Nerma mäe jalamil, Alwasti orus voolas Erni jõeke. Kristallselges vees helkis Nerma mägi ja mööda kihutavad pilved. Päikese sillerdus võis olla sama, kui igas teises kristallselge veega mäestiku jões aga paiga maalilisus ja maagia muutsid valguse mängud veelainetega ülimalt köitvaks. Hingelt kunstilised rändurid sukeldusid unistustes jõe voogudesse, kümmeldes igavikuna näivas ja tormiliselt ruttavas meeltesegaduses. Selle jõe imelisusele pühendati palju laule ja luulet, kõikvõimalikke kirja ning sõnakunsti. Kõik jäid maha meenutamaks heade kavatsuste, kuid varjutatud südamega inimesi, vapraid rändureid ja õnneotsijaid.
Küla kõrval asusid põllud ja madalad põõsastikud. Kuigi suvi oli lühike, kestes vaid 2 kuud, valmis vili hämmastavalt kiiresti. Põhjuseks oli suvekuudel orgu tabav kuumalaine. Suvekuudel tõusis temperatuur tihti üle 40 kraadi. Kuid põlvkondade vältel kogutud kogemused leidsid igale probleemile lahenduse. Põllud tehti jõe lähedale, allikatelt juhiti vett kanalite kaudu põldude vahele. Ka kõige suurem kuumus ei suutnud sellisele süsteemile vastu panna ja igal aastal koguti hea saak. Kohalikku taimestikku täiendasid mõned marjapõõsad. Punakad marjad olid hapukad aga värskendavad. Marjade ja põõsaste ravitoimet kasutati rasketel talvekuudel. Tänapäeval tuntakse seda taime astelpaju nime all, aga siis hüüti teda okasmarjaks. Kuna saagi pärast polnud vaja muretseda, siis anti ränduritele alati teemoona ja okasmarja. Rändurid hindasid selle küla leiba ja moona väga kõrgelt, kuulutades seda parimaks terves maailmas. Kõige meelsamini võeti rännuteele kaasa aga okasmarja moosi ja eliksiire. Kõik rändurid ja seiklejad teadsid muinasjuttudest, et okasmarja eliksiiril on halba õnne peletav võim.
Terve külake ja selle ümber asuv loodus oli kui verstapost seiklejate viimasel jõupingutusel. Tükike paradiisi enne kujuteldamatuid katsumusi ja ohtlikke elajaid. Kõik selles paigas sisestas lootust ja jõudu. Olgu selleks siis vanakeste rahulik olemine, laste muretu rõõmsameelsus või looduse kordumatu hubane kodutunne. Sadades mahajäetud ülistuslugudes ja lauludes kirjeldati Ölkstari külakest kui kõige lähemat kohta taevale. Kuid vaatamata küla vapustavale kuulsusele, peidab see paik ka põhjust sinna sattuda.
Kuna küla asub ohtliku mäestiku alguses, Nerma mäe jalamil, on sealsetel elanikel pajatada rohkesti erinevaid legende ja müüte. Lood trollidest, valküüridest, Turmarna koobaste kirjeldamatutest rikkustest või mäestikku eksinud võimsate kangelaste saatusest toitsidki rändurite meeli ja südant unistuste ja ahnuse viljadega. Aga kõige enam teistest lugudest ja müütidest meelitas üks legend rändureid sisenema Mörtana mäestikku.
No comments:
Post a Comment