab viimased 4 kuud juba sama unenägu. Tee, mida olen nüüdseks juba pea 3. aastat ette võtnud. Kõnnin üle Tondi trammi-elektrirongi ülesõidu. On öö. Vahel on seal olnud suur autodevool, vahel muutub ilm hetkega külmaks...ükskord nägin isegi tulnukaid. Kuid üks asi jääb samaks: ma kõnnin üle selle pagana koha.
To dream that you are crossing railroad tracks indicates that you are going against the path that others have laid out for you. You are doing your own thing and not what others want or expect of you. Alternatively, the dream symbolizes a transitional phase. Consider the phrase of coming/being from "the wrong side of the tracks." Perhaps it signifies the progress you have made. Do not forget about your humble beginnings.
Niimoodi on selle asja kohta öelnud kunagi elanud inimesed. Täpsemalt on selle analüüsi taga Freudi psühhoanalüüsi meetodid, mille teerajajaks ta ise oli. Ja mille üle pidi võitlema...ja nagu üks suur kunstnik ikka, sai tema töö väärtuslikuks peale tema surma...
Huvitav, kas Freud nägi unes äkki oma kodu lähedal tee ületamist?
Kui ära võtta kõik vidinad, mida olen välja mõelnud ja ehitanud. Kui jätta kõrvale kõik luhtunud sõprused ja suhted. Siis ma tean kes ma olen...ma olen Tartu Pets
"Without a heart, there are no men or women"
-tartu pets-
Tsiteerime kunagi elanud ja kuulsate inimeste mõtteid. Paistame targemad, repsekteeritumad, haritumad...
Kuid mis mõtet on rääkida kellegi teise mõtetega?
Pigem räägin sellest, et mind painab viimased 4 kuud juba sama unenägu. Tee, mida olen nüüdseks juba pea 3. aastat ette võtnud. Kõnnin üle Tondi trammi-elektrirongi ülesõidu. On öö. Vahel on seal olnud suur autodevool, vahel muutub ilm hetkega külmaks...ükskord nägin isegi tulnukaid. Kuid üks asi jääb samaks: ma kõnnin üle selle pagana koha.
To dream that you are crossing railroad tracks indicates that you are going against the path that others have laid out for you. You are doing your own thing and not what others want or expect of you. Alternatively, the dream symbolizes a transitional phase. Consider the phrase of coming/being from "the wrong side of the tracks." Perhaps it signifies the progress you have made. Do not forget about your humble beginnings.
Niimoodi on selle asja kohta öelnud kunagi elanud inimesed. Täpsemalt on selle analüüsi taga Freudi psühhoanalüüsi meetodid, mille teerajajaks ta ise oli. Ja mille üle pidi võitlema...ja nagu üks suur kunstnik ikka, sai tema töö väärtuslikuks peale tema surma...
Huvitav, kas Freud nägi unes äkki oma kodu lähedal tee ületamist?
Kui ära võtta kõik vidinad, mida olen välja mõelnud ja ehitanud. Kui jätta kõrvale kõik luhtunud sõprused ja suhted. Siis ma tean kes ma olen...ma olen Tartu Pets
"Without a heart, there are no men or women"
-tartu pets-
Monday, April 22, 2013
Erand kinnitab reeglit...
Nagu tavaks saanud, alustaks mõnda juttu täiesti teistmoodi. Nagu ka nüüd. Office USA üks naljadest on kontori vanakese/hullukese blogi. Kuna "blogi" üles seadja ei tahtnud maailma onukese mõistusega külvata, tegi ta lihtsalt ühe wördi-dokumendi, pani pealkirjaks www.creedthoughts.gov/creedthoughts
Erand kinnitab reeglit, et reegel võib olla vale. Nagu ka nüüd. Igast pinnapealsest lainetusest võib välja lugeda vettevaataja nihestunud maailma, või isegi hetkelist süvenemist isiklike moraalide juurde. Ükskõik, mida vaatleja mõtleks, jääb see alati lainetuse meelevalada.
Vee all on peidus tohutu sügavus ja selle nägemiseks tuleb kasutada allveelaeva. Nagu ka nüüd. Prepare for immediate immersion and dive to a crusing depth. Aye-aye, captain!
Nagu enne öeldud, on midagi uut. Nagu ka nüüd. Selleks uueks võib kergelt öelduna olla kevad, uuesti-sünd. Termomeetrid hakkavad näitama kahekohalisi arve ja ka keset ööd pole tibudel nahaga midagi peale hakata. Talvekarv sai vahetatud suvekarva vastu. See mõnus tunne, kui saab lallusid hellitada ketside, mitte kingadega. Raske ja võrdlemisi ebapraktiline tehispekikiht asendus mõnusa nahktagiga. Imma baaaaaaaaaad man...
Kell saab 2 öösel, kevad-suvine äratuskell käivitab laulihased mõne tunni pärast ja ees ootab pikk tööpäev. Ei ole midagi uut taeva all. Nagu ka nüüd. Tiksutan vaikselt mõtteid edasi tulevase väljakutse ees. Kompunnin lahkumisavaldust ja kokkvõtvad niidiotsad saavad ilusad lehvikusarnased sõlmed. Nagu TV3 mängib kõiki 80-date teleseriaale, mis olid niivõrd odavad aga sellevõrra paremad...
Tavaliselt pole mul selleks hetkeks enam midagi öelda. Nagu ka nüüd. Mula jätkub oma inertsist ja egoistlik vastikus nõuab karjuvalt ellujäämist. Pagana debiilsus...stambin seda nagu templiga igale poole. Kui vaid oleks olemas bürokraatia mungad. Silent stamp style...
Siia tuleb üks mõtetu tsitaat, mis seob kõik kokku ja ei ütle mitte midagi. Nagu ka nüüd
"Might aswell read the second time, what good will ignorance do to you anymore?"
-tartu pets-
Erand kinnitab reeglit, et reegel võib olla vale. Nagu ka nüüd. Igast pinnapealsest lainetusest võib välja lugeda vettevaataja nihestunud maailma, või isegi hetkelist süvenemist isiklike moraalide juurde. Ükskõik, mida vaatleja mõtleks, jääb see alati lainetuse meelevalada.
Vee all on peidus tohutu sügavus ja selle nägemiseks tuleb kasutada allveelaeva. Nagu ka nüüd. Prepare for immediate immersion and dive to a crusing depth. Aye-aye, captain!
Nagu enne öeldud, on midagi uut. Nagu ka nüüd. Selleks uueks võib kergelt öelduna olla kevad, uuesti-sünd. Termomeetrid hakkavad näitama kahekohalisi arve ja ka keset ööd pole tibudel nahaga midagi peale hakata. Talvekarv sai vahetatud suvekarva vastu. See mõnus tunne, kui saab lallusid hellitada ketside, mitte kingadega. Raske ja võrdlemisi ebapraktiline tehispekikiht asendus mõnusa nahktagiga. Imma baaaaaaaaaad man...
Kell saab 2 öösel, kevad-suvine äratuskell käivitab laulihased mõne tunni pärast ja ees ootab pikk tööpäev. Ei ole midagi uut taeva all. Nagu ka nüüd. Tiksutan vaikselt mõtteid edasi tulevase väljakutse ees. Kompunnin lahkumisavaldust ja kokkvõtvad niidiotsad saavad ilusad lehvikusarnased sõlmed. Nagu TV3 mängib kõiki 80-date teleseriaale, mis olid niivõrd odavad aga sellevõrra paremad...
Tavaliselt pole mul selleks hetkeks enam midagi öelda. Nagu ka nüüd. Mula jätkub oma inertsist ja egoistlik vastikus nõuab karjuvalt ellujäämist. Pagana debiilsus...stambin seda nagu templiga igale poole. Kui vaid oleks olemas bürokraatia mungad. Silent stamp style...
Siia tuleb üks mõtetu tsitaat, mis seob kõik kokku ja ei ütle mitte midagi. Nagu ka nüüd
"Might aswell read the second time, what good will ignorance do to you anymore?"
-tartu pets-
Saturday, April 20, 2013
This is blasphemy...this is madness! Madness...? THIS IS THERAPY!!!
"For what its worth, having a heart makes only half a man"
-tartu pets-
Marlboro reklaaminägu, kauboi, on ameerika meheliku käitumise musternäidis. Trimmis keha (millele lisandus paari särginööbi lahti tegemine), teksariidest ajatu riietus (kuhu lisandusid narmad, vöökaunistused...), kauboikaabu päikese eest kaitsemas (millele lisandusid hiljem päikeseprillid), nahast kauboi saapad (millele pandi külge alati kannused). Mehelikust, praktilisest kujundist kujunes aja jooksul välja kloun, kes plakatil igavese naeratusega müüb elustiili.
Töökohas jagavad kaks tibi, eeldavasti koolineiud, mobiilipakette lastele. Reklaaminduse seisukohalt vägagi tasuv strateegia. Moraali seisukohast...eks see jääb igaühe otsustada. Paratamatult on siingi vastuolulisus pakutava kauba edus. Hea toode müüb ennast ise, kehva toodet tuleb administreerida via fekaaltorude kaudu, kui vaja.
Enamasti külastab töökohta hommikuti üpriski noor kontingent, seega on selline reklaamiparasiteerimine sama hea, kui alaealistele valimisõiguse andmine. Kui mitte hullem.
Samas, see vingumine siin on nagu teraapia. Paljud käivad psühholoogi juures. Mina ei käi, kuna ma näen, et olen psühholoogile järjekordne number lehel (khömm, palgalehel...)
Jah, mul on kõrgendatud vajadus läheduse ja kiindumuse vastu. Mommy issues. Emme ei kallistanud mind kunagi. Sõimas sitapeaks ja andis vitsa tihti. Kõik naised on vastikud nüüd ja nendega tuleb kakelda...thänks, mom...
Filmist 300 pärineb hea idee: "the more you sweat here, the less you will bleed in battle"
Kuna olen palju tööd teinud sallivuse ja haiglasliku kiindumuse vähendamiseks, muudan selle ümber järgmiselt: "the more you let your negative emotions out here, the less I will let out in IRL"
Kui keegi imestab, kuskohas siin see hullumeelsus siis on? Täiesti normaalne käitumine, kui miskt hingel. Tuleb välja lasta...ära põgeneda. MA ei põgene. Töötan oma halbade asjadega, kuni need saavad lahendatud. Läheb nii kaua, kui vaja! Kirjutangi seda teraapiat, see on midagi kindlat. Vastuvaidlematut. Lihtsat! See jääb siia, mitte ei lähe mehega hauda.
Teenin oma head tuju ja ei tee erandeid. Ütlen vaid: minu tujud ja ma ei unustanud mitte midagi. MITTE KEDAGI!
"Here. Where I am anonymous and alone in a white room with no history and no parading. So I can make something unknown in the shape of this room. Where I am King of Corners."
-Michael Ondaatje-
-tartu pets-
Marlboro reklaaminägu, kauboi, on ameerika meheliku käitumise musternäidis. Trimmis keha (millele lisandus paari särginööbi lahti tegemine), teksariidest ajatu riietus (kuhu lisandusid narmad, vöökaunistused...), kauboikaabu päikese eest kaitsemas (millele lisandusid hiljem päikeseprillid), nahast kauboi saapad (millele pandi külge alati kannused). Mehelikust, praktilisest kujundist kujunes aja jooksul välja kloun, kes plakatil igavese naeratusega müüb elustiili.
Töökohas jagavad kaks tibi, eeldavasti koolineiud, mobiilipakette lastele. Reklaaminduse seisukohalt vägagi tasuv strateegia. Moraali seisukohast...eks see jääb igaühe otsustada. Paratamatult on siingi vastuolulisus pakutava kauba edus. Hea toode müüb ennast ise, kehva toodet tuleb administreerida via fekaaltorude kaudu, kui vaja.
Enamasti külastab töökohta hommikuti üpriski noor kontingent, seega on selline reklaamiparasiteerimine sama hea, kui alaealistele valimisõiguse andmine. Kui mitte hullem.
Samas, see vingumine siin on nagu teraapia. Paljud käivad psühholoogi juures. Mina ei käi, kuna ma näen, et olen psühholoogile järjekordne number lehel (khömm, palgalehel...)
Jah, mul on kõrgendatud vajadus läheduse ja kiindumuse vastu. Mommy issues. Emme ei kallistanud mind kunagi. Sõimas sitapeaks ja andis vitsa tihti. Kõik naised on vastikud nüüd ja nendega tuleb kakelda...thänks, mom...
Filmist 300 pärineb hea idee: "the more you sweat here, the less you will bleed in battle"
Kuna olen palju tööd teinud sallivuse ja haiglasliku kiindumuse vähendamiseks, muudan selle ümber järgmiselt: "the more you let your negative emotions out here, the less I will let out in IRL"
Kui keegi imestab, kuskohas siin see hullumeelsus siis on? Täiesti normaalne käitumine, kui miskt hingel. Tuleb välja lasta...ära põgeneda. MA ei põgene. Töötan oma halbade asjadega, kuni need saavad lahendatud. Läheb nii kaua, kui vaja! Kirjutangi seda teraapiat, see on midagi kindlat. Vastuvaidlematut. Lihtsat! See jääb siia, mitte ei lähe mehega hauda.
Teenin oma head tuju ja ei tee erandeid. Ütlen vaid: minu tujud ja ma ei unustanud mitte midagi. MITTE KEDAGI!
"Here. Where I am anonymous and alone in a white room with no history and no parading. So I can make something unknown in the shape of this room. Where I am King of Corners."
-Michael Ondaatje-
Wednesday, April 17, 2013
Sügavamale ehk 50 VEELGI hallimat tooni
Keset ürgmetsa siblib siil. Kännust paremale, natukene edasi...ja ongi wifi käes. Siil läheb edasi, et tugevamat signaali saada...
Vastuolulise seerias jõudsin inimpsühholoogia juurde. Teooria "rohi on alati teisel pool rohelisem" ei kehti siin. Inimmõte muutub samal kiirusel närvides liikuva impulsiga. Võib öelda, et aju suudab mõelda 50 varjundit rohelist, mis on ilusam teisel pool...
Inimkäitumine väljendub kõige paremini siis, kui vaadata tema loomingut. Kuidas ta reageerib ja kujundab maailma. Milleni viib antud loogiline käik ja mis on tulemus. Kuhu viib see lõputa tee...
Andsin just väikese näite, kuhu inimloomuse vastuolulisus moodsas ühiskonnas viib. Oleme loonud teadmiste ja intelligentsi-põhise süsteemi. Ole tark, haritud, laia silmaringiga jaa nii eedasi. Kuhu siis 50 mahlakamat rohuliblet jäi?
Neid tasub otsida raamatutest, filmidest, näidenditest. Moraalsetest ja eetilistest õpetustest. Sotsiaalsest korraldusest. Näiteid võib tuua palju, kuid neid kõiki ühendab üks ühine nimetaja.
Seda, mida inimene ei ole, tuletatakse koguaeg meelde...et ikka meelest ära ei läheks. Selline mõte, kui aus olla, tekkis mul, kui hakkasin vastuolulisuse teooriat kohandama pornograafiale. Kas tõesti on ÕIGE seks siis selline? (küsimus, mida teooria jaoks küsisin)
Jõudsin järeldusele, et kui ühesugust kiiret, vägivaldset ja usutavasti valusat nikkumist filmitakse nii palju, kaheldakse selle teguviisi efektiivsuses. Ikka uus ja uus ja koguaeg kordame sama asja... 50 rohelist murumätast sai praegu teise tähenduse.
Imelik, nagu see tundus praegu, oli pornograafial lihtne põhjus olla esimene. See on mõeldud mõjutama meie ühte baas-vajadust. Seksi, loodusliku mõnutegevust, mis hüüab Nokia tunnuslauset.
Kasutades seda teooriat ja vaadates, millele panustatakse KÕIGE rohkem moodas ühiskonnas. Mida taotakse kõige rohkem inimestele peale. Milline stiil, disain või loogika lubab eemaldada inimest inimesest KÕIGE paremini.
Jõudsin sinna, kuhu alustatud siili näitega tahtsin saabuda. Inimene käitub täpselt samamoodi. Siblib ürglinnas ringi. Poest paremale, natukene edasi...ja üks VIIEKÜMNEST rohelisemast murulapist vaatab meile otsa...
Being no-one, half or whole is the same, difference comes from not being
-tartu pets-
Vastuolulise seerias jõudsin inimpsühholoogia juurde. Teooria "rohi on alati teisel pool rohelisem" ei kehti siin. Inimmõte muutub samal kiirusel närvides liikuva impulsiga. Võib öelda, et aju suudab mõelda 50 varjundit rohelist, mis on ilusam teisel pool...
Inimkäitumine väljendub kõige paremini siis, kui vaadata tema loomingut. Kuidas ta reageerib ja kujundab maailma. Milleni viib antud loogiline käik ja mis on tulemus. Kuhu viib see lõputa tee...
Andsin just väikese näite, kuhu inimloomuse vastuolulisus moodsas ühiskonnas viib. Oleme loonud teadmiste ja intelligentsi-põhise süsteemi. Ole tark, haritud, laia silmaringiga jaa nii eedasi. Kuhu siis 50 mahlakamat rohuliblet jäi?
Neid tasub otsida raamatutest, filmidest, näidenditest. Moraalsetest ja eetilistest õpetustest. Sotsiaalsest korraldusest. Näiteid võib tuua palju, kuid neid kõiki ühendab üks ühine nimetaja.
Seda, mida inimene ei ole, tuletatakse koguaeg meelde...et ikka meelest ära ei läheks. Selline mõte, kui aus olla, tekkis mul, kui hakkasin vastuolulisuse teooriat kohandama pornograafiale. Kas tõesti on ÕIGE seks siis selline? (küsimus, mida teooria jaoks küsisin)
Jõudsin järeldusele, et kui ühesugust kiiret, vägivaldset ja usutavasti valusat nikkumist filmitakse nii palju, kaheldakse selle teguviisi efektiivsuses. Ikka uus ja uus ja koguaeg kordame sama asja... 50 rohelist murumätast sai praegu teise tähenduse.
Imelik, nagu see tundus praegu, oli pornograafial lihtne põhjus olla esimene. See on mõeldud mõjutama meie ühte baas-vajadust. Seksi, loodusliku mõnutegevust, mis hüüab Nokia tunnuslauset.
Kasutades seda teooriat ja vaadates, millele panustatakse KÕIGE rohkem moodas ühiskonnas. Mida taotakse kõige rohkem inimestele peale. Milline stiil, disain või loogika lubab eemaldada inimest inimesest KÕIGE paremini.
Jõudsin sinna, kuhu alustatud siili näitega tahtsin saabuda. Inimene käitub täpselt samamoodi. Siblib ürglinnas ringi. Poest paremale, natukene edasi...ja üks VIIEKÜMNEST rohelisemast murulapist vaatab meile otsa...
Being no-one, half or whole is the same, difference comes from not being
-tartu pets-
Sügavusest ehk Tabasalu pangalt võtame laenu
Mis mind ajendas üldse sellise asja peale mõtlema? Kui aus olla, siis täpselt see sama asi, millest rääkima hakkan. Nagu enamike asju, millele mõtlen. Aega peab ju viitma...
Tabamatu ime on mõista kedagi teist. Mõõtmatu sügavus on laskuda hinge sisemusse. Leidmata tee on tuleviku ees seismine... näiteid võib tuua mitmeid. Keedame mikstuuri natukene paksemaks ja magusamaks.
Küsimus, mis tekib: mõttetu retooriline, filosohvoosiline mula? Võib seda nii võtta küll, kui tunda ennast valgustatud, intelligentse...kuskil kõrgemates sfäärides lendlemas. Hea on unistada. See ei võta ju mitte mingit tükki küljest. Mis asja ma siis ajan? Mikstruuri konsistents sarnaneb varsti vahtrasiirupile...
Teada kõigest kõike on nagu kasutada kõikjale mõeldud masinat. See ei tööta kuskilt just nii, nagu peaks. Milles siis asi? Lihtsuses peitub võlu, ütles demokraatia looja. Olles keerukamad, kui kunagi varem, hakkab lihtsusest saama midagi teisel pool rohelisem muru... mikstuuri konsistents paksenes järsult nutellaks!
Jõudsingi sinna, kuhu erudeeritud, intelligentse, valgutatud inimese vaade mind viis. Mille peale enamik inimesi ühmaks üheselt: "miks siis kohe ei öelnud...?" Eks ma arvasin, et räägin intelligentse inimesega...
Teisel pool on alati rohi rohelisem, taevas sinisem ja meri puhtam. Jääb üle vaid huumoriga võtta olukorda, kus arenenud ühiskonnas, sotsiaalses keskkonnas kasvanud ja statistiliselt kõrgema taibukusega inimene nõuab lihtsat seletust. Iroonia, sarkasm ja muud ilusad sõimusõnad ei suuda lihtsalt, ühesõnaliselt antud olukorda väljendada.
Sellepärast võtamegi Tabasalu pangalt laenu. Lootes laenu toel ehitada keerukamat isiksust. Paratamatult viib selline laenutehing tagasimaksete puudumisele ja võib lõppeda laenuvõtja ühe, ülima sissemaksega.
Mis mind ajendas sellele mõtlema? Kuidas olla lihtne maailmas, mis nõuab pidevalt intelligentsi?
a mirror is simple, reflection is complex
-tartu pets-
Tabamatu ime on mõista kedagi teist. Mõõtmatu sügavus on laskuda hinge sisemusse. Leidmata tee on tuleviku ees seismine... näiteid võib tuua mitmeid. Keedame mikstuuri natukene paksemaks ja magusamaks.
Küsimus, mis tekib: mõttetu retooriline, filosohvoosiline mula? Võib seda nii võtta küll, kui tunda ennast valgustatud, intelligentse...kuskil kõrgemates sfäärides lendlemas. Hea on unistada. See ei võta ju mitte mingit tükki küljest. Mis asja ma siis ajan? Mikstruuri konsistents sarnaneb varsti vahtrasiirupile...
Teada kõigest kõike on nagu kasutada kõikjale mõeldud masinat. See ei tööta kuskilt just nii, nagu peaks. Milles siis asi? Lihtsuses peitub võlu, ütles demokraatia looja. Olles keerukamad, kui kunagi varem, hakkab lihtsusest saama midagi teisel pool rohelisem muru... mikstuuri konsistents paksenes järsult nutellaks!
Jõudsingi sinna, kuhu erudeeritud, intelligentse, valgutatud inimese vaade mind viis. Mille peale enamik inimesi ühmaks üheselt: "miks siis kohe ei öelnud...?" Eks ma arvasin, et räägin intelligentse inimesega...
Teisel pool on alati rohi rohelisem, taevas sinisem ja meri puhtam. Jääb üle vaid huumoriga võtta olukorda, kus arenenud ühiskonnas, sotsiaalses keskkonnas kasvanud ja statistiliselt kõrgema taibukusega inimene nõuab lihtsat seletust. Iroonia, sarkasm ja muud ilusad sõimusõnad ei suuda lihtsalt, ühesõnaliselt antud olukorda väljendada.
Sellepärast võtamegi Tabasalu pangalt laenu. Lootes laenu toel ehitada keerukamat isiksust. Paratamatult viib selline laenutehing tagasimaksete puudumisele ja võib lõppeda laenuvõtja ühe, ülima sissemaksega.
Mis mind ajendas sellele mõtlema? Kuidas olla lihtne maailmas, mis nõuab pidevalt intelligentsi?
a mirror is simple, reflection is complex
-tartu pets-
Monday, April 15, 2013
Juurutame banaanid ehk kaine talupoeg mõtleb
Mulle meeldib reaalsus. Mulle meeldib sealt ka põgeneda. Mulle meeldib samas kindel ja ratsionaalne hoiak. Mulle meeldib lollusi rääkida ja vastuoluline olla...
Mis mulle selle juures pinda käib, on vigade kordamine.
Lugesin uudist Eesti Konservatiivse Erakonna looja Mart Helme arvamusest Eesti eluolu ja majanduse turgutamisest. Kindlad põhimõtted ja ratsionaalne vaade asjadele. Sekka natukene populismi. Maamees, kes raiub raudselt, et on olemas rahad. Taob meid samade asjadega, mida kõik teavad (isegi sülelapsed).
Samas, keerame kella 60. aastat tagasi. Tollal olla Venemaal sündinud revolutsioon. Üks kohatlane vennike, nimega Nikita sai presiidiumi sekretäriks. Lihtne mees, tagus rauda kuumast peast ehk oli just see kaine mõistuse ja ratsionaalse vaatega karismaatiline mees.
Sellest saime ajalukku Eesti "hruštovkad", Lasnamäe, Mustamäe, Annelinna ja loomulikult tööstusrajoonid. Lisaks humoorikad kelgutamised, maisi juurutamised ja kuldsed kuuekümnendad. Olid ajad, oli ilus...
Mis peale seda toimus, võib igaüks meenutada veel paremini. Võimule sai Brežnev. Mania Grandiosa sai võidukäigule (mõnus on mulina ja läbipaistmatute otsuste pimeduses oma makse maksta...). Venemaa relvastumine...kartused, et kuldsete aegade õitsengust tahavad demokraadid osa saada... irooniaga öeldes poleks sellest päästnud isegi õigeusu ekstremistid.
Mitte väita, et tulemas on uus kommunism või represseerimine, pööran siinkohal tähelepanu peidetud tähendusele selle tegutsemisviisi puhul. Mida kõik arvavad, aga välja ei julge öelda.
Saab võimule Helme Konservatiivne erakond. Tehakse karismaatiliselt Eesti majanduses kannapööre. Raha jääb Eestile, väljavaated on head. Tulevad väikeettevõtluse arendamise kavad (moodne 5-aastaku plaan), projektirahad... samal ajal on opositsioonis praegu võimul olevad erakonnad. Reform, Kesk, SDE jne...
Praeguse võimu poolt paika pandud seadused lubavad edukalt laveerida opositsiooni valduses olevate firmade riilulifirmadele juurde "väikeettevõtteid". Tehakse projektid, taodeldakse raha... aga tootlikust njetu.
Kujutan ette, kuidas üks "kohalik" leidur, kellel on head kavatsused ja ilus, karismaatiline visioon Eestis banaane kasvatada. Projekt, rahad...ja väikene aed 10-15 banaanipuuga. Ahiküte (superloodussäätlik). Meediasse lendavad kiitused ministritelt koos "isiklike" vaadetega. Kogumaksumus: 200 000 eurot.
Karismaatiline uinutamine võib meile tagada parema elu, kuid tulevikus terendab meile karmi käega/ütlemisega liidri vajadus. Rohi on teiselpool alati rohelisem...
Mulle meeldib karismaatiline, kaine talupoja mõistus lihtinimesele suunatuna. Mulle ei meeldi, kui korratakse ajalugu...eriti, suure tõenäosusega vigu...
-action of a man has more value than a thousand words-
-tartu pets-
Mis mulle selle juures pinda käib, on vigade kordamine.
Lugesin uudist Eesti Konservatiivse Erakonna looja Mart Helme arvamusest Eesti eluolu ja majanduse turgutamisest. Kindlad põhimõtted ja ratsionaalne vaade asjadele. Sekka natukene populismi. Maamees, kes raiub raudselt, et on olemas rahad. Taob meid samade asjadega, mida kõik teavad (isegi sülelapsed).
Samas, keerame kella 60. aastat tagasi. Tollal olla Venemaal sündinud revolutsioon. Üks kohatlane vennike, nimega Nikita sai presiidiumi sekretäriks. Lihtne mees, tagus rauda kuumast peast ehk oli just see kaine mõistuse ja ratsionaalse vaatega karismaatiline mees.
Sellest saime ajalukku Eesti "hruštovkad", Lasnamäe, Mustamäe, Annelinna ja loomulikult tööstusrajoonid. Lisaks humoorikad kelgutamised, maisi juurutamised ja kuldsed kuuekümnendad. Olid ajad, oli ilus...
Mis peale seda toimus, võib igaüks meenutada veel paremini. Võimule sai Brežnev. Mania Grandiosa sai võidukäigule (mõnus on mulina ja läbipaistmatute otsuste pimeduses oma makse maksta...). Venemaa relvastumine...kartused, et kuldsete aegade õitsengust tahavad demokraadid osa saada... irooniaga öeldes poleks sellest päästnud isegi õigeusu ekstremistid.
Mitte väita, et tulemas on uus kommunism või represseerimine, pööran siinkohal tähelepanu peidetud tähendusele selle tegutsemisviisi puhul. Mida kõik arvavad, aga välja ei julge öelda.
Saab võimule Helme Konservatiivne erakond. Tehakse karismaatiliselt Eesti majanduses kannapööre. Raha jääb Eestile, väljavaated on head. Tulevad väikeettevõtluse arendamise kavad (moodne 5-aastaku plaan), projektirahad... samal ajal on opositsioonis praegu võimul olevad erakonnad. Reform, Kesk, SDE jne...
Praeguse võimu poolt paika pandud seadused lubavad edukalt laveerida opositsiooni valduses olevate firmade riilulifirmadele juurde "väikeettevõtteid". Tehakse projektid, taodeldakse raha... aga tootlikust njetu.
Kujutan ette, kuidas üks "kohalik" leidur, kellel on head kavatsused ja ilus, karismaatiline visioon Eestis banaane kasvatada. Projekt, rahad...ja väikene aed 10-15 banaanipuuga. Ahiküte (superloodussäätlik). Meediasse lendavad kiitused ministritelt koos "isiklike" vaadetega. Kogumaksumus: 200 000 eurot.
Karismaatiline uinutamine võib meile tagada parema elu, kuid tulevikus terendab meile karmi käega/ütlemisega liidri vajadus. Rohi on teiselpool alati rohelisem...
Mulle meeldib karismaatiline, kaine talupoja mõistus lihtinimesele suunatuna. Mulle ei meeldi, kui korratakse ajalugu...eriti, suure tõenäosusega vigu...
-action of a man has more value than a thousand words-
-tartu pets-
Friday, April 12, 2013
Millest räägivad inimesed ehk kuidas ma kapist välja tulin
Olen ateist. Püüdsin seda aastaid maha suruda aga enam ei saa. Olin kapi-ateist aga tulin kapist välja. Leidsin, et seda külge endas peita on mõtetu. Ehk tahan puhta südametunnistusega mineviku minema saata...
Igatahes, moe(emo)jutt kõrvale ja edasi asja juurde.
Religioon, millest rääkida tahan, eksisteerib juba ammu. Äkki kristlus...või hinduism? Pohlad, tee neist uskudest kisselli ja müü amerikasse.
Kõndisin noorukina ringi Tartus ja mõistsin selle religiooni olemust. Oli selleks siis pikk autode laviin, mis aeglaselt mööda teed edasi liikus. Või tülpinud olekuga inimesed. Enamasti riietatud religioosetes toonides: must ja hall. Pühades templites saadi armuleiba ja püha vett. Sortiment on siiani kõva ja rahuldab ka kõige enam pühendunud usujüngri vajadused.
Kolisin siis Tallinna, nägin antud religiooni veelgi puhtamat vormi. Linnas hiilgasid kõrguvad kirikutornid. Täites usulisi inimesi hingesoojuse ja unistustega. Autodevool oli suurem ja FIBIT dikteeris religioosete rüüde sobivust. Tartust külge jäänud ateismipisik hakkas kasvama...
Läksid aastad mööda. Näitemäng, et mitte ära surra selles religiooses keskkonnas viis enda hinge järjest sügavama degradeerumiseni. Appi tõttasid kõrvaklapid, päikeseprillid ja vanaema sall.
Sisemuses, kapi sees muigasin seda religiooni ja nägin, kuidas inimesed vabatahtlikult selles on. Kutsuvad seda veel normaalseks eluks. Siblivad kirikute vahel, püüdes leida seda maagilist Jumalat ja tema puudutust. Või kulgevad unistuse killukeses mööda halli jõge.
Ma olen ateist. Religioon, mille vastu ma olen...on igavus
Igatahes, moe(emo)jutt kõrvale ja edasi asja juurde.
Religioon, millest rääkida tahan, eksisteerib juba ammu. Äkki kristlus...või hinduism? Pohlad, tee neist uskudest kisselli ja müü amerikasse.
Kõndisin noorukina ringi Tartus ja mõistsin selle religiooni olemust. Oli selleks siis pikk autode laviin, mis aeglaselt mööda teed edasi liikus. Või tülpinud olekuga inimesed. Enamasti riietatud religioosetes toonides: must ja hall. Pühades templites saadi armuleiba ja püha vett. Sortiment on siiani kõva ja rahuldab ka kõige enam pühendunud usujüngri vajadused.
Kolisin siis Tallinna, nägin antud religiooni veelgi puhtamat vormi. Linnas hiilgasid kõrguvad kirikutornid. Täites usulisi inimesi hingesoojuse ja unistustega. Autodevool oli suurem ja FIBIT dikteeris religioosete rüüde sobivust. Tartust külge jäänud ateismipisik hakkas kasvama...
Läksid aastad mööda. Näitemäng, et mitte ära surra selles religiooses keskkonnas viis enda hinge järjest sügavama degradeerumiseni. Appi tõttasid kõrvaklapid, päikeseprillid ja vanaema sall.
Sisemuses, kapi sees muigasin seda religiooni ja nägin, kuidas inimesed vabatahtlikult selles on. Kutsuvad seda veel normaalseks eluks. Siblivad kirikute vahel, püüdes leida seda maagilist Jumalat ja tema puudutust. Või kulgevad unistuse killukeses mööda halli jõge.
Ma olen ateist. Religioon, mille vastu ma olen...on igavus
Thursday, April 11, 2013
Haaran...
-->
Haaran...
Haaran oma meeltega ymbrust, hoolimata teistes. Ei pööra tähelepanu heale sõnale, ei pööra tähelepanu kellegi kogemusele. Tydruk mu kõrval nagu tahaks igavesti vaadata mulle silma, teha hetke ideaalseks, öelda mulle, hoida mind. Kus ma olen. Enda mullis.
Haaran kehaga seda rammestavat elu. Kargan, jooksen, tõmblen väsimuse ehmatavates krampides. Elan oma imelyhikest elu, sest see on esmapilgul ikkagi ju ainult korraks meile antud. Hooran oma keha, nägemata tuleviku kibedaid pisaraid.
Haaran oma olemusega teisi. Kes mu kõrval, neid kuulan huviga, kes sydames, neid vaatlen armastusega. Isegi neid, kellele nime enam ei mäleta, otsin yles ning lahendame uuesti maailma probleeme. Ning ikka see sama tydruk mu kõrval pyyab mind haarata.
Haaran võimatust võimalusest. Tydruk mu kõrval tunnetab seda muutust. Tema syda põksub kiiremini, ta hingab sygavalt, salajane ohe ta nyyd mulle nähtavaks muudab. Hilja pole kunagi, lihtsalt on vaja leida see õige sõna.
Haaran tema rõõmust. Korraks mu huulilt veereb see sõna, tahaks tagasi seda saada. Pagan, ettearvamatus mu loogilist mõtlemist pärsib. Läheneme, kuid samas tahaksin kaugeneda. See tunne mulle uue alguse lubab.
Haaran õlekõrre järele. Ettepanek kasta keelt pole vastumeelne, taltsutab meelt. Kasutan juhust, lipsan tema unest välja. Aga miks kirevase päralt ta nyyd minu unes ringi kondab? On see siis tõesti uus algus või lihtsalt, pelgalt armumine?
Haaran näilise väljapääsuga toauksest. Marsin kysimata sisse. Ta mu ees nyyd alasti, katmata, puhas ja syytu. Miks see nii paeluvaks on muudetud, kui kaks hinge koos teineteise unes kummitavad. Ning ka ta ise näeb mu alasti sisemust. Mõlema maski langemisega ma hirmunud kitse kombel tahaksin kiiresti minema lipsata.
Haaran veel viimast korda syytust. Vabandused, analyysid, vastastikku yksmeel. Tunnen ennast nyyd uuena. Kuid veel harjumata olemus mu sees karjub vanade radade järele. Vist yks lõputa tee on asendunud teisega. Mõte koidab mitme päeva pärast. Lamad voodis, mis enam ei ole poisi voodi. Lamad voodis mis on nyyd VOODI.
Haaran lõputa teeotsast. Kohtume uuesti, kallistame. Talle õrnalt kõrva sositan: „Kas igatsesid mind?“. Ta ei vasta midagi, kuid ta silmades om midagi uut. Midagi, mis meid nii kindlalt tahab siduda. Kas lasen sellel kõiel end tema sydamega siduda? Kas hiljem haavu rebides ka ravimit pakub?
Haaran...
This is for the record...
Kuna keegi minu blogi ei loe, siis on mõnus ja turvaline oma vaateid elule kirja panna.
Ju on mind neetud igasugu mõttetugevustega, märkan igalpool vigu, mis lähevad inimlikuse ja loogikaga vastuollu.
Vastuolu. Võtmesõna, mis paneb rattad käima, tõstab päikese merest ja nägema Jumalusi kuskil kõrge mäe otsas. Sest korrale peab vastu olema korratus. Mõttele mõttetus...ja tõsidusele nali.
Kus selles võrrandis paikneb inimene? Olemuselt vigane ja korrapäratu loom. Eks ikka seal, kus on kord, mõttestatud tegevus ja tõsidus. Sest see on kättesaamatu, silmapiiril...seal, kuhu püüelda.
See sisemine tung olla parem, kiirem, kõrgemal, õnnelikum, korralikum...kõik seda, mida inimesed ei ole.
Küsin uuesti, kus jääb selles võrrandis inimene? Lapselik, mänglev. Naerupall põskedes. Ei ole elul miskit viga. Kukun, siis tõusen ja mängin edasi.
"ÄRA JOOKSE KÄÄRIDEGA, KUKUD JA LÖÖD SILMA PEAST..."
Vastuolu: laps vs täiskasvanu. Öö vs päev. Vesi vs Tuli...
Mind paneb imestama, et kõik me oleme inimesed. Sarnased 90% ajast. Kuid selle 10% hulka oleme mahutanud: individuaalsuse, intelligentsi, personaalse treeningkava, isikliku ruumi, oma mõte ja 6 jalga niisket maad. Mis meiega juhtunud on?
Kas vastuolu erineda sinust kõrval olevast Jaagust on niivõrd suur, et laskume küsimata orjusesse? Olla sarnane enamike inimestega, kuid orjuses?
Tehniliselt võttes oleme saavutanud isiklikuse, privaatsuse. Keegi ei puuduta meid ega meie neid. Aga siis oleme ikka tagasi ruudul ÜKS. Oleme sarnased...mis on see vastuolu homme, mis meid ärkama paneks ja midagi tegema?
Isiklik vaade, millega alustasin: Inimene, olles korrapärane süsteem (vajades toitu, õhku, vett ja muid asju) kaotab inimlikuse hetkel, mil võtab omaks sarnansuse. Inimene olla tähendab kohaneda. Olen vastuoluline, et elu käimas hoida. Aga mis elu see siis on? Nii ei saa elada ju... Olla koguaeg teistsugune, erineda, väljaspool ringi, asotsiaal... Mnjah. Olen vist kõike seda, mida teie ei ole aga tahate saavutada...
Vastuolu. See on võtmesõna. Making the world sleep and dream the American Dream...while we wake up all the time...
This is for the record...
Ju on mind neetud igasugu mõttetugevustega, märkan igalpool vigu, mis lähevad inimlikuse ja loogikaga vastuollu.
Vastuolu. Võtmesõna, mis paneb rattad käima, tõstab päikese merest ja nägema Jumalusi kuskil kõrge mäe otsas. Sest korrale peab vastu olema korratus. Mõttele mõttetus...ja tõsidusele nali.
Kus selles võrrandis paikneb inimene? Olemuselt vigane ja korrapäratu loom. Eks ikka seal, kus on kord, mõttestatud tegevus ja tõsidus. Sest see on kättesaamatu, silmapiiril...seal, kuhu püüelda.
See sisemine tung olla parem, kiirem, kõrgemal, õnnelikum, korralikum...kõik seda, mida inimesed ei ole.
Küsin uuesti, kus jääb selles võrrandis inimene? Lapselik, mänglev. Naerupall põskedes. Ei ole elul miskit viga. Kukun, siis tõusen ja mängin edasi.
"ÄRA JOOKSE KÄÄRIDEGA, KUKUD JA LÖÖD SILMA PEAST..."
Vastuolu: laps vs täiskasvanu. Öö vs päev. Vesi vs Tuli...
Mind paneb imestama, et kõik me oleme inimesed. Sarnased 90% ajast. Kuid selle 10% hulka oleme mahutanud: individuaalsuse, intelligentsi, personaalse treeningkava, isikliku ruumi, oma mõte ja 6 jalga niisket maad. Mis meiega juhtunud on?
Kas vastuolu erineda sinust kõrval olevast Jaagust on niivõrd suur, et laskume küsimata orjusesse? Olla sarnane enamike inimestega, kuid orjuses?
Tehniliselt võttes oleme saavutanud isiklikuse, privaatsuse. Keegi ei puuduta meid ega meie neid. Aga siis oleme ikka tagasi ruudul ÜKS. Oleme sarnased...mis on see vastuolu homme, mis meid ärkama paneks ja midagi tegema?
Isiklik vaade, millega alustasin: Inimene, olles korrapärane süsteem (vajades toitu, õhku, vett ja muid asju) kaotab inimlikuse hetkel, mil võtab omaks sarnansuse. Inimene olla tähendab kohaneda. Olen vastuoluline, et elu käimas hoida. Aga mis elu see siis on? Nii ei saa elada ju... Olla koguaeg teistsugune, erineda, väljaspool ringi, asotsiaal... Mnjah. Olen vist kõike seda, mida teie ei ole aga tahate saavutada...
Vastuolu. See on võtmesõna. Making the world sleep and dream the American Dream...while we wake up all the time...
This is for the record...
Wednesday, April 10, 2013
Im Jack amdyla amblongada ehk t-minus 1.5 kuud to liftoff
Oli sügis. Soojad sügisesed värvid. Vihmasadu... romatiline sügavus, mis paneb mind tihti vaatama lollakalt linde keset tänavat, köitis mind sel õhtul kokates aknast välja vaatama. See päike polnud enam see, mis kevadel. Sügisene tugev tuul, mis lendles läbi pruuni. Hubane. Hingele palsam.
Siis hakkasin mõtlema, et sügis on kätte jõudnud mu praegusele eluetapile. Aeg hakata koguma talveks rasva, et kevadel uue etapi alguses olla. Õlitada kombinaadist "Põhjala" trussikud ja viksida valgeks soome tennised.
Esimesed 3 kuud läks väga edukalt, jaanuari lõpuks oli rasvaprotsent juba mõnusalt +10%. Enesetunne hea, full steam ahead, gentelmen.
Kes selle plaaniga päri polnud, oli mu süda. Lõhestatud mitme rinde vahel, hakkasid kostuma euroala pannkookide sarnased protestiaktsiooni. Veebruaris tekitati paar pistelist kontrolli, et kas on veel lootust koostööle...jäime põnevusega ootama märtsis toimuvaid valimisi...
Plirts-plärts, käes on märts. Parempoolsete osariikide devalveerimine ja inflatsioon on kestnud nüüdseks 25 aastat. Aeg saata abipakett, et turgutada kohaliku pseudomajandust. Ekspertgrupi analüüsi järel oli 2 aastat tagune 12% inflatsioon suurenenud 17% peale. Elurütm sai sel hetkel tõsise löögi.
Mõeldud ammu, nüüd saab tehtuks. Ootamas on ees kuu aega ootust ja pingelisi hetki. Kas kallis Plaza jääb püsima...tahaks kunagi kuulda oma jalasamme kajamas selle tuhmunud vaiba peal...KUID kui aus olla, siis sügav pohhuism selle asutuse vastu tekkis juba enne eelmist suve. Ainuke asi, mis kinni hoidis, palgatõus ja tasuta piletid.
Siit ma tulen, vaba Euroopa. Oksümoroon, Ehk on vaba mõni erastamata rannariba hispaanias...
PS: tartu pets pole surnud, tartu pets läks enne mind maad kuulama...
Siis hakkasin mõtlema, et sügis on kätte jõudnud mu praegusele eluetapile. Aeg hakata koguma talveks rasva, et kevadel uue etapi alguses olla. Õlitada kombinaadist "Põhjala" trussikud ja viksida valgeks soome tennised.
Esimesed 3 kuud läks väga edukalt, jaanuari lõpuks oli rasvaprotsent juba mõnusalt +10%. Enesetunne hea, full steam ahead, gentelmen.
Kes selle plaaniga päri polnud, oli mu süda. Lõhestatud mitme rinde vahel, hakkasid kostuma euroala pannkookide sarnased protestiaktsiooni. Veebruaris tekitati paar pistelist kontrolli, et kas on veel lootust koostööle...jäime põnevusega ootama märtsis toimuvaid valimisi...
Plirts-plärts, käes on märts. Parempoolsete osariikide devalveerimine ja inflatsioon on kestnud nüüdseks 25 aastat. Aeg saata abipakett, et turgutada kohaliku pseudomajandust. Ekspertgrupi analüüsi järel oli 2 aastat tagune 12% inflatsioon suurenenud 17% peale. Elurütm sai sel hetkel tõsise löögi.
Mõeldud ammu, nüüd saab tehtuks. Ootamas on ees kuu aega ootust ja pingelisi hetki. Kas kallis Plaza jääb püsima...tahaks kunagi kuulda oma jalasamme kajamas selle tuhmunud vaiba peal...KUID kui aus olla, siis sügav pohhuism selle asutuse vastu tekkis juba enne eelmist suve. Ainuke asi, mis kinni hoidis, palgatõus ja tasuta piletid.
Siit ma tulen, vaba Euroopa. Oksümoroon, Ehk on vaba mõni erastamata rannariba hispaanias...
PS: tartu pets pole surnud, tartu pets läks enne mind maad kuulama...
Subscribe to:
Posts (Atom)
