Inimesed näevad ikka unenägusid.
Istusin Elva lauluväljakul, täpselt oma kodu kõrval. Täpselt seal, kus lapsepõlves käisin, et olla üksi. Iseendaga.
Siis nägin iseennast. Minevikust. Kõndimas koridoris, reisivarustus seljas. Hüüdsin ja sain mineviku mina kätte. Istusme siis seal lauluväljaku viimase rea peal. Päev oli üpriski päikest täis, kuid enda ette vaadates jäi midagi tumedaks, kõledaks...
Tahtsin mineviku-minule rääkida, kuidas tulevikus olla. Kuidas midagi teha ja värki. Kuid millegi pärast ma seda ei teinud. Küsisin ainult, kuidas elu läheb...
Sel hetkel ilmus kari noorukeid, keda saatis üks tore neegrinaine. Küsis, kas äkki mineviku-mina ei tahaks pallimänguga ühineda. Mineviku-mina ühines nendega ja sel hetkel hakkas seal lauluväljakul midagi toimuma.
Inimesed ilmusid ja ilm läks suviselt ilusaks. Ja minu juurde tuli üks punastes dressides, krussis juustega blondiin. Kes oli minust pikem ja pidi kükitama, et silmast silma näha... Ta küsis: "Kas pole hea, et leidisid kellegi sama hullumeelse?" Me suudlesime, kuid mind häiris tema halb hingeõhk. (Vb oli tegu mu enda hommikuse hingeõhuga, kes teab). Peale seda kõndisime lauluväljaku pingiridade mäest üles. Ta küsis: "Kas said rääkida asjadest, mida rääkida tahtsid?" Vastasin: "On päris palju asju, mida ma pole sulle rääkinud..."
Kõndisime läbi metsa, mis jääb tee ja lauluväljaku vahele. Jutustasin talle enda mineviku loo ja möödusime jäätiseautost...
Järgmisena hüppasin kellegi teise naise kehasse. Ta kõndis oma koerakesega koerte näitusele. Teda saatis üks ebalev tüüp. Näo poolest üks ameerika meesnäitleja, kel juudi nina ja rasvased juuksed. Naine ise oli aga Traylor Howard. Peale koerte vaatamist jõudsid nad viimase näituseplatsi ette, kuhu naine oma koerakese istuma saatis. Näitus sai läbi ja koerake jäi kardinate taha. Sel hetkel pani mees endale Luffy kostüümi selga
Ärkasin ja jäin mõtlema esimese unenäo poole peale.
Minueviku mina tahab tõesti põgeneda...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment