This is for the record vol 3...

Kakskümmendviis, saa sõbraks siis...

Esimese veerandi eel tuleb kokku võtta, mida saavutanud olen.

Läbinud 12. klassi kooli. 7 aastat ülikooli. 2 aasta suhet ja trobikond tuttavaid. Lisaks standard-karjäär Eesti suurimas kinos. Sekka mõni väiksem töökoht.

Hobi korras ehitan kõlareid, millega plaanin elatist teenida. Või siis alustada suuremas plaanis ideega, mille lahti seletamiseks kirjutan kunagi hiljem For the Record vol X...

Umbes 2 aastat tagasi hakkasin midagi tundma. Ei suutnud sellele nimetust anda, kuid mingi tühjus või mõttetus hakkas minu üle valguma. Kas oli selleks pettumine magistrikraadis või lahkuminek, kuid midagi nagu muutus.

Kasvas ja kasvas, kuni lõpuks sai sellele nimetuse anda. Tihtipeale öeldakse, et tipus olla on väga üksildane olla. Eks omamoodi tipp on see tõesti. Kõrged standardid ja null-tolerants. Lisaks põikpäisus...

Sellises tipus olen ma oma esimese veerandi lõpuks. Tõbras, jobu, ükskõikne veidrik. Viisakusest hoitakse seda tagasi, kuid silmadest seda kõike tuleb...samas, eks leitakse seda, mida otsitakse...

Kõik see on kogunenud punkti, kus mu sünnipäeva ootab ees suure tõenäosusega üksildus... ei ole sõpru, kes meeles peaks. Ei tule pidu ega mitte ühtegi tähistamist...mis mõte sel oleks.

See tunne, mis 3 aastat kogunenud... võtan tagasi kõik selle, mille ohverdanud. Oma hea tuju, energia. Inimesed, kes selle osaks said, irvitavad vaiskelt pihku ja mõnitavad mõtteis: "on ikka loll küll..."

Maailmas, kus au sees kõrilõikajalikus, egoism ja edasipüüdlikus üle kolpade. Väga raske on olla sellises maailmas korraga sees ja seda südamepõhjani vihata. Väga raske on olla...

"'Within our souls, a great path is forged. Our hearts will guide us, mind sets new frontiers and the body evolves to a higher level."
                                                              -tartu pets-