"Terrible deeds are often paved with roads of good intent"
-tartu pets-
Sünnipäev. Peaks nagu olema kõige õnnelikum päev ühe inimese elus. Vähemalt kord aastas tuleb palju õnne ja rõõmu...
13.05.2013 jääb meelde, kui üks kõige õnnetuimaid päevi mu elus.
Ma ei tea, kas tegu oli mingi kuufaasi, eridieedist tulnud ajutise meeltesõgeduse või mõne isikliku sooviga. Igatahes suutsin minema peletada kaks oma lähimat sõpra. Üks neist pikaajaline, teine üpriski hiline.
Mõlemad naised. Üks neist, kes südamele lähedale jõudis ja teine, kellega maailmaasju arutada.
Kas olen määratud igavesti needusesse? Kas pidev sõprade minema peletamine on minu eesmärgiks? Üksildusse määratud, kuna ei suuda keelt hammaste taga hoida?
Sellised hirmud mind painavad ja kuna pole püsivaid sõpru, siis ei ole ka kellelegi toetuda.
Kui aus olla, siis alustades juttu kohutavate tegude üllitamisest heade kavatsustega, tulen selle juurde tagasi. Ma ei püüa inimesi meelega endast välja ajada. Ma näen/tunnen, mis on inimeste salajased kavatsused ja pettun nende soovis olla sõber/kaaslane/kallim, tagamõtteta. See käivitab sündmusteahela: kontrollin, mis neid vaevab ja püüan abiks olla nende otsingutel. See toob kaasa enamasti partneris halbade emotsioonide/mälestuste raja ja niimoodi konflikt tekib. Lõpuks olen liiga arglik, et midagi konkreetset välja öelda(peamiselt mitte olla kontrollifriik, nagu mu ema) ja jätan inimesed segadusse. Asja parandaks, kui ma oleks otsekohene lõpuni, kuid kas niimoodi saab üldse sõprust? Või veel enam, kallimat?
Igavene needus on ja ma hakka vaikselt sellega leppima.Kuigi teen kõvasti tööd enda isiksuse kallal, rikuvad väikesed episoodid selle kõik ära. Seega hakkan vaikselt alla andma ja tõmbun järjest rohkem endasse. Tõelisest endast kaugenen üha enam ja varsti olengi üleni Tartu Pets...
"In every great heart, more than needed evil hides"
-tartu pets-
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment