Real-time blogi ehk miks ma ei mäleta õnne

Sõites Tartu poole, tuli pähe igasugu mõtteid. See mõte hyppas pähe mitme asjaolu
kokkusattumisel. Algatas üks suvaline küsimus: millal viimati õnnelik olid...

Teine trigger mõtte algatamiseks: kirjutasin sõbrale midagi suvalist. Niisama, aja viiteks.
Avastasin, et see on ju mõtetu. Nagu kirjutaks kuskile blogisse. Reaal ajas...

Mitme meentuse järel saavutasin arusaamise: ei mäletagi, millal viimati õnnelik olin.
Mitte, et ei teaks, mis on õnn või hea tujuga/õnnelik olla. Lihtsalt ei mäleta oma viimast õnneliku momenti.

Sellest hargnes mitu erinevat loogikarada: Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks tegi üldse?
Mis õnne peab juhtuma, et see ületaks mälukünnise? Kas õnne tasub üldse meelde jätta?

Sellistele küsimustele vastuseid jäin pikkamisi mõtlema. Kadusid kilomeetrid, sajad teeäärsed postid vuhisesid mööda. Loogilised rajad vastandasin mälestustega.

Kas ma olen suuteline mäletama, mis mind õnnelikuks teeb? Muidugi olen, mäletan igasuguseid lahedaid asju ja seikluseid. Kas see on siis õnn? Pigem elamine, kui õnnelikus.
Milline see õnn peab siis olema, et jääks meelde õnnena? Mitte laheda seiklusena? Jäin toppama, sest õnne definitsioon on sama keeruline, kui armastusel.
Kas õnne tasub üldse meelde jäta...

Selle küsimusega jõudsin kõige kaugemale. Teoreetiliselt on ka mälul mahupiirang. Enamasti sorteeritakse magades ebaoluline välja, unenägudega katsetatakse alateadvusliku mõju ja kinnitatakse püsimällu. Õnnelikus tundub sellisel juhul väga hea asjana, mida mällu söövitada...ainuke asi, et elu ei ole koguaeg teletupsud ja kevadine lilleaas...

Siit ilmneb vastuolu: kas jätta meelde koguaeg midagi õnneliku ja täita oma mälu õnnelike momentidega. Või jätta oma mälu nö "vabakäigu hooviks" kus mälestused vahetuvad? Viimane tagab spontaansema elu ja võimaluse rohkemateks mälestusteks. Nii headeks kui halbadeks.

Seda ideed ühele sõbrale kirjutades tabas mind teinegi valgustusmoment. Kuna ma õnne ei salvesta koguaeg, siis püüan niisama tegutsedes jõuda parima ja kõige rohkem õnne tekitava lahenduseni. Selleni jõudmiseks aga teen koguaeg katsetusi, lähenen erinevate nurkade alt. Nagu real-time blogi...

"Being happy does not mean the function of happiness will be fulfilled..."
                                                                                   -tartu pets-