Monday, February 23, 2009

Liivakastimängud.

Mis eristab noort inimest täiskasvanust?

See küsimus on mitmetest aastasadadest läbi puretud ja jäetud igaühe südametunnistuse ja kogemuste kanda.
Vanasti usuti, et noor on saanud täiskasvanuks, kui on oma kodu ja iseseisev hakkama saamine.
Keskajal polnud erilisi piire, isegi väike laps oli miniatruurne täiskasvanu koos vastavate kohustustega (ning mitte vastavate õigustega)
mõned sajandid hiljem, lisandusid laste kohustustele ka mõningad õigused: polnud enam vajadust teha võrdväärset tööd täiskasvanutega, avastati, et tööline on kordades efektiivsem kui teda koolitada juba varajases eas.
Aga öeldud on mitme targa inimese poolt, et haridus pole midagi ilma oskusteta.
Seega saab tuletada, et kõige targemad oleme lapsena, kõige kasulikumad täiskasvanutena.

Kuid millal saab poisist või tüdrukust mees või naine?

Jällegi on selle definitsiooni üle vaieldud. Mõni ütleb, et poisist saab mees siis kui tal on oma pere ja kodu, mis ühtib inimsoo algtõdedega. Mõni ütleb, et poiss kaob koos süütusega.
Mõnel on aga kombeks öelda, et poisist saab mees siis, kui ta on sõjaväes ära käinud.

Tüdrukust saab naine siis, kui ta läheb mehele ja hakkab kodu pidama, mis jällegi ühtib eelnevalt mainitud inimsoo algtõdedega. Aga samas on ka öeldud, et tüdrukust saab naine koos lapsega.
Ning kaasaegsemal tasemel on kombeks öelda, karjäär teeb naiseks.

Laiemas laastus on mainitud definitsioonide üldnimetajaks: kodune elu, seks ja eneseteostus.
Neid kõiki on vaja et elus hakkama saada. (seksi küll, et elu jätkata, aga seks on ka niisama hea:D)
Hollywoodliku lähenemisega leiab, et rõhutatakse üht kolmest. Kas eneseteostust(kangelas-filmid, märulid), seksi(porno, romantika), või kodust elu(perefilmid, komöödiad, dokumentaalid).
Mõnes kassahitis käib läbi suuremal määral üks joon, koos teiste kõrvaljoontega.
Väärtfilmis on kõik näiliselt paigas, kõike kolme on piisavalt, et filmi vaadata ikka ja jälle.

Igapäevaelus me neid piire antud joonte vahel ei kohta, vaid tajume kokkuleppelisi häguseid punaseid piirikesi, neid kuratlikult imepeenikesi ning alati mitte sirges joones jooksvaid lõhesid.

Piltlikult öeldes ehitatakse nende lõhede vahele sildasid, tuttavaid radu, mille kaudu need kolm definitsiooni saavad omavahel harmooniliselt toimiksid. Ning vahel on vaja südames soovitud kuristiku kohale ehitada pikem sild, mis tihti on ebakindlam. Ning mõnikord, jäärapäiselt, ei taheta ehitada kindlat silda nina alla. Sest mis lõbu selles oleks?

Kaasaegses ühiskonnas loodetakse palju personaalse evolutsiooni ja isikliku efektiivsuse peale.
Seega eneseteostus paigutatakse ülejäänud kahest vajalikust osast kõrgemale. See aitab tagada kindlamat tulevikku. Kui mõtlema hakata, siis on tuleviku kindlustamine inimese alateaduslik kinnisidee. Nagu ka paljudel teistel loomadel. Kes kaevab maa sisse augu ja peidab seemneid mustadeks päevadeks, kes kogub tarusse toitu talve üle elamiseks...

Sellega tahaksin ma jõuda oma pika jutu tuumani, ehk liivakastimängudeni.
Lapsed on imelised ja teadusele veel lahendamata mõistatus, nagu ka inimene ise.
Kuid tulevikus jälgige mänguväljakul oma last koos teiste lastega liivakastis mängimas. Vaadake, kuidas ta teeb liivakooke, kas ta jagab mänguasju ning kellega meelsamini.

Sest lapsed on lihtsad oma olemuselt ja käitumiselt. Neid ei piira moraal ega igapäevased pisiprobleemid, eneseteostus ega perekonna probleemid, seksi koha pealt vaid varajased märgid aktiivuse kohta. See teeb lapse tuleviku väljavaadete arendamise tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks.
Kuidas te ise liivakastis mängisite? Kas tegite lihtsalt liivakooke või ehitasite midagi suuremat. Kas kutsusite kedagi koos liivakooki tegema, või aitasite kedagi? Oli see poiss või tüdruk?
Meenutage ja saate aru, milline inimene te olete...

Selline see elu on, üks suur liivakastimäng...

Monday, February 16, 2009

Akud täis, lambad söönud...

Täitsa huvitav, kuidas võib mõnikord täielik füüsiline kollaps uue alguse tuua.

Sõbrapäev oli nagu sõbrapäev ikka, ainult ma olin sellel päeval kuumem kui tavaliselt. Täpsemalt 38 kraadi soe.
See koos eelneva paari nädalaga kogunenud stressi ja enesepiitsutamise tagajärjel lamasin terve laupäeva voodis, magasin. Enestunne oli maru kehva.

Aga nagu ma optimist kunagi, avastasin et see peabki olema see "rock bottom" tõrrepõhja pöörduspunkt, millest alates peavad asjad paremaks minema. Ja läksidki.

Stress läinud, akud täis ja lambad söönud. Ning sellega algas uus nädal minu jaoks täiesti uue mehena. Füüsilises mõttes siis.
Emotsionaalses mõttes paranes mu tuju 100% siis kui avaldati õpitulemused ja mul oli 78% keskmine hinne 4.08. Paljud ei saa 100% juures ka sellist tulemust.
Sellega kaasnes ka võimalus taodelda toetust täies mahus, ning see on alati positiivne.

Selle tähistamiseks, panin Ülikooli peamaja fuajees tähele, et müüakse tekkleid. Minus tõusis esile eriline tunne, kohusetunne... ja ma ostsin omale tekkli.

Edaspidi, kui näete mind linnapeal ringi liikumas ilma tekklita, tähendab et on liiga halb ilm tekli kandmiseks...

Wednesday, February 11, 2009

Võtame elu teaduslikult...

"Loll, kes saab aru, et ta on loll, on juba pool geeniust..."
"Mõttetu on jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (O. Wilde)"
"Kõige vastikum jook on see, mida juua kästakse."
"Ainult võõraste silmadega on võimalik näha oma puudusi."

Eksperimendid ja mängud on mõnikord üles ehitatud jube lihtsatel põhimõtetel. Kasvõi mõnel nendest. Sageli kaotame mängudes taju oma ümbritseva üle, ning siis on kaks võimalust: kas lõpetame selles punktis, kus mõistus ja taju enam ei seleta. Või laseme edasi ja loodame parimat.

Edasi mängides ja eksperimenteerides peab olema väga hea improvisatsioonimeel ja võime märgata pisidetaile inimeste käitumises ja kehakeeles. Aga nagu on teada, tähelepanu võime väheneb proportsiooniliselt unisuse ja uimasusega.

Seega olen väikese risttee peal. Kuidas toimida edasi? Mõistust ei kuula ma juba viimased paar nädalat. Süda ütleb, et peaks nagu lõpetama või midagi muud valima kui 2 teelahkme vahel.
Kõhutunne aga annab mõista, et midagi on veel tulemas...

Ning mainimata ei saa jätta ka unenägusid. Pean avaldama, et elujooksul olen ma kogenud mitut tugevat de javu tunnet. Aga kõige parem osa selle juures on see, et mingi hetk varem olen ma seda asja unenäos näinud. Praegusel hetkel käivad peas mitmed segased ja vastakad tunded ja analüüsid. Pigem peaksin ütlema, et ma usaldan rohkem oma vaistu ja kõhutunnet, kui ratsionaalset mõtlemist.

Kuid elukogemus on näidanud, et ka südame hääl on oluline ja kriitilise väärtusega faktor. See vaigistab mu vaistu, aga paneb mõtlema teemadel, mida kuradit ma mõne asjaga üldse mässan.
Aga sellepärast ma mässangi, et mu ristiks ja viletsuseks, lausa needuseks on oma inimeste eest hoolitseda, olgu kui raske see ka poleks...

Ma tean, et mu meetodid võivad olla veidrad ja ebatavalised. Ma tean, et ma midagi täielikult muuta ei saa. Ma tean, et elus on alati vaja teatud määral ebakorrapärasust. Seega, inimene, kes teab inimloomuse käitumist ja näeb sellega vaeva, teeb teadust. Ta teeb elu teadust...

Tuesday, February 10, 2009

Naeratage: Homme on nagunii hullem...

Murphy on üks elutark tegelane; öeldes kuldsed sõnad: "Naeratage, homme on hullem" pani ta aluse generatsioonile, kelle hulka nimetan ennast uhkusega.
Aga Muprhy järgiad on öelnud: "Murphy oli optimist..."

Jõusaaliga on täpselt samamoodi. Jõusaalis naeratad, oli hea trenn. Järgmisel päeval on aga lihased valusad ja kanged. Ja kui pole kaua jõusaalis käinud ka siis tuleb siia lisada laiend: "Hullem" oli optimism...

Optimismilainega ka jätkan. Kes on kunagi väitnud, et midagi võiks ka elus korralikult minna, pole järelikult ülikoolis käinud. Ning kes on ülikoolis käind, siis see teab, et mõnikord on temast täiesti mitte olenevatel põhjustel talle midagi keeratud.

Hoiatusena kõigile, kes peaksid kunagi õppima Informaatika Instituudis: IVA POLE MITTE MINGISUGUNE KOHT, KUS HINDEID JA PUNKTE SAADA. Eriti siis kui peaksite omama loengut Heiki Tähisega. ALATI REGISTREERIGE ENNAST ÜLIKOOLI PEALEHEL IGALE KURSUSELE!!!!!

Valusaimad kukkumised toimuvad just siis, kui neid ei oodata, ning veelgi hullemini teevad kahju kukkumised, mida osatakse ette näha, kuid ei panda tähele....

Seega selle loo moraal: Optimism on tore asi, kui just seda homme ei toimu...

Sunday, February 8, 2009

Vahel on tühjad akud kasulikud ka...

Energia on naljakas asi. Seda on igalpool: vee sees, päikesepaistes, tuule hellas embuses...
Inimene on piisavalt nutikas ja on suutnud need "ammendamatud" energiallikad algsel tasemel elektrienergia tootmiseks ära kasutada.

Aga ikka ja jälle on näha mõnd vedelevat akut või konteinerite viisi tühjaks saanud patareisid. Just selle energia salvestamisega on inimkonnal suur samm astumata. Rääkimata inimese enda akude pidevast laadimisest.

Inimene on küll Maad asustanud mitusadatuhataastat, aga pole midagi tarka loonud peale mugavuse ja tarkuse. Ning see mugavs ning tarkus paneb inimest unustama üht eluliselt kõige tähtsamat asja: inimese enda energia.

Eriti valusalt tabas see mind siis, kui mugavus ja tarkus olid oma võidukäiku minu üle teinud 2 nädalat ja selle tulemusena olin täiesti " välja venitatud". Ma ei jaganud eriti maad ega mütsi ning stressis inimene, nagu tavaliselt, on pahur inimene. Peas tiirlemas sajad erinevad mõtted ja teod mis on "eluliselt tähtsamad kohe ja praegu", kui päevast päeva harmooniliselt elada.

Ning selle tulemusena võisin oma käitumise ja sõnadega mõnele lähedasele inimesele ebameeldivust tekitada. Seega otsustasin natukene aega maha võtta ja enesega tegeleda. Sest mõnikord on peale pikka ja intensiivset ajutegevsut hea ka näiteks lihtsalt puid lõhkuda või lund kühveldada. Ja see aitab.

Lõpuks ütlen, et mis on ajule energiaallikas? Inimese keha. See on kui suur aku, mida tuleb vahel raputada ja uuesti laadida. Vastasel juhul võite ennast kuskile kaubanduskeskuse taha prügikasti paigutada: Kasutatud ja kasutamiskõlbmatu...

Thursday, February 5, 2009

Carpe Diem, ehk kuidas ma tegin esimese sammu...

Selle aasta ristisin ma enda jaoks Personaalse Evolutisooni aastaks. Selle aasta raames plaanin ennast harida vähemalt niipalju, kuidas ülikooli ained lubavad ja mu enda aeg seda võimaldab. Samuti tuleks värskendada mõnda sotsiaalset oskust ning omandada mõni uus. Üheks päevaks peaks piisama küll.
Et personaalne evolutsioon annaks häid tulemusi, peab protsess toimuma alateadvuslikul tasemel. Aga et sellisel tasemel käituda, peavad olema teatud eeldused ja oskused väikseid märke inimese käitumises näha. Psühhokama ajab mõnel hommikuti pea valutama, kas pole?

nagu mainisin, tegin eile oma esimese sammu personaalse evolutisooni rajal. Nimelt läbisin esimese eduka nädala uuel semestril. Olles teise kursuse Tööõpetuse üliõpilane, tähendab see seda, et olen suht väsinud ja mõne tegevuse peale tige ka natukene. Aga mis meistrimees ei oleks...
Aga mõned hakkasid kindlasti mõtlema, kesasi see tööõpetus on?
Tegu on siis poisslaste Tehnoloogia ja Tööõpetusega. 3+2 süsteemis, mis tähendab et 3 aastat õpin töövõtteid ja 2 aastat tuleb magistrikraadi pedagoogika alal.

Lühidalt ka korralduslikust poolest: 120 ainepunkti 3 aasta peale nominaalselt, seega 40 punkti aastas, 20 semestris... kuna eelmine semester sain ainult 17 ainepunkti teha, siis sellel semestril tegin plaanisk võtta vähemalt 23. Kuna kevadsemetrile oli vaid 6 ainepunkti eest ineid märgitud pidin juurde leidma 17. Leidsin 15. Seega jääb edukal läbimisel peaksin järgmisel aastal võtma semestri kohta 26 ainepunkti.., Mania Grandiosa pole, aga ma polegi kunagi selle pooldaja olnud.

Seega kokkuvõtteks: haarasin igat päeva, tegin õiged otsused ja elu seab rööpmed ise ette...

Wednesday, February 4, 2009

Alguse asi...

Alguse asi, nagu paljud targad inimesed on rääkinud...

Palju tuleks alguseks ära rääkida, seega alustan sellega, et räägin natukene endast.

Sündinud 1988 aasta 13 maikuul, Hiinas Draakon, Eestis Pull. Laulev revolutsioon ja Balti kett, need mind saadavad hauani...
Välimust pole palju, punased juuksed ja hallid silmad, suur nina keset nägu....

Kokkuvõtvalt: Kes teavad, need armastavad, kes ei tea....need pole paljust ilma jäänud.

Vb tuleb mulle siia ka üks partner, kellega koos hakkame lahkama midagi, mis päevast päeva juhtub...